Karl Heinrich Norak

Allikas: Vikipeedia

Karl Heinrich Norak (19. märts 1896 Tallinn22. juuli 1989 New York) oli eesti tehnikateadlane.[1]

Norak oli talupidaja poeg.[1]

Lõpetas 1913 Tallinna Raudtee Tehnikakooli, 1918 lipnikuna Jekaterinodari lipnikekooli, 1921 Kuressaares Saaremaa Eesti Segagümnaasiumi[2], 1934 Tallinna Tehnikumi ehitustehnika erialal. Oli 1913–1915 Tallinnas joonestaja, võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Töötas 1928–1929 professor O. Maddissoni assistendina Tallinna Tehnikumi materjalide proovimise laboris, ühtlasi osales Riiklikus Katsekojas Eestis toodetud telliste tugevusomaduste uuringutes. Oli 1929–1939 Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna ametnik (teedeehituse juhataja ja kanalisatsiooni toimkonna juhataja), 1939–1940 Majandusministeeriumi vanemtööstusinspektor, 1941–1943 Teededirektooriumi Maanteede Valitsuse piirkonnainsener, 1943–1944 ASi Põhja Paberi- ja Puupapivabrik ehitusosakonna juhataja.[1]

Põgenes 1944 Saksamaale, oli 1946–1946 Hamburg-Pinnebergis Balti Ülikooli arhitektuuri- ja ehitusosakonna lektor ja UNRRA tööbüroo juhataja Schleswig-Holsteinis. Siirdus 1949 Kanadasse, oli 1949–1950 Ontario hüdroelektrienergia komisjoni insener, 1950–1952 Canadian-Brazilian Services Ldt (Torontos) vaneminsener Brasiiliale jõujaamade projektide koostamisel, 1952–1953 firma Aluminium Company of Canada Ltd projekteerija-insener, 1953–1958 Iron Ore Company of Canada projekteerimisbüroo juhataja, 1958–1964 Kanada Transpordiministeeriumi lennuväljade osakonna insener lennuväljade ehitamise ja seadmete projekteerimise alal, 1964–1966 Du Pont of Canada (Montréalis) projekteerimisinsener. Läks 1966 USA-sse, oli 1966–1976 Büroo Mueser, Rutledge, Wentworth & Jonston (New Yorgis) insener ehitusaluste projekteerimisel.[1]

Juhtis Tallinna kanalisatsioonivõrgu kaasajastamist ja ümberehitamist, selgitas asfalt- ja bituumenteekatete sobivust Eesti ilmastikus, tegi ja juhtis projektide koostamiseks vajalikke uurimistöid. Tema juhtimisel ja osalusel valmisid mitmed vastutusrikkad ehituskavad ja projektid: Labradori uue kaevanduslinna Schefferville'i vesivarustus, kanalisatsioon ja kaugküte, Hudsoni jõe kalda kindlustamise projekt New Yorgi linnale, ehitusaluste projektid World Trade Centeri kõrghoonele Baltimore'is ja NASA hoonele Orbiter Processing Facility Cape Kennedys. Eesti Inseneride Ühingu ja Insenerikoja, Ontario Kutseliste Inseneride Assotsiatsiooni, Ordre des Ingénieurs Québeci liige. [1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bodenmechanik. Pinneberg, 1947

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 24
  2. Vilistlased. Kuressaare Hariduse Kooli veebisait.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Tartu, 1994, II, 179
  • Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik = Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory. Stockholm, 1984, 81
  • Tallinna Tehnikum 1918–1928, 55
  • Balti Ülikool Saksamaal. 1945–1949. Toronto, 1991, 56, 95, 234
  • Mägi, V. Baltid ja britid Saksamaal üheskoos Dareiose sõlmi murdmas. // TTÜ aastaraamat 1996 (1997), 218
  • Mägi, V. Nägus ja kebja: Eesti insenerimõtte arenguid ja suundumusi. Tallinn, 2001, 156
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.