Kahjunõue

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kahjunõue (ingl claim for damages) on kahju hüvitamise nõue, mis tekib, kui võlgnik rikub enda lepingulist kohustust ja võlausaldajal on võimalus koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.[1]

Näiteks, kui ostja ostab müüjalt auto, mis osutub vigaseks/puudustega olevat, siis ostjal on õigus nõuda müüjalt kahju hüvitamist, kui viga oli enne lepingu sõlmimist müüjale teada ning ta vastutab selle eest.

Nõue[muuda | muuda lähteteksti]

Nõue on tsiviilõiguste poolele kuuluv subjektiivne õigus, millega reguleeritakse võimalust nõuda teiselt poolelt mingisuguse teo tegemist või tegemata jätmist. Praktikas tekib tavaliselt küsimus, kas nõue on üleüldse olemas ja, kas see tugineb kehtivale lepingule, vara omadustele jms.[2]

Kaasuste lahendamise põhiline toimimismetoodika, s.t küsimus on, mis eesmärki pooled soovivad saavutada. Selleks on vajalik leida sobiv nõue, s.t nõudenorm, millega oleks võimalus eesmärk täita ja nõue tuvastada. Nõudenormi kasutamisel on vaja kontrollida eri eeldusi. Kui kõik normi tunnused on täidetud/leitud, tuleb uurida välistavaid või takistavaid asjaolusid.[3]

Nõuete kontrollimisel läbitakse järgmised etapid:

  1. sobiva nõude leidmine (nõudenorm või muu tingimus, millega on võimalik eesmärk saavutada);
  2. nõude eelduste tuvastamine ja seejärel kontrollimine, kas nõue on üldse tekkinud;
  3. kontrollimine ega nõue ei ole vahepeal lõppenud või sellele ei ole vastuväiteid.[4]

Kahju hüvitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kahju hüvitamine on võlaõiguses tähtis ja sellega on seotud kaks küsimust. Esimesena tekib küsimus, millised on eeldused, mille korral saab isik kahju hüvitamise nõuet üldse esitada, ning teisena küsimus selle nõude sisust. Teine küsimus tekitab sageli omakorda küsimusi, kuna kahju leidmine ning seejärel kahju hüvitamise ulatus on keerulisem kui kahjunõude enda leidmine. Nõuete aluseks saavad olla VÕS §-d 115 ja 1043.[5]

Kahju hüvitamise nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Nõude eeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Esmane eeldus nõude esitamisel on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine ja seejärel tuleb ka tuvastada kohustuse rikkuja vastutus. Kui need eeldused on täidetud, on nõue samahästi kui tekkinud. Võimalik on valida kahe nõude viisi vahel, milleks on kahju hüvitamine kohustuse täitmisega või selle asemel.[6]

Kahju hüvitamine koos rikutud kohustuse täitmisega[muuda | muuda lähteteksti]

Kohustuse rikkumise iseloomu tõttu võib kohustuse täitmise kõrval nõude sisu erineda. Kui rikkumine on seotud viivitamisega, on nõude sisu selline kahju hüvitamine, mis on tekkinud kohustuse sooritamise hilinemise tõttu. Kui rikkumine on seotud mittekohase täitmisega, on tegu sellise nõudega, mille sisu on kahjulike tagajärgede hüvitamine. Kahju ulatuse järgi on kahju nõudjal võimalus valida hinna alandamise või kahju hüvitamise nõude vahel.[7]

Kahju hüvitamine kohustuse täitmise asemel[muuda | muuda lähteteksti]

Kui võlasuhte poolel ei ole enam huvi kohustuse täitmise vastu, on tal võimalus see osadel juhtudel tagasi lükata või täitmisena üleantu tagastada ja nõuda kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (seda kutsutakse suureks kahju hüvitamise nõudeks). Täitmata jätmisel võib kahju hüvitamist nõuda juhul, kui on võlgnikule antud täiendav tähtaeg täitmiseks. Sellel on kolm erandit, mille puhul ei ole täiendava tähtaja andmine kohustuslik.[8]

Kolm erandit:

  1. tähtaja andmine ei anna tulemusi (VÕS § 115 lg 3). Üldiselt saab seda kohaldada, kui kohustuse täitmine on võimatu või kui võlgnik on teada andnud, et ei kavatsegi kohustust täita;
  2. rikkumise puhul on tegu olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2 p 1-4);
  3. kahju kohene hüvitamine on asjaolude järgi mõistlikum.[9]

Kui kohustuse rikkumine on seotud ainult osaga võlgnetavast kohustusest, võib eelduste esinemisel nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist juhul, kui võlausaldajal ei ole mõistlikku huvi osalise täitmise vastu (VÕS § 115 lg 4).[9]

Kahju hüvitamise nõude sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Kahju liike on kaks: varaline kahju ja mittevaraline kahju. Varaline kahju seisneb üldjoontes tahtmatult saabunud negatiivsetes tagajärgedes. Võib koosneda ka kulutustest (vabatahtlikud varalised ohvrid). Sellist kahju on võimalik arvestada kahel viisil: mittetäitmiskahjuna (positiivse kahjuna) ja usalduskahjuna (negatiivse kahjuna).[10]

Varaline kahju jaguneb veel otseseks varaliseks kahjuks ja saamata jäänud tuluks. Otsene varaline kahju saab tekkida isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamisel ning see väljendub vara vähenemises. Saamata jäänud tulu kujutab VÕS § 128 lg 4 kohaselt eelkõige kasu, mille isik oleks saanud, kui kohustust poleks rikutud või õigusvastast kahju poleks tekitatud. Kahju on seega seotud olukorraga, kus isiku vara oleks pidanud ootuspäraselt suurenema, kuid seda ei juhtunud.[11]

Mittevaraline kahju on seotud kahjustatud isiku füüsilise ja hingelise valu ning kannatustega (VÕS § 128 lg 5). Füüsiline valu on kõigile arusaadav, kuid probleeme on hingelise valu tõlgendamisega ning selle suuruse mõõtmisega. Tavaliselt on hingeline valu seotud erutuse-, šoki- või afektiseisundiga.[12]

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada:

  1. kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisel;
  2. surma põhjustamise või raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral;
  3. vabaduse võtmise ja isikuõiguste rikkumise korral;
  4. asi, millel on eriline huvi eelkõige isiklikel põhjustel, on hävinud või kaotsi läinud;
  5. lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral, aga ainult siis, kui kohustus, mida rikuti, oli mõeldud mittevaralise huvi järgimisele ning võlgnik mõistis, et kohustuse rikkumine võib endaga kaasa tuua mittevaralise kahju.[13]

Võlaõiguslikud nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingulised nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingulisi nõudeid on kahte liiki: esmased ehk primaarsed nõuded ja sekundaarsed ehk lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Esmaste nõuetega on tegu olukorras, kus nõue seisneb kokkulepitud kohustuse täitmisel. Praktikas on olulisemal kohal sekundaarnõuded, mis kujunevad siis, kui primaarnõuetele vastava lepingu kohustust ei täideta või täidetakse mittekohasel viisil. Sekundaarnõuded on rikkumise tagajärjel tekkivad õiguskaitsevahendid, mis on kasuks rikkumise heastamisel või kompenseerimisel või likvideerimisel.[14]

Üürilepingust tulenevad nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Üürilepingu puhul võib tegu olla kahte liiki nõuetega: üürnikupoolsete kahju hüvitamise nõuetega või üürileandjapoolsete nõuetega. Üürnikul võib tekkida kahju üürile antud eseme või kasutamise takistamise tagajärjel. Üürniku õigushüvede kahjustumise hüvitamise nõuete aluseks on VÕS § 115 lg 1 esimene juhtum. Üürileandjal on võimalus vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et temapoolne kohustuse rikkumine oli vabandatav ehk see oli tingitud vääramatust jõust (VÕS § 103).[15]

On võimalik eristada kahte tüüpi kahju hüvitamise nõudeid: nõue täitmise kõrval ja täitmise asemel. Teise juhtumi puhul saab nõuet esitada siis, kui on täidetud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused. Nõude ulatuse määramisel peab arvesse võtma VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 öeldut. Kahju hüvitamise nõuet saab üürnik üldiselt esitada koos mingi teise õiguskaitsevahendiga. Üürileandja võib esitada kahju hüvitamise nõude näiteks üüri maksmata jätmise eest. Selle järgi on üürnikul võimalus tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõue üürileandja omaga.[15]

Tervishoiuteenuse leping[muuda | muuda lähteteksti]

Patsiendi peamine õiguskaitsevahend tervishoiuteenuse osutamisega seotud lepingu rikkumisel on kahju hüvitamise nõue, mis tekib tervise kahjustumisega ning sealt tulenevate varaliste ja mittevaralise kahjuga. Tervishoiuteenuse lepingu erandlik olukord on see, kui on võimalik esitada peale varalise kahju hüvitamise nõude ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue.[16]

Lepingusarnastest võlasuhetest tekkinud nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingusarnased võlasuhted on suhted, kus poolte vahel ei eksisteeri kehtivat lepingut, kuid seaduse abiga on nende suhe selline, nagu leping oleks olemas. Sel juhul ei ole pooled lepingut sõlminud, kuid tahe on olemas.[17]

Peamised liigid on lepingueelne võlasuhe ja käsundita asjaajamisest tekkinud võlasuhe. Lepingueelne võlasuhe tekib poolte vahel põhiliselt lepingu ettevalmistamise ja läbirääkimiste käigus. Käsundita asjaajamine on spetsiifiline võlasuhe, mis tekib juhul, kui üks isik teeb teise heaks midagi, olemata selleks õigustatud või kohustatud, ning poolte vahel polnud sõlmitud lepingut, kuid võib eeldada lepingu sõlmimise tahet. Lepingueelsetest võlasuhetest tekkivaid kahju hüvitamise nõudeid reguleeritakse VÕS §-ga 115, aga vaid sel juhul, kui läbirääkimised on toimunud puhtas usus. Käsundita asjaajamisest tekkivate nõuete korral on tegu selle poole nõuetega, kes midagi teise poole heaks tegi (peamiselt kulutuste hüvitamine – VÕS § 1023).[17]

Deliktinõue (teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju)[muuda | muuda lähteteksti]

Deliktilised nõuded on lepinguvälise kahju hüvitamise nõuded, mis on sätestatud VÕS-i 53. peatükis. Nõuded tekivad teisele isikule õigusvastase teoga kahju hüvitamise tagajärjel (VÕS § 1043) või ohu allika valdamise või kasutamisega seotud ohu esinemise tagajärjel (VÕS § 1056).[18]

Alusetust rikastumisest tulenevad nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Alusetust rikastumisest tulenevad nõuded on kirjas VÕS 52. peatükis. Kahju hüvitamise nõuetest saab rääkida juhul, kui nõudeõigusega isiku varalises olukorras on puudujääk ehk kahju, mille hüvitamist soovitakse teise lepingupoole käest, kes vastutab kahju tekkimise eest. Alusetu rikastumise korral on olukord pööratud teistpidi ehk nõude võimalikkus tuleneb sellest, kui nõudeõigusega isiku varalisest või kahju tekkimise olukorrast sõltumata esineb teisel poolel, kelle vastu nõue esitatakse, rikastumine, millel ei ole õiguslikku alust.[18]

Alusetul rikastumisel on kaks liiki: soorituskondiktsioon ehk kohustuse täitmiseks saadu tagastamisele suunatud alusetu rikastumine ning sekkumiskondiktsioon ehk mittesoorituskondiktsioon. Nendel nõuetel on eri funktsioonid ning need tekivad vastavalt asjaoludele ja eeldustele. Soorituskondiktsiooni puhul on tegu nõuetega, mis on suunatud soorituste tagastamisele, mis on teisele osapoolele antud lepingu täitmiseks, kui lepingut, mida taheti täita, ei eksisteeri või see on lõppenud, samuti kui leping on algusest peale olnud tühine või muutunud kehtetuks tühistamise tõttu. Soorituskondiktsiooni näitena saab tuua VÕS § 1028 alusel tekkivad nõuded, mis seisnevad lepingu tagasitäitmisel ning mille alusel pooled saavad tühistatud lepinguga esitada teineteisele nõudeid.[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Võlaõigusseadus. 26.09.2001. - RT I, 20.02.2019, 8.
  2. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 57.
  3. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 58–60.
  4. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 61.
  5. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 255.
  6. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 255–256.
  7. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 257.
  8. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 258–259.
  9. 9,0 9,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 259.
  10. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 260.
  11. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 261.
  12. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 261–262.
  13. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn, 2004, lk 262.
  14. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 62.
  15. 15,0 15,1 P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn, 2017, lk 195.
  16. P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K. Sein. Lepinguõigus. Tallinn, 2017, lk 475.
  17. 17,0 17,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 62–63.
  18. 18,0 18,1 18,2 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn, 2012, lk 63.