Nõudeõigus
Nõudeõigus ehk nõue (ingl claim) on tsiviilõigussuhte poolele kuuluv subjektiivne õigus, mille alusel on õigus teiselt õigussuhte poolelt nõuda mingi teo tegemist või mingi teo tegemata jätmist. Nõudeõigusel ehk nõude olemasolul on tsiviilõiguses suur tähtsus eelkõige selle tõttu, et enamik tsiviilõiguses tekkivaid vaidlusi käib selle üle, kas üks pool võib teiselt midagi nõuda ning kui, siis mida.[1]
Nõudeõiguse tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]
Nõuded jagunevad nende tekkimise õiguslike aluste järgi kaheks: nõuded, mis tulenevad seadusest, ning nõuded, mis tulenevad pooltevahelistest tehingutest.[2]
Seadusest tuleneva nõudeõiguse aluseks olevat õigusnormi nimetatakse ka nõudenormiks, mille tunneb reeglina ära selle sõnastuse järgi.[2] Õigusliku tagajärjena nimetatakse seal ühe poole õigust nõuda teiselt poolelt millegi tegemist või tegemata jätmist.[2] Näiteks asjaõigusseaduse paragrahvi 80 esimese lõike järgi on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.[3]
Pooltevahelistest tehingutest tulenevate nõuete õiguslikeks alusteks on kõige sagedamini lepingud, millega pooled võtavad endale kohustusi teise lepingupoole suhtes.[2] Lepinguliseks nõudeks nimetatakse ka sellist nõuet, mis ei tulene otseselt lepingust, vaid pooltevahelisest lepingulisest suhtest, näiteks lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest tekkiv nõudeõigus.[2] Näitena võib tuua selle, et võlausaldajal on õigus nõuda viivist võlgnikult, kes on viivitanud rahaliste kohustuste täitmisega.[4]
Nõudeliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Võlaõiguslikud nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Võlaõiguslikud nõuded jagunevad neljaks: lepingulised nõuded, lepingusarnastest võlasuhetest tulenevad nõuded, deliktilised nõuded ning alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.[5]
Lepinguliste nõuete tekkimise eelduseks on kehtiv leping, millest tulenevad kahte liiki nõuded: primaarsed ehk lepingulised nõuded ning sekundaarsed ehk lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Praktikas esinevad sagedamini just lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, mille eesmärk on sundida teist poolt lepingulisi kohustusi kokkuleppele vastavalt täitma, kohustuste täitmise rikkumisest tekkinud kahjusid likvideerima või kompenseerima.[6]
Lepingusarnased võlasuhted tekivad poolte vahel enamasti siis, kui pooled ei ole veel jõudnud või mingil põhjusel ei saa lepingut sõlmida, mistõttu kujundab seadus lepingupoolte vahelist suhet sellisena, nagu oleks nende vahel leping siiski sõlmitud. Peamiseks nõudeks, mis tuleneb lepingusarnasest võlasuhtest, on lepingueelsest võlasuhtest tulenev nõue ning käsundita asjaajamisest tulenev nõue.[5]
Deliktilised nõuded on kahju hüvitamise nõuded, mis tekivad siis, kui üks isik põhjustab teisele isikule õigusvastase teoga kahju. Deliktiliseks nõudeks loetakse ka nõuet, mis tekib, kui kahju põhjustatakse eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel.[7]
Alusetust rikastumisest tulenevad nõuded tekivad õigustatud isikul selle isiku vastu, kes ilma õigusliku aluseta tema arvelt rikastus. Alusetust rikastumisest tulenevad nõuded jagunevad kaheks: soorituskondiktsioon ja sekkumiskondiktsioon. Soorituskondiktsiooniks nimetatakse nõudeid, mille eesmärk on lepingulise kohustuse täitmiseks üle antud asja tagasi saamine. Sekkumiskondiktsioon jaguneb omakorda veel kaheks: nõuded, mis on tekkinud teise isiku asjale ilma õigusliku aluseta kulutusi tehes või tema kohustusi täites, ning nõuded, mis on suunatud rikkumise teel saadud asja tagastamisele selle asja suhtes õigust omavale isikule.[8]
Asjaõiguslikud nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Asjaõiguslikud nõuded saavad kolmandate isikute suhtes olla asja omanikul, isikul, kes omab selle asja suhtes muud asjaõigust, ning isikul, kes asja valdab. Asjaõiguslike nõuete eesmärk on välistada kolmandate isikute mõju asjale.[9]
Perekonna- ja pärimisõiguslikud nõuded[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonna- ja pärimisõiguslikud nõuded on reguleeritud vastavates seadustes. Eelkõige on nõuded perekonnaseaduse puhul seotud ülalpidamise ning vara jagamise, pärimisseaduse puhul pärandi jagamise või annaku väljaandmisega.[9]
Nõudeõiguse üleminek[muuda | muuda lähteteksti]
Nõudeõigus võib ühelt isikult teisele üle minna kahel viisil: seaduse alusel või tehingu alusel.[10] Nõudeõiguse ülemineku tulemusena vahetub võlasuhtes võlausaldaja.[10] Nõude loovutamiseks nimetatakse nõude üleminekut lepingu alusel.[11] Seega on nõudeõiguse üleminekuks vajalik nii nõudeõiguse kui ka kehtiva loovutamislepingu olemasolu ning seda saab kolmanda isikuga sõlmida üksnes õigustatud isik.[11] Nõudeõigus läheb seaduses sätestatud tingimuste täitmisel ühelt isikult teisele üle võlausaldaja tahtest sõltumata.[12]
Nõudeõiguse aegumine[muuda | muuda lähteteksti]
Nõudeõiguse aegumine tähendab sellise ajavahemiku möödumist, pärast mida on kohustatud isikul õigus oma kohustuse täitmisest keelduda.[13] Nõudeõiguse aegumine tugineb hea usu põhimõttele.[14] Selle eesmärk on tagada võlgniku kaitse, sest aja möödudes võib nõudele vastuväidete esitamine muutuda keerulisemaks, ning käsutusvabadus, et võlgnik ei peaks kohustuse täitmiseks lõpmatult valmis olema.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 57.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 58.
- ↑ Asjaõigusseadus § 80. – RT I, 22.02.2019, 11.
- ↑ Võlaõigusseadus § 113. – RT I, 20.02.2019, 8.
- ↑ 5,0 5,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 62-63.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 62.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 63.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 63-64.
- ↑ 9,0 9,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 64.
- ↑ 10,0 10,1 R. Tiivel. Sissejuhatus tsiviilõigusesse: seadused seisuga 1. juuli 2011. Agitaator 2011, lk 201.
- ↑ 11,0 11,1 R. Tiivel. Sissejuhatus tsiviilõigusesse: seadused seisuga 1. juuli 2011. Agitaator 2011, lk 201-202.
- ↑ R. Tiivel. Sissejuhatus tsiviilõigusesse: seadused seisuga 1. juuli 2011. Agitaator 2011, lk 203-204.
- ↑ I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 325.
- ↑ 14,0 14,1 I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare, P. Varul. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 326.