Saamata jäänud tulu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Saamata jäänud tulu (ladina keeles lucrum cessans) on kasu, mida isik oleks võinud saada, kui talle ei oleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Saamata jäänud tulu on ka see, kui kaotatakse võimalus saada kasu. Kahju väljendub niisiis isiku vara oodatust väiksemas suurenemises. Saamata jäänud tulu on sätestatud võlaõigusseaduse § 128 lõikes 4.[1] Saamata jäänud tulu ja otsene varaline kahju moodustavad koos varalise kahju.[2]

Saamata jäänud tulu liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Saamata jäänud tulu võib olla kahjustatud isiku saamata jäänud töötasu ja teised potentsiaalsed sissetulekud. Saamata jäänud tulu alla läheb muu hulgas rikkumise tõttu saamata jäänud ettevõtlustulu, toodangu edasimüügist saamata jäänud tulu ja kahjustatud või hävinenud asja hinnatõusust saamata jäänud tulu. [3]

Hüvitada tuleb:

  • isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata jäänud sissetulek ning vigastuse tõttu tulevikus saamata jääv tulu (VÕS § 130). [4]
  • tulevikus saamata jääv tulu, kui kahju on tekitatud teise isiku surma põhjustamisega (VÕS § 129) ning isikul on või tekib tulevikus ülalpidamiskohustusi (näiteks laste või vanemate vastu). [5] Paragrahvi 129 rakendamisel võib eelkõige raskusi valmistada kahjuhüvitise suuruse arvestamine. Nimelt tuleb hüvitada saamata jääv tulevane ülalpidamine, kuid selleks peab prognoosima eri tegureid, näiteks surmasaanu surmaeelset sooritusvõimet, võlausaldaja ülalpidamise vajaduse ulatust ja kestust. [6]

Mõlemal juhul hüvitatakse kahju diferentsihüpoteesi abil. [7]

Saamata jäänud tulu võib seisneda ka tulu saamise võimaluse kaotuses. Näiteks on Riigikohus lugenud saamata jäänud tuluks olukorra, kus on kaotatud maa ostueesõigusega erastamise võimalus. [8]

Saamata jäänud tulu tõendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saamata jäänud tulu on tulevikus tekkiv kahju ehk oletuslik tulu, mistõttu on selle konkreetset ulatust sageli keeruline tõendada. Saamata jäänud tulu nõude korral tuleb esmalt vaadata tõenäosust, millega ja mis suuruses oleks kahjustatud pool tulu saanud, kui võlgnik poleks kohustusi rikkunud. Hinnata tuleb ka kahjustatud isiku eelnevaid investeeringuid, enne rikkumist lepingu alusel teenitud kasu ning kasu, mis on saadud teiste sarnaste tehingute tegemisel. [9] Riigikohus on oma otsustes selgelt rõhutanud, et saamata jäänud tulu nõude rahuldamiseks peab kannatanud poolel olema kindel kavatsus ning ka võimalus tulu teenida. [10] Kahjuhüvitist ei saa aga välja mõistmata jätta pelgalt seetõttu, et saamata jäänud tulu suurust on keeruline või võimatu kindlaks teha. [11]

Kahjustatud isik peab tõendama üksnes neid asjaolusid, millest võib nähtuda tulu saamise tõenäosus. Kahju tekitaja peab aga nõude ümberlükkamiseks suutma tõestada, et teatud põhjustel poleks ikkagi kannatanud pool seda tulu teeninud. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaks tegemiseks tuleb kannatanu võimalikust tulust maha arvestada kulutused, mis olid vajalikud tulu teenimiseks. Samuti peab lepingulise nõude korral arvestama kahju ettenähtavuse reegli piirangutega. [12]

Seos teiste õiguskaitsevahenditega[muuda | muuda lähteteksti]

Saamata jäänud tulu hüvitamine on tihti kas lepingu või seaduse tõttu piiratud. Praktikas on suhteliselt tavalised kokkulepped, millega välistatakse vastutus saamata jäänud tulu eest või piiratakse vastutust otsese varalise kahjuga või lepingu objektile tekkinud kahjuga või maksimaalse rahasummaga. [13]

Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue ei ole sama, mis otsene varaline kahju. Järelikult on kahju saajal võimalus ühes menetluses nõuda otsese varalise kahju ning teises menetluses saamata jäänud tulu hüvitamist. [14]

Saamata jäänud tulu saab kasutada ka koos hinna alandamise nõudega. Näiteks juhul, kui isik ostab midagi, mis ei vasta lepingutingimustele, ning seetõttu väheneb ka ta tootlikkus. Kõnealusel juhul on ostjal lisaks hinna alandamisele õigus nõuda saamata jäänud tulu aja eest, mil tootlikkus oli puuduse tõttu vähenenud. [15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tartu: Juura 2004, lk 261.
  2. Võlaõigusseadus § 128 lõige 2. – RT I, 08.01.2020, 10. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/v%C3%B5s (27.10.2020).
  3. I. Kull, P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 681.
  4. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tartu: Juura 2004, lk 267.
  5. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tartu: Juura 2004, lk 266.
  6. Iko Nõmm. Puhtmajanduslik kahju ja selle hüvitamine deliktilise vastutuse korral. Magistritöö. 2007, lk 59.
  7. I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigus I. Üldosa. Tartu: Juura 2004, lk 266–267.
  8. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 681.
  9. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 680.
  10. Riigikohtu kohtulahend 19.11.2008, 3-2-1-94-08.
  11. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 680.
  12. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 680–681.
  13. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 682.
  14. P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2016, lk 682.
  15. P. Kalamees. Hinna alandamise suhe teiste üldiste õiguskaitsevahenditega. Juridica 2013/10.