Arete

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib filosoofist; mütoloogia tegelase kohta vaata artiklit Arete (faiaakide kuninganna)

Arete (Ἀρήτη; umbes 400 eKr – umbes 330 eKr) oli Vana-Kreekas kürenaikute koolkonna filosoof, Aristippose tütar.[1] Arete oli üks väheseid naisfilosoofe Vana-Kreekas.[2] Arete õppis filosoofiat oma isalt Aristipposelt, kes oli olnud Sokratese õpilane. Arete omakorda hakkas filosoofiat õpetama oma pojale Aristippos Nooremale, kes sai hüüdnimeks μητροδίδακτος 'emalt õppinu'.[3] Teda on nimetatud kürenaikute koolkonna juhiks pärast Aristippost, kuid koolkonna formaalne rajaja võis olla hoopis Aristippos Noorem.

Sokraatikute kirjade seas on arvatavasti 1. sajandist pärinev fiktiivne Aristippose kiri Aretele.[4] Selle kirja järgi elas Arete üsna jõukalt Küreenes. Aristippos ütleb Aretele: "sul on veel kaks aeda, millest piisab luksuslikuks eluks; kui sulle jääks ka ainult vara Berenices, oleks seda rohkem, kui oleks tarvis külluslikuks eluks."[5] Aristippos soovitab Aretel pärast tema surma ning pojale parima hariduse andmist minna Ateenasse.[5] Ta peaks elama koos Xanthippe ja Myrtoga, võtma Lamproklest oma lapsena ning adopteerima "Euboise tütre, keda sa kohtlesid, nagu ta oleks vaba". Kuid eelkõige kutsub ta Aretet "hoolt kandma väikese Aristippose eest, et ta oleks meie ja filosoofia vääriline; see on tegelik pärandus, mille ma talle jätan, sest muus suhtes saavad Küreene võimumeestest talle vaenlased."[5]

John Augustine Zahm (varjunimega Mozans) väitis, et Giovanni Boccacciol olid kasutada mõningad Vana-Kreeka kirjutised, mille põhjal ta sai kiita Arete mitmekülgseid saavutusi.[6]

Arete kohta on öeldud, et ta on avalikult õpetanud kolmkümmend viis aastat Atika koolides ja akadeemiates loodus- ja moraalifilosoofiat, kirjutanud nelikümmend raamatut ning loendanud oma õpilaste seas kokku sada kümme filosoofi. Ta oli oma kaasmaalaste poolt nii kõrgelt austatud, et tema hauaplaadile kirjutatud epitaaf kuulutas, et ta oli Kreeka hiilgus ja omas Helena ilu, Thirma voorust, Aristippose sulge, Sokratese hinge ja Homerose keelt.[7]

Ükski Arete teos ei ole säilinud.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Marilyn Bailey Ogilvie (1986). Women in science : antiquity through the nineteenth century : a biographical dictionary with annotated bibliography (3. print. ed.). Cambridge, Mass.: MIT Press. ISBN 0-262-15031-X.
  2. "Arete of Cyrene - Dictionary definition of Arete of Cyrene | Encyclopedia.com: Tasuta veebisõnastik". www.encyclopedia.com. Retrieved 2016-10-11.
  3. Diogenes Laertios, ii. 72, 83, 86; Eusebios Kaisareast, Praeparatio evangelica, xiv. 18. Vrd Klemens Aleksandriast, Stromata, iv. 122; Strabon, xvii. 3. 22; Aelianus, De natura animalium iii. 40; Theodoretos, Therapeutikē, xi. 1; Themistios, Kõned, xxi. 244
  4. Fiktiivseid sokraatilisi kirju ei saa automaatselt kasutada ajalooallikana, kuid nende anonüümne autor on "huvitatud ajaloolistest üksikasjadest" ja ta kasutas nähtavasti kreeka filosoofia käsiraamatut, mis oli sisult sarnane Diogenes Laertiose omaga, kuid üksikasjalikum. Abraham J. Malherbe, (1977), The Cynic Epistles: A Study Edition, page 28. SBL.
  5. 5,0 5,1 5,2 Socratic epistle 27 in Abraham J. Malherbe, (1977), The Cynic Epistles: A Study Edition, pages 282-5. SBL
  6. H. J. Mozans, (1913), Woman in Science, lk 197–199. New York.
  7. H. J. Mozans, (1913), Woman in Science, pages 197-9. New York. Kuid see lõik ei paista olevat Giovanni Boccaccio kirjutatud tööst, ja selge kandidaat– Boccaccio's De mulieribus Claris (On Famous Women) – ei sisalda mingisuguseid märkmeid Arete kohta. Zahm´se selle allika teave on Johann Christoph Wolf´i 1739 aastal ilmunud " Mulierum Graecarum". Wolf cites Book II of De Laudibus Mulierum (In Praise of Women) autor "Bocatius". Siiski ei ole Boccaccio nimel teost "De Laudibus Mulierum", kuid selle pealkirjaga on varjatud 1487. aasta raamat "Bartolommeo Goggio".
  8. Ogilvie, Marilyn Bailey (1986). Women in science : antiquity through the nineteenth century : a biographical dictionary with annotated bibliography (3. print. ed.). Cambridge, Mass.: MIT Press. ISBN 0-262-15031-X.