Juri Dmitrijev
| Juri Dmitrijev | |
|---|---|
.jpg) Juri Dmitrijev (2007) | |
| Sünniaeg |
28. jaanuar 1956  Petroskoi, Karjala-Soome NSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | venelane |
| Kodakondsus |
 Venemaa |
Juri Dmitrijev (vene Юрий Алексеевич Дмитриев, Juri Aleksejevitš Dmitrijev sündinud 28. jaanuaril 1956 Petroskois) on vene ajaloouurija ja ühiskondlik aktivist, ühenduse Memorial liige.
Dmitrijev on kirjutanud raamatuid Stalini-aegsetest poliitiliste repressioonide ohvritest Karjalas 1930. ja 1940. aastatel ning on avastanud repressioonide ohvrite massihaudu. Kuritegusid paljastanud Dmitrijev on 2018. aasta juunist Venemaal vangistuses ning teda peetakse poliitvangiks karistuseks tema uurimuste eest.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sündis 28. jaanuaril 1956 Petroskois. Nõukogude ohvitseri perekond lapsendas ta lastekodust. Lapsepõlv möödus Ida-Saksamaal Dresdenis. Õppis Leningradi Meditsiiniinstituudis, kuid ei lõpetanud.
1988. aastast tegev poliitilistes ühendustes, samast aastast Karjala rahvarinde liige. 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadiku Mihhail Zenko abi. Aastast 2002 poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise Karjala vabariikliku komisjoni liige ja Petroskoi osakonna sekretär. 1998–2009 ühiskondliku organisatsiooni "Sotsiaalsete õiguste kaitse akadeemia" Karjala osakonna president, millises positsioonis protesteeris ta 2002. aastal kavatsuse vastu avada Petroskois Juri Andropovi monument (kolmemeetrine monument siiski avati). Aastast 2014 ühingu Memorial Karjala osakonna juhataja.
1980. aastate lõpust alates on järjepanu tegelenud stalinistlike repressioonide uurimise ja hukkamiskohtade kaardistamisega. Karjalas 1930.–1940. aastatel toimunud repressioonide raamatu koostaja ja väljaandja.[1] 1. juulil 1997 avastas Memoriali uurimisgrupi juhina stalinistlike repressioonide massihaua Karjalas Karhumäe lähedal Sandarmohis. Suvel 1998 kaevas ta läbi teise stalinistliku massihaua Krasnõi Boris Petroskoi lähedal.
Kohtusaaga
[muuda | muuda lähteteksti]13. detsembril 2016 vahistati ta oma Petroskoi korteris süüdistatuna oma 11-aastasest tütrest lastepornofotode tegemises. Arreteerimise käigus võeti tema tütar kodust vanemate juurest ära ja anti üle lastehooldusorganisatsioonile. Dmitrijevi kaitseks astusid välja paljud Venemaa tuntud inimesed, nende hulgas muusik Boriss Grebentšikov ja kirjanik Boriss Akunin.
27. jaanuaril 2018 Dmitrijev vabastati vahi alt allkirja vastu oma kodust mittelahkumise kohta. 5. aprillil 2018 mõistis Petrozavodski linnakohus ta süüdistuses õigeks.[2] 14. juunil 2018 lükkas Karjala Vabariigi Ülemkohus õigeksmõistva otsuse tagasi. 27. juunil 2018 võeti Dmitrijev uuesti vahi alla. Nüüd süüdistati teda oma tütre seksuaalses ärakasutamises. Tema süüdistuse tõeliseks põhjuseks peetakse seda, et 2016. aastal avaldas ühendus Memorial andmed üle 40 000 Stalini repressioonidega seotud isiku kohta. Tema süüasja on võimutruu Vene ajakirjandus kasutanud arvete õiendamiseks ühendusega Memorial.[3][4] Algul vahistas Petroskoi linnakohus Dmitrijevi kaheks kuuks, seejärel paigutati ta kuuks ajaks Peterburi psühhiaatriahaiglasse nr 6. Vahistamist pikendati korduvalt, kohtuistungid peeti kinniste uste taga.[5][6][7]
Petroskoi linnakohus tunnistas 22. juulil 2020 Dmitrijevi süüdi alaealise suhtes seksuaalse iseloomuga vägivallategude toimepanemises ja karistas teda 3,5-aastase vangistusega. Ta mõisteti õigeks pornograafia valmistamises ja relvade omamises. Arvestades eeluurimisvanglas viibitud aega, oleks tulnud ta vabastada novembris 2020.[8] 29. septembril 2020 pikendas Karjala ülemkohus Dmitrijevi vangistust 3,5 aastalt 13 aastale.[9] 2020. aasta novembris esitas Dmitrijev kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse. 24. novembril asus Petroskoi linnakohus Karjala memoriaali juhi süüasja läbi vaatama ja pikendas Dmitrijevi kinnipidamist 2021. aasta veebruari lõpuni.[10]
16. veebruaril 2021 jättis 3. kassatsioonikohus otsuse muutmata.[11] 12. oktoobril 2021 keeldus Venemaa ülemkohus juhtumit uuesti läbi vaatamast.[12]
27. detsembril 2021 pikendas Petroskoi linnakohus vanglakaristust 15 aastale.[13]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Поминальные списки Карелии, 1937–1938: Уничтоженная Карелия". Venemaa Rahvusraamatukogu. Vaadatud 20. jaanuaril 2019.
- ↑ "Приговор историку Юрию Дмитриеву". Mediazona (vene). 5. aprill 2018.
- ↑ ""What does Memorial have to hide?"". The Dmitriev Affair (inglise). 10. jaanuar 2017.
- ↑ Minnik, Taavi (19. jaanuar 2019). "Kuidas Venemaal NKVD massimõrv soomlaste kaela aeti". Postimees.
- ↑ "Суд арестовал Юрия Дмитриева". Meduza (vene). 28. juuni 2018.
- ↑ Поташов, Валерий (19. juuni 2019). "Историк Юрий Дмитриев останется под стражей до сентября". Vabadusraadio (vene).
- ↑ "Главе карельского "Мемориала" продлили арест". Ren TV (vene). 25. september 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2019. Vaadatud 13. augustil 2024.
{{uudiseviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ Царева, Марина (22. juuli 2020). "Глава карельского «Мемориала» Дмитриев выйдет на свободу в ноябре". Kommersant (vene).
- ↑ "Верховный суд Карелии увеличил срок историку Юрию Дмитриеву с 3,5 до 13 лет колонии". Novaja Gazeta. 29. september 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2020. Vaadatud 2. detsembril 2021.
- ↑ "Историку Дмитриеву продлили арест на три месяца". Novaja Gazeta. 24. november 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. november 2020. Vaadatud 2. detsembril 2021.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2021. Vaadatud 2. detsembril 2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Верховный суд отказал в пересмотре дела карельского историка Юрия Дмитриева, приговоренного к 13 годам колонии строгого режима". Mediazona (vene). 13. oktoober 2021.
- ↑ "Vene kohus andis korralduse sulgeda inimõigusorganisatsioon Memorial". Postimees. 28. detsember 2021.