José Figueres Ferrer

José Figueres Ferrer
Sünniaeg	25. september 1906
Surmaaeg	8. juuni 1990 (83-aastaselt)
Autasud	Itaalia Vabariigi teeneteordeni suurrist ketiga

José María Hipólito Figueres Ferrer (25. september 1906 – 8. juuni 1990) oli Costa Rica president aastail 1948–1949, 1953–1958 ja 1970–1974.

Figueres sündis Alajuela provintsis San Ramónis, ta oli katalaani immigrantidest arsti ja õpetaja neljast lapsest vanim.

1924. aastal läks ta Bostonisse, kus õppis Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis hüdroenergiat. 1928 naasis ta Costa Ricasse ja ostis talu Tarrazús, kus kasvatas kohvi ja tootis nööri. Tema all töötas ligi 1000 loonusrentnikku ja tehasetöötajat, ta ehitas oma töölistele maju ja pakkus neile arstiabi ja vaba aja veetmise võimalusi, lisaks ühiskondliku köögiviljaaia ja meierei, kus tema tööliste lapsed said tasuta piima. Tema töölised võisid tema istanduses kasvatatud kanepit müüa talle endale kas tema nööritehase jaoks turuhinnaga, või mujal, kui neile selle eest paremat hinda pakuti.

1944. aastal, peale eksiili Mehhikos, tuli Figueres Ferrer Costa Ricasse tagasi, kus rajas Demokraatliku partei vastukaaluks valitsevale Riiklikule Vabariiklikule Parteile, kuhu olid kuulunud ka viimased kaks presidenti – Rafael Calderón (1940–1944) ja Teodoro Picado Michalski (1944–1948). Vastuoluline Calderón vihastas välja Costa Rica kõrgkihi, rajades pensioniprogrammi ja riikliku arstiabisüsteemi, teda süüdistati korruptsioonis. Figueres hakkas rajama Kariibi Leegioni, ligi 700-mehelist vabatahtlike väge, millega plaaniti võimult eemaldada lisaks Calderónile ka teised Ladina-Ameerika diktaatorid, näiteks Rafael Trujillo Dominikaani Vabariigis ja Anastasio Somoza García Nicaraguas.

1. märtsil 1948 peetud presidendivalimistel saavutas Riikliku Ühtsuspartei kandidaat Otilio Ulate Blanco võidu teiseks ametiajaks kandideerinud Calderóni üle, kuid valimistulemused kuulutati võltsituks. Protestid valimistulemuste üle kasvasid 44-päevaseks kodusõjaks, milles hukkus ligi 2000 inimest. Calderóni toetasid Costa Rica sõjavägi, kommunistid ja Nicaragua diktaator Somoza, Figuerest ja Ulatet USA ja Guatemala. 24. aprillil 1948 sisenesid Figuerese väed riigi pealinna San Josésse.

8. mail 1948 sai Figueres presidendiks ajutise hunta eesotsas, mis valitses 18 kuud. Tema valitsusajal

• likvideeriti Costa Rica sõjavägi, et vältida tulevikus militarismi teket. Figueres sai väidetavalt selle idee Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis õppides, kui ta luges Herbert George Wellsi raamatut "Outline of History", mille kohaselt tulevikus ei tohtinuks inimkonnal olla sõjaväge, küll aga pidi olema politsei: "The future of mankind cannot include armed forces. Police, yes, because people are imperfect." Sellest ajast peale ei ole Costa Rical olnud sõjaväge ja on ligi 7500 töötajaga politsei ligi viie miljoni elaniku kohta;
• anti naistele ja kirjaoskamatutele valimisõigus;
• loodi esimesed heaoluriigi seadusandlus;
• riigistati pangad;
• keelati Costa Rica Kommunistlik Partei;
• kirjutati valmis uus põhiseadus;
• tagati kõigile riiklik haridus;
• anti kodakondsus mustanahaliste immigrantide lastele;
• loodi avalik teenistus korruptsiooni vastu võitlemiseks.

18 kuud hiljem astus Figueres tagasi, andes võimu üle Ulatele.

1953. aastal lõi Figueres Rahvavabastuspartei (PLN) ja valiti presidendiks tagasi. Aja jooksul oli ta huvi Kariibi Leegioni vastu kadunud, kuid Nicaragua leegionärid plaanisid aprillis 1954 Nicaragua invasiooni, mispeale Nicaragua diktaator Somoza korraldas vasturünnaku, lubades jaanuaris 1955 endisel presidendil Calderónil Costa Ricat rünnata. Kuna Figueres oli Costa Rica sõjaväe laiali saatnud, pidi ta paluma abi Ameerika Riikide Organisatsioonilt. ARO nõudis relvarahu ja saatis delegatsiooni Costa Ricasse uuringuks. 15. jaanuaril, kolm päeva hiljem, rikkus Nicaragua Republic P-47 Thunderbolt Costa Rica õhuruumi ja pommitas mõningaid Costa Rica linnu. Figueres palus uuesti abi OASilt. Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang, tänu Kongressi liikmete survele ja nähes võimalust oma maine parandamiseks Ladina-Ameerikas, tuli Kariibi mere "ainsale demokraadile" appi. ARO lubas Ameerika Ühendriikidel müüa Costa Ricale neli P-51 Mustang hävituslennukit, hinnaga 1 dollar lennuki eest. USA sekkumine lõpetas invasiooni, ning Somoza taganes, kuid saavutas Figuereselt leppe, millega too kohustus sidemed Nicaragua põgenikega katkestama.

1970. aastal valiti Figueres uuesti presidendiks. Tema ametiajal kukkus läbi Kesk-Ameerika ühisturg, mis ähvardas Costa Rica majanduse põhja viia, kuid tal õnnestus siiski 1972. aastal müüa NSV Liidule 30 000 tonni kohvi, lisaks sai Costa Rica ka abi Maailmapangalt ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt.

Figuerese esimene abikaasa oli Alabamast pärit Henrietta Boggs (1918–2020), nad abiellusid 1941 ja said kaks last, José Martí ja Muni, kuni lahutasid aastal 1954. Tema teine abikaasa oli taani päritolu Karen Olsen Beck, kes oli temast 24 aastat noorem. Neil oli neli last: José Maria, kellest sai hiljem sarnaselt isaga riigi president (1994–1998), Karen Christiana, Mariano ja Kirsten. Karen oli 1982–1984 Costa Rica suursaadik Iisraelis ja 1986–1990 riigi parlamendiliige.

Figueres hoidis Ameerika Ühendriikidega häid suhteid, kuid ei toetanud USA välispoliitikat Ladina-Ameerikas. Alguses ta toetas Fidel Castro tegevust (Castro oli varem olnud Kariibi Leegioni liige), kuid kui Castro muutus autoritaarsemaks, taganes Figueres teda toetamast. Ta toetas ka 1979. aasta sandinistide revolutsiooni Nicaraguas, mille käigus kukutati Anastasio Somoza Debayle.