Costa Rica kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib 1948. aasta sõjast. 1823. aasta sõja kohta vaata artiklit Ochomogo sõda. 1835. aasta sõja kohta vaata artiklit liigasõda.

Costa Rica kodusõda
Osa külmast sõjast
Monumento a los caidos en la Guerra de 1048.jpg
Kodusõjas langenute mälestusmärk
Toimumisaeg 12. märts – 24. aprill 1948
(1 kuu, 1 nädal ja 5 päeva)
Toimumiskoht Costa Rica
Tulemus

Mässuliste võit

Osalised
Costa Rica Costa Rica valitsus
Bandera Partido Republicano Nacional (1932-1952) Costa Rica.svg Calderóni jõud
Bandera Partido Vanguardia Popular Costa Rica.svg Rahva Avangardi Partei
Nicaragua Nicaragua rahvuskaart
Bandera de Partido Liberación Nacional.svg Rahvuslik Vabastuspartei
Bandera Partido Unión Nacional 1948 Costa Rica.svg Ulatista jõud
Toetus:
 Ameerika Ühendriigid
 Guatemala
Väejuhid või liidrid
Costa Rica Teodoro Picado Michalski
Bandera Partido Republicano Nacional (1932-1952) Costa Rica.svg Rafael Ángel Calderón Guardia
Bandera Partido Vanguardia Popular Costa Rica.svg Manuel Mora
Nicaragua Anastasio Somoza García
Bandera de Partido Liberación Nacional.svg José Figueres Ferrer
Bandera de Partido Liberación Nacional.svg Frank Marshall Jiménez
Bandera Partido Unión Nacional 1948 Costa Rica.svg Otilio Ulate Blanco

Kokku u 2000 hukkunut

Costa Rica kodusõda oli Costa Rica 20. sajandi ohvriterohkeim sündmus. Vaid 44 päeva väldanud konfliktis (12. märts – 24. aprill 1948) hukkus umbes 2000 inimest. Konflikti esimene eelaste oli 1. märtsil 1948, kui Cosa Rica seadusandlik assamblee, milles olid enamuses valitsusmeelsed, otsustas tühistada 8. veebruaril toimunud presidendivalimiste tulemused. Esialgsete tulemuste järgi koalitsioonikandidaat positsioonikandidaat Rafael Ángel Calderón Guardia ees esikoha saanud Otilio Ulate Blancot süüdistaati valimispettuses.[1] Selle tulemusel algas relvastatud ülestõus president Teodoro Picado Michalski vastu. Opositsioonivägesid juhtis ettevõtja José Figueres Ferrer, kes ise ei olnud valimistel osalenud.

Costa Rica armee oli väike ja kehvasti varustatud, peamine jõud mässuliste tõrjumiseks tuli kommunistliku Rahva Avangardi Partei omakaitseväelastest. Rahva Avangardi Partei kuulus parlamendis koalitsiooni ning oli hääletanud valimistulemuste tühistamise poolt. Mässuliste pealetung oli kommunistide vastuhakust hoolimata Figuerese juhtimisel kiire, president Picado oli sunnitud tagasi astuma ning võimu ekspresident Calderón Guardiale üle andma.

Pärast sõda juhtis Figueres riiki ajutise valitsushunta eesotsas 18 kuud, riigi sõjavägi saadeti laiali ning detsembris korraldati asutava kogu valimsed. Asutav kogu võttis 1949. aastal vastu uue põhiseaduse pärast mida andis hunta võimu üle Otilio Ulatele. Pärast neid sündmusi on Costa Rica poliitika olnud võrdlemisi rahulik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Holzhauer, Ian (2004). The Presidency of Calderón Guardia (B.A.). Florida Ülikool.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]