Sandinism

Sandinism on Nicaragua vasakpoolse suunitlusega poliitiline liikumine. Nende ideoloogia oli aastakümneid kommunistlik ja rahvuslik ning nad seisavad Ladina-Ameerika ühtseks piirkonnaks liitmise eest. Sandinismi liikmeid ja pooldajaid kutsutakse sandinistadeks.

Nicaragua marksistlik-leninliku revolutsioonilise partisaniliikumise üldnimi tuli kasutusele kui 23. juulil 1961. aastal Tegucigalpas radikaalselt meelestatud ja Kuuba revolutsioonist vaimustunud noored asutasid Sandinistliku Rahvavabastusrinde (Frente Sandinista de Liberación Nacional, FSLN). FSLN nimetus väljendas lugupidamist 1920.–30. aastatel Nicaragua ülestõusu ja partisaniliikumist juhtinud Augusto César Sandinole.

Esialgu kuulus FSLN-i kolmesalgalisse partisanirühma ligi 60 inimest, keda juhtisid revolutsioonilise liikumise teoreetik ja professor Carlos Fonesca Amador, jurist ja sõjaväelane Tomás Borge Martínez ning kolonel Santos López, kes oli juhtinud Somoza armee noorukite rühma. 1975. aastal ühines FSLN-ga Kuubal emigratsioonis olnud José Daniel Ortega Saavedra, kes juba 15-aastaselt tegutses revolutsionäärina, oli korduvalt vahi alla võetud ning kandis aastatel 1967–1974 karistust pangaröövis süüdistatuna Managua vanglas. Pärast vabanemist emigreerus Kuubale, kuid tuli 1976. aastal salaja Nicaraguasse tagasi ning tõrjus sandinistliku liikumise senised juhid Borge ja Fonesca kõrvale. Kuna oli saanud Kuubal vastava ettevalmistuse, asus juhtima relvastatud revolutsioonilist võitlust saades majandus- ja relvaabi Nõukogude Liidust.

FSLN võitles juba alates 1961. aastast Anastasio Somoza Debayle perekonna diktatuuri vastu. Võit tuli 19. juulil 1979. Moodustati 5-liikmeline Rahvusliku Taassünni Valitsushunta (Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional). Võitlust Somoza režiimi vastu hakatigi nimetama sandinistlikuks revolutsiooniks.

Sandinistlik Vabastusrinne oli võimul 1979. aastast 1990. aastateni, 1981. aastast Daniel Ortega ja tema juhitud Nicaragua Sotsialistide Partei (Partido Socialista Nicaraguense, PSN) mõju all. Ortega valiti 1981. aastal FSLN-i valitsushunta koordinaatoriks ja 1984. aastal Nicaragua presidendiks. Selleks ajaks oli FSLN muutunud massiorganisatsiooniks ning kontrollis sõjaväge, politseid, riigi sise- ja välispoliitilist ideoloogiat ning üldist majandusstrateegiat. 1990. aasta valimised sandinistid kaotasid ja jäid opositsiooni kuni 2006. aastani.

Alates 2007. aastast on sandinistid taas võimul Ortega juhtimisel, kes on aga radikaalselt muutnud oma retoorikat. Ortega ja sandinistid on loobunud marksistlik-leninlikust ideoloogiast. Ortega kahetses avalikult 1980. aastatel viljeletud marksistlikku majanduspoliitikat ja ideoloogia viljelemise pärast. Ta on aktsepteeris katoliiklikud traditsioonid ja patriarhaalseid väärtusi. Ortega on avaldanud toetust „ausale ettevõtlusele”. Sandinistid viljelevad sotsiaaldemokraatlike elementidega riigivalitsemise põhimõtteid. Pööratakse tähelepanu rahva haridustaseme tõstmisele, eluea pikendamisele, puudust kannatavate inimeste abistamisele, tervishoiusüsteemi arendamisele ja tööpuuduse vähendamisele. Opositsioon nimetab seda danielismiks Ortega eesnime järgi.

Ortega on tasapisi hoolitsenud ka selle eest, et kontroll Nicaragua poliitilise olukorra ja majanduselu üle oleks täielikult FSLN-i ja tema perekonna käes. 2007. aastal tapeti saladuslikel asjaoludel 20 FSLN-i leppimatut vastast. 2009. aastal muutis Nicaragua Ülemkohus ära konstitutsiooni sätte, mis määras, et üks kodanik võib olla presidendiametis vaid viis aastat. Ortega abikaasa Rosario Murillo on asepresident, FSLN-i pressisekretär ning valitsuse ideoloogia ja propaganda kuraator.