Anastasio Somoza Debayle

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anastasio Somoza

Anastasio Somoza Debayle (5. detsember 1925 León17. september 1980 Asunción) oli Nicaragua poliitik, kahel korral Nicaragua president.[1] Sisuliselt valitses ta maad ka vahepealsetel aastatel.

Varased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Anastasio Somoza sündis 5. detsembril 1925 Nicaraguas Leónis. Tema isa oli Anastasio Somoza García, ema aga Salvadora DeBayle. Ta õppis La Salle pedagoogilises instituudis, kus tema klassikaaslaseks oli Violeta Chamorro tulevane abikaasa Pedro Joaquín Chamorro Cardenal.[2] Kui Anastasio Somoza oli 10-aastane, saatis isa ta USA-sse Tampasse Saint Leo ülikooli ettevalmistusosakonda.[3] Edasi õppis ta La Salle sõjaväeakadeemias ja lõpetas aastal 1946 Ameerika Ühendriikide Sõjaväeakadeemia.[4]

Nicaraguasse naastes määras isa ta rahvuskaardi juhiks. Kaks aastat hiljem sündis talle abieluväline tütar Patricia. Aastal 1950 abiellus ta oma nõo Hope Portocarreroga. Laulatus leidis aset Managua katedraalis, noored pani paari Nicaragua peapiiskop José Antonia Leczano. Neil sündis viis last: Anastasio Somoza Portocarrero, Julio Somoza Portocarrero, Carolina Somoza Portocarrero, Carla Somoza Portocarrero ja Roberto Somoza Portocarrero.

Dünastia loomine[muuda | muuda lähteteksti]

21. septembril 1956 tulistas luuletaja Rigoberto López Pérez Leónis tema isa. See suri 29. septembril 1956 Panama kanali tsoonis Ancónis, kuhu ta ravi saamiseks toimetatud oli. Kohe atentaadi järel sai Anastasio vend Luis Somoza Debayle presidendi kohusetäitjaks, järgmisel aastal valiti ta sellele positsioonile juba ametlikult. Anastasio Somoza võttis enda peale rahvuskaardi juhatamise. Isa mõrvamine võimaldas vendadel opositsiooniga arved klaarida.

Aastal 1963 toimusid Nicaraguas valimised ja Luis taandus presidendiametist. Sisuliselt jäi võim riigis siiski tema ja ta venna kätte, kuna nad kontrollisid sõjaväelist rahvuskaarti ja tagasid selle abil uute presidentide lojaalsuse Somozade klannile. Ka oli Luis aastail 1965–1966 Nicaragua Rahvuskongressi Senati president.[5]

Esimene võimuperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Venna surma järel kandideeris Anastasio Somoza ise presidendiks.[6]

Anastasio oli oma vennast brutaalsem poliitik. Oma suhtumist rahva haridusse väljendas ta sõnadega: "Mul pole vaja haritud rahvast. Mulle on vaja härgi."[7]

Anastasio võimulolekut pehmendas tema abikaasa, kes oli riikliku sotsiaalameti president. Hope rajas Nicaragua Rahvusliku Kultuurikeskuse, Rahvusraamatukogu arhiiviosakonna, Rahvusliku Konservatooriumi, Rahvusliku Kaunite Kunstide Kooli, Rahvusmuuseumi ja kunstigaleriisid. Hope eestvedamisel rajati Nicaragua Rahvusteater, lastehaigla, haigla Nicaragua naistele ja orbude keskus, mida hiljem hakati kutsuma tema nimega. Samas oli Anastasiol juba aastast 1955 suhe Deborah Sampsoniga, mistõttu nende abielu oli täis lahkhelisid.

Aastal 1966 kavandas opositsiooniliikumine ühisprojekti, mille eesmärk oli esitada Anastasio Somoza Debaylele üks vastaskandidaat. Selleks sai Fernando Agüero. 22. jaanuaril 1967 ajasid valitsusväed Avenida Rooseveltile kogunenud Agüerot toetavad meeleavaldajad relvadega laiali. Hukkus ligi 200 inimest; vaid USA relvajõudude sekkumine peatas rahvuskaardi rünnaku Grand Hotelile, kus meeleavaldajad varju otsisid.[8] Valimiskampaanias Fernando ei osalenud, kuna pages Somoza julgeolekujõudude eest. 5. veebruaril toimunud valimiste tulemusel sai Somoza 74 % häältest, vastasjõudude liit 24 % häältest.[9]

Anastaso Somoza Debayle ees seisis nüüd probleem: tema teine ametiaeg oli lõppemas, kuid põhiseadus ei lubanud tal uuesti kandideerida. Aastal 1971 sõlmis ta Fernando Agüeroga nn Kupia Kumi tehingu (miskiito keeles tähendab see ühte südant), kus lepiti kokku edasises ühises tegutsemises. Aastal 1972 andis ta võimu ametlikult üle kolmest mehest huntale, kuigi sisuliselt jäi ta võimule edasi.[10] Võimu üle andes seadis Somoza tingimuseks, et triumviraat koostab uue põhiseaduse, mis jõustub aastast 1974 (ehk siis valimiste aastast).

Triumviraat[muuda | muuda lähteteksti]

Lepinguga said võimule konservatiiv Fernando Agüero ja liberaalid Roberto Martínez Lacayo ja Alfonso Lovo Cordero ga, moodustades kolmanda Nicaragua valitseva hunta (Junta Nacional de Gobierno) aastail 19721974 (hiljem asendas Agüerot Edmundo Paguaga Irías).[11]

23. detsembril 1972 purustas maavärin Nicaragua pealinna Managua ja võim läks eriolukorra tingimustes üle rahvuskaardile, mille juhiks oli Anastasio Somoza. Taoline võimukaotus rikkus Agüero meelest pakti põhimõtteid ja ta astus ametist tagasi. Edmundo Paguaga Irías asus tema asemele.

Taolised manöövrid viisid sisuliselt selleni, et konservatiivide partei kujunes Somoza käepikenduseks. Edmundo Paguaga Irías kandideeris valimistel, kus 748 985 häält sai Anastasio Somoza (kokku anti 815 758 häält).[12] 1. detsembril 1974 sai Somoza taas presidendiks.[13]

Anastasio oli koos oma pojaga firma Plasmaferesis omanik. Firma tegeles vereplasma ekspordiga. Nicaragua maavärina järel eksportis Anastasio väidetavalt maavärinas kannatanud Nicaragua elanike abistamiseks saadetud vereplasmat, jättes maavärina ohvrid kannatama.[14] Ka omastas ta maavärina järel taastustöödeks mõeldud abiraha, mistõttu suur osa Managuast jäigi üles ehitamata.[15]

Teine võimuperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1974 korraldati Nicaraguas valimised, mille võitjaks oli Anastasio Somoza. See tõi kaasa aga tema kasvava ebapopulaarsuse. Anastasio vastu astusid nüüd katoliku kirik, sealsed oligarhid ja inimõiguslased, ka elavnes sandinistide liikumine. Anastasio omakorda kehtestas riigis tsensuuri.

Aastal 1976 kuulus Anastasio Somozale 346 erinevat ettevõtet, ka oli tema omandis veerand Nicaragua põllumajanduslikust maast.[16]

Aastal 1976 suundus Hope koos nende noorema tütre Carlaga Londonisse, kuigi ametlikult jäid nad katoliiklastena abielupaariks edasi. Ema eeskujul pühendas ka Carla oma elu heategevusele.

Juulis 1977 sai Anastasio südamerabandusse ja suundus USA-sse end ravima.[17]

10. jaanuaril 1978 mõrvati Pedro Joaquín Chamorro Cardenal. Üldiselt kahtlustati, et tema tapjad olid Anastasio Somoza poolehoidjad. See tõi kaasa massilised meeleavaldused ja üldstreigi. Ligi 80% Nicaragua ettevõtetest seiskus.[18]

Suvel alustasid sandinistid inimröövide kampaaniat, millele Anastasio reageeris riigis sõjaseisukorra kehtestamisega. Opositsonääre ja kahtlustatavaid isikuid hukati ilma kohtuta, osad laibad uputati merre, teised heideti Momotombo vulkaani kraatrisse. Sandinistide vallutatud linnasid pommitati lennukitelt ja tulistati suurtükkidest. Selle tagajärjel lõpetas Jimmy Carter inimõigusaktivistide nõudel Somoza režiimi toetamise. Nii jäi ainsaks riigiks, kust Anastasio Somoza veel relvi hankida sai, Iisrael, sest tema isa oli omal ajal seda maad märkimisväärselt aidanud.[19] Ka tõi see kaasa putši, mille käigus osa Rahvuskaardist üritas tappa Anastasiot ja tema peret. Kuigi Anastasio relvamüügiembargo peale sõjaseisukorra tühistas, ei muutnud see enam olukorda riigis. Sandinistid said samal ajal abi nii Panamalt kui ka Venezuelalt, põhiliselt aga Kuubalt.[20] Kodusõjas hukkus ligi 30 000 Nicaragua elanikku.[21] Lisaks pages riigist vägivalla eest 150 000 elanikku. Panamas asusid pagulased ka oma väesalkasid moodustama.[22]

Aastal 1979 alustas Ameerika Riikide Organisatsioon läbirääkimisi, et olukorda Nicaraguas leevendada. Kuna aga Anastasio Somoza keeldus igasugustest demokraatlikest valimistest, jätkus sandinistide pealetung. Juunis 1979 oli praktiliselt kogu riik peale pealinna nende kontrolli all. Nii loobus Anastasio Somoza 17. juulil võimust ja pages maalt, võttes väidetavalt kaasa ka suure osa Nicaragua rahadest.[23] Selleks hetkeks oli Nicaragua välisvõlg 1,6 miljardit dollarit, mis oli Ladina-Ameerika suurim.[24] Sandinistid avastasid, et riigi varakambritesse on jäänud kaks miljonit dollarit.[25]

Pagulus[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt suundus Somoza USA-sse, kus elas koos oma armukesega Floridas.[26] Peagi hakati teda aga USA-s ebasoovitavaks isikuks pidama.[27]

19. augustil 1979 suundus Somoza edasi Paraguaysse, kus Alfredo Stroessner talle varjupaika pakkus.[28]

Aastal 1980 avaldas ta oma memuaarid pealkirjaga Nicaragua Traicionada, kus kujutas end kommunismivastase võitluse eesliinil olijana. Paraguays elades omandas ta seal 25 miljoni hektari suurused maavaldused ja hotelli, lisaks ostis ta endale valduseid Brasiilias ja Colombias asuva söekaevanduse. Aastal 1979 oli tema varanduse suurus Brasiilia ajalehe Gazeta Mercantil hinnangul miljard dollarit, Somozade pere varandus aga viis miljardit dollarit.[29]

Atendaat[muuda | muuda lähteteksti]

17. septembril 1980 sooritas seitsmeliikmeline Nicaragua sandinistide rühm Somozale atendaadi. Rühma relvastusse kuulusid kaks automaati AK-47, kaks kuulipildujat, kaks püstolit ja granaadiheitja RPG-7.[30] Rühma juhtis Argentina päritolu marksist Enrique Gorriarán Merlo.[31]

Kell 10.10 lahkus Anastasio kodust. Hugo Irurzún tulistas autot granaadiheitjast, ent lasi mööda. Ramon lasi seepeale autojuhi maha, sella kui Hugo laadis oma granaadiheitja ja tulistas uuesti. Teine lask tabas autot. Plahvatuses hukkusid lisaks Somozale veel autojuht César Gallardo ja Somoza finantsnõunik Jou Baittiner.[32]

Seitsmest vandenõulasest suutsid kuus põgeneda. Hugo Irurzún tabati ja hukati.[33] Atendaadi organiseeris Kuuba julgeolekuteenistus.[34]

Somoza maeti Miamis asuvasse perekonna hauakambrisse. Matused kujunesid Nicaragua ja Kuuba pagulaste protestimeeleavaldusteks oma kodumaade vasakpoolsete valitsuste vastu, samas kui kõrvalseisjad märkisid, et Anastasio Somoza surm oli neile suureks kergenduseks, kuna nad ei tahtnud endid seostada Somoza režiimi veretöödega. Tema surma järel said contrad reaalselt alustada võitlust sandinistide režiimi vastu. Ka alustas tema vennapoeg Alvaro seejärel võitlust vaba Nicaragua eest.[35]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nicaragua worldstatesmen.org
  2. Diederich, Bernard. Somoza and the Legacy of U.S. Involvement in Central America. lk 14
  3. Horgan, James J. (1990). Pioneer College: The Centennial History of Saint Leo College, Saint Leo Abbey, and Holy Name Priory. Saint Leo College Press. lk 464
  4. Somoza, Anastasio and Jack Cox. Nicaragua Betrayed. lk. ix
  5. "INSTALACIÓN DEL CONGRESO NACIONAL Y DE LAS CÁMARAS DE DIPUTADOS Y DEL SENADO".
  6. Aníbal Ramírez: Geschichten aus Nikaragua, Quetzal, 04/05
  7. Thomas H. Holloway (2011). A Companion to Latin American History. Blackwell Publishing, Ltd. lk 408
  8. El Nuevo Diario, 21. juuni 2004 Con Fernando ando, con Agüero muero...
  9. La Prensa 22 jaanuar 2007 Cuando corrió la sangre sobre la Avenida Roosevelt
  10. Clemente Guido Martínez: Historia del poder ejecutivo de Nicaragua, 1527–2007. Lea Grupo Editorial, 2007, ISBN 978-99924-77-07-6. lk 146; 197.
  11. Nicaragua worldstatesmen.org
  12. Hazel Smith: Nicaragua: self-determination and survival. London, Pluto Press, 1993
  13. Michael Krennerich: Wahlen und Antiregimekriege in Zentralamerika. Eine vergleichende Studie. Leske und Budrich, Opladen 1996, ISBN 3-8100-1706-X. Lk 198.
  14. Wilson, Brian (1983-08-12). "Inside The City That Is Watched By American Might". The Glasgow Herald. lk 4.
  15. Frank J. Coppa (2006). Encyclopedia of Modern Dictators: From Napoleon to the Present. Peter Lang Publishing. lk 284.
  16. Ein Bunker hoch über Ruinen. Die Zeit, Nr. 26/1979
  17. Webb, Gary (1999). Dark Alliance. Seven Stories Press. lk 56. ISBN 978-1-888363-93-7.
  18. Washington, Somoza and the Sandinistas: Stage and Regime in US Policy toward Nicaragua 1969–1981, Author: Morris H. Morley, Published: August 2002, ISBN 9780521523356, lk 106
  19. Benjamin Beit-Hallahmi: The Israeli Connection. I. B. Tauris & Co., 1988
  20. "Understanding the Iran-Contra Affairs". www.brown.edu
  21. Heftige Kämpfe in Nicaragua. Die Zeit, Nr. 38/1978
  22. Welche Erschießungen? Der Spiegel. Nr. 21, 1979, Lk 164–167
  23. David Kunzle (1995). The Murals of Revolutionary Nicaragua, 1979–1992. University of California Press. lk 4.
  24. John Byrne; Leigh Glover; Cecilia Martinez (2009). Environmental Justice: Discourses in International Political Economy. Transaction Publishers. lk 43.
  25. John Pilger (2001). Heroes. Vintage Press. lk 498.
  26. Somozas Exil – ein Paradies. Hamburger Abendblatt, 18. juuli 1979
  27. Somozas Wahl zum Präsidenten von Nicaragua Rainer Volk
  28. Stichwort: Paraguay, Deutsche Welle 21. aprill 2008.
  29. Morais, Fernando (2003). Cem quilos de ouro. São Paulo: Companhia das letras. lk 275. ISBN 978-85-8086-478-6
  30. Claribel Alegria & Darwin Flakkoll: Death of Somoza, Curbstone Press, 1996
  31. Gorriarán Merlo, Enrique. Memorias ISBN 950-49-1063-7
  32. "Gobernantes de Nicaragua". Ministerio de Educación. 9 detsember 2012.
  33. Aquí, Asunción, 26. aeptember 1980
  34. Jorge Masetti, In the Pirate´s Den: My Life as a Secret Agent for Castro, Encounter Books: San Francisco, 2002
  35. Nicaragua: The Return of a Somoza Nicaragua: The return of Somoza 18. detsember 1990.
Eelnev:
Lorenzo Guerrero
Nicaragua president
1. mai 19671. mai 1972
Järgnev:
Roberto Martínez Lacayo, Alfonso Lovo Cordero, Fernando Agüero (triumviraat)
Eelnev:
Roberto Martínez Lacayo, Alfonso Lovo Cordero, Edmundo Paguaga Irías (triumviraat)
Nicaragua president
1. detsember 1974217. juuli 1979
Järgnev:
Francisco Urcuyo