Jooginõu

Allikas: Vikipeedia
Frans Hals. Rinnaportree naervast poisist veiniklaasiga (Jongen met glas en tinnen kan, "Maitse" viiele meelele pühendatud sarjast). 1625–1628

Jooginõu on anum, milles serveeritakse ja millest juuakse jooke.

Jooginõusid võib jaotada kuju, materjali ja otstarbe alusel.

Kuju[muuda | muuda lähteteksti]

Jooginõu võib olla hoidmist abistava käepidemega ehk kõrvaga, nagu tass või kruus, või ilma kõrvata, nagu joogiklaas, pits, peeker, pokaal, piaal või karikas. Enamasti võimaldab jooginõu suurus seda inimesel mugavalt käes hoida.

Jooginõu võib olla laia suuavaga (kauss, tass) või kinnine (need on reeglina mõeldud ühtaegu jookide transpordiks, nagu õllepurk, välipudel või plasku; kinnine jooginõu on ka vanaaegne mulksupudel). Olemas on ka mitmesuguseid erilisi jooginõude vorme, nagu konjakipiip konjaki imemiseks klaasist või kataloonia veininõu porró (klaas- või savinõu valamisavaga ülal ja imemistoruga küljel).

Materjalid[muuda | muuda lähteteksti]

Oletatavad vanimad jooginõumaterjalid inimese enda pihkude järel on taimeosad, nagu lehed, puukoor või viljade kestad, või loomse päritoluga materjalidest merekarbid ning nahk, arvatavasti olid varakult kasutusel ka puidust õõnestatud nõud.

Keraamilised anumad, sealhulgas jooginõud, ilmuvad esmalt umbes 5000 a eKr Mesopotaamias (Eesti ala vanimad keraamilised söögi- ja jooginõud pärinevad nöörkeraamika kultuurist 3000. aasta paiku eKr). Metallide kasutuselevõtuga hakati ka nõusid tegema metallist, kuid enamasti olid need haruldased kultus- või luksusesemed. Juba pronksiajal kasutatakse ka sarvest tehtud joogisarve, mis näiteks Kaukaasias ning germaanlaste aladel levis laialt.

Läbi ajaloo ja kuni tänapäevani on suurem osa jooginõusid keraamilised (portselan, fajanss, kivikeraamika) või metallist (kuld, hõbe, tina, uushõbe, terasplekk vm). Alates Vana-Roomast on jooginõusid tehtud ka klaasist. Alates 20. sajandist ilmuvad uue jooginõude materjalina plastikud ja vedelikukindlaks muudetud papp.

Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]