Kivikeraamika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Glasuuritud kivikeraamika Hani dünastia aegsest Hiinast. (Honolulu Kunstimuuseumi kogu.)
Teekann Lõuna-Songi dünastia ajast 12. sajandil. (Metropolitan Museum of Art[1].)

Kivikeraamika on keraamika liik, milles saviesemed põletatakse kõrgel temperatuuril, ligikaudu 1150-1500 ˚C juures kivikõvaks, mistõttu tooted on vastupidavamad kui madalkuumuskeraamika.[2]

Ajalooliselt on kivikeraamika küll noorem kui madalkuumuskeraamika, kuna vajaliku kuumuse saavutamine ja hoidmine pika aja vältel oli tehniliselt keeruline, kuid see tehnoloogia on siiski üpris vana: Induse kultuuris valmistati kivikeraamikat suurel hulgal juba 2600–1900 eKr[3][4]. Varaseid näiteid on leitud ka Hiinast[5][6], kus tootmine muutus suuremahuliseks alates Hani dünastiast.[7][8] Keskaja alguseks oli kivikeraamika levinud teisteski Ida-Aasia kultuurides Jaapanist Korea ja Taini. Euroopas seevastu levis kivikeraamika alles hiliskeskajal, kuna siinsed põletusahjud olid vähem efektiivsed ja vajalikud saviliigid vähem haruldasemad. Algselt oli see suurel määral Saksamaa eksporttoode.[9]

Traditsiooniliselt on Ida-Aasias liigitatud keraamika kõrg- ja madalkuumuskeraamikaks, võrdsustades kivikeraamika üldjuhul portselaniga. Kivikeraamika eristamine temperatuuriskaalal madalkuumuskeraamika (1000-1200 °C) ja portselani (1200-1400 °C) vahel paikneva keraamikaliigina pärineb Euroopast.[10]

Tänapäeval eristatakse keraamikatööstuses viit liiki kivikeraamikat: traditsioonilist, peen-, keemilist, kuumuskindlat ja elektrilist. Liigituse aluseks on nii tootmisviisid kui ka funktsioonid, näiteks kasutatakse keemilist kivikeraamikat sageli tööstuslike hapete hoiustamiseks[11]

Näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tea Bowl with "Hare’s-Fur" Glaze". Metropolitan Museum of Art. 30. november 2012. Vaadatud 19. veebruar 2013. 
  2. Leo Rohlin. "Keraamika käsiraamat" Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2012, lk 311.
  3. Satyawadi, Sudha (1. juuli 1994). "Proto-Historic Pottery of Indus Valley Civilization; Study of Painted Motif". D.K. Printworld. p. 324. ISBN 978-8124600306. 
  4. Blackman et all (1992). The Production and Distribution of Stoneware Bangles at Mohenjo-daro and Harappa as Monitored by Chemical Characterization Studies. Madison, WI, USA: Prehistory Press. pp. 37–44. 
  5. The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Stoneware". Encyclopædia Britannica. Encyclopædia Britannica, inc. 
  6. Sato, Masahiko. "Chinese Ceramics: A Short History" (1st edition). John Weatherhill, Inc. (1981), lk 15.
  7. Li, He. "Chinese Ceramics: A New Comprehensive Survey". Rizzoli International Publications, Inc. New York, New York (1996), p. 39.
  8. Rhodes, Daniel. "Stoneware and Porcelain: The Art of High-Fired Pottery". Chilton Co., Philadelphia, Pennsylvania (1959), lk 7-8.
  9. Crabtree, Pamela, ed., "Medieval Archaeology", Routledge Encyclopedias of the Middle Ages. Routledge, 2013, ISBN 113558298X, 9781135582982.
  10. Valenstein, S. (1998). "A handbook of Chinese ceramics", pp. 22, 59-60, 72, Metropolitan Museum of Art, New York. ISBN 9780870995149
  11. F. Singer & S. S. Singer. "Industrial Ceramics". London: Chapman & Hall, 1963

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Frank L. Wood, "The World of British Stoneware: Its History, Manufacture and Wares", Troubador Publishing Ltd, 2014, ISBN 178306367X, 9781783063673

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]