Johann von Wallenrode

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Johann V (Riia peapiiskop))
Jump to navigation Jump to search
Wallenrode suguvõsa vapp

Johann von Wallenrode (ka Johannes von Wallenrode või Johann von Wallenrodt, Riia peapiiskopina Johann V; umbes 1370 Wasserknoden28. mai 1419 Alken) oli Riia peapiiskop ja Liège'i piiskop ning nii Saksa kuningate, paavsti kui ka Saksa ordu diplomaat.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Johann sündis 1370. aasta paiku Saksimaa päritolu Wallenrode aadliperekonnas, tema isa oli tõenäoliselt Arnolt von Wallenrode ning Johann oli tema noorim poeg. Seetõttu valis ta endale ka vaimuliku tee. Tema onud olid aga Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Wallenrode ja 1410. aastal Grünwaldi lahingus hukkunud Saksa ordu suurmarssal Friedrich von Wallenrode.

1391. aastal alustas Johann von Wallenrode juura- ja teoloogiaõpinguid Viini ülikoolis, kus ta veetis aga vaid aasta, siirdudes edasi Bolognasse. Seal tekkisid tal tihedad sidemed Saksa ordu liikmetega, ilmselt suures osas seetõttu, et tema onust oli saanud Saksa ordu kõrgmeister. 1393. aasta alguses nimetati ta Saksa ordu prokuraatoriks, kuid samas jätkas ta ka oma õpinguid. Seoses kõrge ametikoha saamisega anti Wallenrodele aga magister artiumi kraad, ehkki ta selle jaoks ühtegi eksamit ei teinud.

Riia peapiiskopiks saamine ja esimesed aastad peapiiskopina[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegse Riia peapiiskopkonna stift (helekollane), diötsees (helekollane joon, mis kulgeb paralleelselt halliga) ja vaimuliku ülemvõimu ala Liivimaal (jäme helekollane joon), 14.–15. sajand

1393. aasta septembris nimetati Wallenrode alla 25-aastasena Riia peapiiskopiks. Katoliku kiriku kanoonilise õiguse kohaselt poleks ta nii noorelt tohtinud piiskopikohale tõusta, kuid 1392. aastal oli paavst Bonifatius IX talle selleks eriloa andnud. Riia peapiiskopkonna juhiks sai Johann aga niivõrd noores eas seetõttu, et 1391. aastal oli Liivimaal alanud järjekordne peapiiskopi ja ordu vaheline tüli, mille ajal esimene maalt lahkus. Seega sai ordust Riia peapiiskopkonna tegelik peremees. Ordu soovis peapiiskopi kohale panna kedagi endale lojaalset ja võimalikult noort, et endale sobiv olukord seal võimalikult pikaks ajaks tagada. Wallenrode kõrgmeistrist onu suri küll juba 1393. aasta juulis, kuid tõenäoliselt olid läbirääkimised Johanni peapiiskopi kohale tõstmiseks alanud juba varem. Endine Riia peapiiskop Johann von Sinten sai Aleksandria patriarhi tiitli.

Kuid Johann von Wallenrode sai peapiiskopiks vaid tänu ordu ja paavsti kokkuleppele, Riia toomkapiitel ei olnud teda valinud ja tõenäoliselt ei teatud temast peapiiskopkonnas eriti midagi. Ordu soovis teda ära kasutada eelkõige enda poliitika läbisurumiseks, mistõttu Johann siirdus 1393. aasta detsembris kõigepealt ordukeskusse Marienburgi, kus temast tehti Saksa ordu preestervend. Preestripühitsuse oli ta saanud tõenäoliselt juba varem Roomas viibides. Marienburgis kohtus Johann nii kõrgmeister Konrad von Jungingeni kui ka Liivi ordu maameistri Wennemar von Brüggeneiga. Viimane saatis teda ka teel Riia peapiiskopkonda.

Liivimaal sattus Johann von Wallenrode tülide keskmesse, kuna mitmed Riia toomkapiitli liikmed ja peapiiskopkonna vasallid olid selgelt ordu poliitika vastu ning sõlmisid liidu Tartu piiskopi Dietrich Damerowiga. 1396. aastal sai Damerow aga ordu käest lüüa ning 1397. aastal sõlmiti Danzigis rahulepe, millega Johanni pidid peapiiskopina tunnistama ka kõik tema senised vastased. Sealsamas surus ordu läbi ka peapiiskopkonna inkorporeerimise: peapiiskop Johann oli juba ordu liige, nüüd aga pidid sellesse astuma ka kõik toomkapiitli liikmed. Sellise sammu oli ette näinud juba Bonifacius IX otsus 1394. aastast, kuid 1397. aasta järel sai ordu hakata inkorporeerimist reaalselt ellu rakendama. Nõnda oli Liivimaa orduharu saavutanud Liivimaal ülemvõimu: Saare-Lääne piiskop Winrich von Kniprode oli tema ustav liitlane, Tartu piiskop sõjaliselt lüüa saanud ning peapiiskop Johann ordu preestervend.

Peapiiskop Wallenrode vapp, all keskmine

Vastuolud orduga ja peapiiskopkonna pantimine[muuda | muuda lähteteksti]

1397. aasta järel selgus aga peagi, et ordu ja peapiiskopi suhted polnud täiesti pilvitud. Peapiiskop Johann keeldus olemast ordu marionett ning püüdles suurema poliitilise iseseisvuse poole, mistõttu tal tekkis Liivi ordu maameistriga pikaajaline konflikt. Erinevalt varasematest peapiiskoppidest ei pöördunud ta aga abi saamiseks väljapoole ordut, vaid püüdis tüli lahendada selle siseselt, suhtluses kõrgmeistriga. Tema katsetel enda sõltumatust Liivimaa-siseselt tõsta polnud siiski erilist edu ning seetõttu pantis ta 1405. aastal peapiiskopkonna (välja arvatud Krustpilsi (saksa Kreuzburg) ja Lielvārde (Lennewarden) linnused) 12 aastaks maameistrile, viimane kohustus selle eest talle aastas 4000 kuldnat renti maksma ning sai peapiiskopkonna ilmalikuks valitsejaks (vicarius temporalibus). Järgnevalt viibis Johann von Wallenrode Liivimaast eemal, naastes sinna paar korda väga lühikeseks ajaks.

Tegevus kuningas Ruprechti nõuniku ja saadikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Peapiiskopkonnast oli Johann tegelikult eemal viibinud juba varem, sest alates 1400. aastast käis ta mitmel korral paavsti ja Saksa kuninga jutul. Paraku pole kuni aastani 1402 tema tegevusest otseseid andmeid säilinud, kuid ilmneb, et temast sai kuningas Ruprechti nõuandja, lisaks tegutses ta teataval määral ka diplomaadina. 1403. aastal immatrikuleeriti ta Heidelbergi ülikooli, kuid tegemist ei olnud mitte stuudiumi jätkamisega, vaid auimmatrikuleerimisega, millega kuningas Ruprechti valdustes tegutsev ülikool endale soosingut püüdis võita.

Kuningas Ruprechti ülesandel käis Johann von Wallenrode mitmel korral paavsti jutul, samuti kinnitas ta mitmeid kuninga otsuseid tunnistajana. Enamasti tegeles Wallenrode usuküsimustega, kuna tal oli peapiiskopina neis asjus suur autoriteet. Lisaks kuningale õnnestus tal head suhted saavutada ka kuningas Ruprechti toetatud paavst Gregorius XII-ga. Parajasti oli oma haripunkti jõudnud suur kirikulõhe, mistõttu korraga oli kolm paavsti: Roomas Gregorius XII, Avignonis Benedictus XIII ja Pisas Aleksander V. Igaüks luges ennast ainuõigeks ja pidas teisi vastupaavstideks, skismaatikuteks ja isegi ketseriteks.

Johann von Wallenrode paavsti legaadina ja tegevus kuningas Sigismundi õukonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu headele suhetele Gregorius XII-ga sai Johann von Wallenrodest 1410. aastal, pärast kuningas Ruprechti surma, paavsti generaallegaat (kõrgeim saadik ja täievoliline esindaja) Saksamaal ja seda ümbritsevates maades (seega ka Skandinaavias, Poolas, Liivimaal ja Tšehhis). Kuigi Johann oli selles ametis kuni 1412. aastani, ei ole tema tegevusest paavsti esindajana peaaegu midagi teada. Ametlikult toetas ta igal juhul kirikulõhe likvideerimist.

Kui 1411. aastal kinnitati uueks Saksa kuningaks Ungari kuningas Sigismund, asus Johann von Wallenrode tema teenistusse. Et too toetas 1410. aastal ametisse astunud vastupaavsti Johannes XXIII-t, tuli ka Johannil peagi leeri vahetada. 1412. aastal teatas Wallenrode, et on asunud Johannes XXIII toetajate ridadesse ja kaotas seetõttu ka legaadiameti. See-eest sai temast aga kuningas Sigismundi nõunik ja saadik. Peale selle pidi Johann üha enam tegelema ka Saksa ordu probleemidega, kuna pärast kaotatud Grünwaldi lahingut oli see sattunud väga raskesse seisu.

Saksa ordu diplomaat[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1410. aasta lõpul asus Johann von Wallenrode kõrgmeister Heinrich von Plaueni palvel tegutsema Saksa ordu positsiooni parandamise nimel, otsides toetust nii Saksamaalt kui ka püüdes lepitada Poola kuningat. 1411. aastal sõlmitigi ordu ja Poola vahel rahu, kuid see ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt ja peagi algas vaenutsemine taas. Johann von Wallenrode jätkas oma diplomaaditegevust ka järgmise ordumeistri Michael Küchenmeisteri ajal, kuid ei suutnud tülis Poolaga siiski ordule soodsat lahendust saavutada.

Johann von Wallenrodel olid väga tihedad suhted aastatel 14031419 Saksa ordu generaalprokuraatoriks olnud Peter von Wormdittiga. Neid võibki lugeda toonasteks Saksa ordu esidiplomaatideks.

Wallenrode Konstanzi kirikukogul[muuda | muuda lähteteksti]

1414. aastal kutsuti kokku Konstanzi kirikukogu, mis seadis oma eesmärgiks kirikulõhe lõpetamise. Jätkuvalt oli ametis 3 paavsti ning Lääne-Euroopa usuelu oli seetõttu suures kaoses. Lisaks usulisele poolele toimus kirikukogul aga ka äärmiselt intensiivne poliitiline võitlus, muuhulgas põrkusid taas ka Poola ja Saksa ordu huvid. Ordu peamiseks diplomaadiks oli kirikukogul taas Wallenrode. Kuni 1415. aastani sai ta ära kasutada paavst Johannes XXIII toetust, kuid siis too tagandati ning läks veel kaks aastat, enne kui valiti üldiselt tunnustatud paavst Martinus V.

Wallenrode tegeles kirikukogul aga ka usuküsimustega. Nõnda oli ta üheks ägedamaks ketserlusevastaseks võitlejaks ning võttis muuhulgas olulisel määral osa ka Jan Husi protsessist. Wallenrode esines mitme John Wycliffe'i ja tema pooldajate vastu suunatud kõnedega ning saatis Husi teel vangikongist kohtusaali. Ta viibis ka viimasel kohtuistungil, kus Hus hereetikuna tulesurma mõisteti.

Wallenrode ning Liivimaa ja Preisimaa 1405–1418[muuda | muuda lähteteksti]

Et Johann von Wallenrode viibis pidevalt väljaspool Liivimaad ja tegeles üleeuroopalist tähtsust omavate küsimustega, jäi tal Liivimaa jaoks väga vähe aega. Vaid harva sekkus ta seal toimuvasse, peamiselt oli sel juhul tegemist usuliste küsimustega. Kuid samuti lahendas ta mõningaid vasallidevahelisi tülisid ning jälgis, et Tartu piiskoppideks valitud mehed vastaksid ametinõuetele. Samas jätkus ka vastuolu Liivi orduga, kuna peapiiskop soovis endale võimu ka Riia linna üle, mida ordu polnud nõus aga mingi hinna eest loovutama. Lisaks oli ordu ja peapiiskopi vahel ka mitmeid teisi tüliküsimusi. Aastatel 14161417 püüti neid vahekohtutega lahendada, kuid paraku kukkusid need läbi, sest peapiiskopil polnud aega Liivimaale tulla. 1417. aastal lõppes ka ordu pandiõigus peapiiskopkonna üle. Seetõttu tagastati see peapiiskopile, kuid too ei leidnud jällegi aega Liivimaale tulekuks, mistõttu tema eest võtsid selle vastu toomhärrad ja vasallid.

Rohkem aktiivsust näitas peapiiskop Wallenrode üles Preisimaa suunal. Seal asusid Riia peapiiskopile alluvad Ermlandi, Samlandi, Pomesaania ja Kulmi piiskopkonnad. Just 15. sajandi alguses toimus seal pidev piiskoppide vahetumine ja kuigi üldiselt püüdis piiskoppe paika panna Saksa ordu, sekkus sellesse ka Riia peapiiskop. 1409. aastal püüdis ta Pomesaania piiskopiks teha oma nõo Heinrich von Schaumbergi, kuid ordu toetas siiski Johannes Rymanni, kes sai ka Pisa paavsti Aleksander V kinnituse. Paar aastat hiljem õnnestus Wallenrodel Schaumburgist teha Samlandi piiskop, makstes selle eest paavst Johannes XXIII-le kopsaka altkäemaksu. Peale selle püüdis Wallenrode ka ise Preisimaa piiskopkondi enda valdusse saada: 1411. aastal tegi ta katse saada Ermlandi piiskopiks (too oli Preisimaa mõjuvõimsaim piiskop, kes ei olnud ainsana ka Saksa ordusse inkorporeeritud), mõni aasta hiljem Samlandi piiskopiks. Mõlemad katsed ebaõnnestusid aga ordu vastuseisu tõttu, kes kartis, et osav diplomaat Wallenrode muutub seeläbi liialt mõjuvõimsaks.

Aastatel 14151417, kui üldtunnustatud paavst puudus, vahetusid Preisimaa piiskopkondades kõik piiskopid. Et paavstilt ei saanud seetõttu uuele piiskopile kinnitust võtta, siis pöördusid sealsed toomkapiitlid peapiiskop Wallenrode kui oma metropoliidi poole. Too andiski omapoolsed kinnitused, millega elektid said õiguspärasteks piiskoppideks. Kuid kui Martinus V oli saanud üldtunnustatud paavstiks, käskis ta Preisimaa piiskoppidelt siiski ka endapoolne kinnitus võtta. Nõnda saab Wallenrode toonast tegevust vaadelda vaid hädaabinõuna olukorras, kus paavst puudus.

Liège'i piiskopiks saamine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Wallenrode pandileping orduga lõppes, hakkas teda kummitama rahapuudus. Pidev ringireisimine Euroopas ja seisusekohane eluviis olid talle juba varem tekitanud tõsiseid võlgu, mis nüüd aga üha kasvasid. Seetõttu vajas Wallenrode paremat sissetulekuallikat kui üpris vaene Riia peapiiskopkond, mistõttu palus ta end kinnitada Liège'i (saksapäraselt Lüttichi) piiskopiks, kuna tegemist oli jõuka ja rahvarohke piiskopkonnaga.

1418. aasta mais saigi Wallenrode piiskopiks määramine teoks, samaaegselt loobus ta ka Riia peapiiskopi kohast, mille sai endale Johannes Ambundi. Ta saabus peagi oma uute piiskopkonda, kus viis läbi rea olulisi reforme: kõigepealt andis ta endised vabadused tagasi Liège'i linnale, mis varasemate vürstpiiskoppide ajal oli langenud maaisandast tugevasse sõltuvusse. Peale selle parandas ta piiskopkonna majanduskorraldust ning asus isiklikult täitma ka mitmesuguseid piiskopi vaimulikke kohustusi, mida tema eelkäijad polnud teinud: pidas toomkirikus jutlusi, pühitses preestreid ja munki ning võttis vastu armulauale tulijaid.

Tänu nendele sammudele sai Wallenrode oma uues piiskopkonnas väga populaarseks, kuid juba vähem kui aasta pärast ametisseastumist suri ta ootamatult. Vaid paar päeva varem oli piiskop külastanud oma keldrimeistrit Alkenis, kus teda tabas aga äkitselt äärmine nõrkus. See enam üle ei läinudki ning Johann von Wallenrode suri umbes 50 aasta vanusena.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Johann von Wallenrodel oli mitu venda, kellest rohkem on teada ühe tema noorema venna Arnolti kohta, kes oli Bernecki linnuseülem. Hiljem täitis seda ametikohta ka tema poeg Konrat. Mõlemad olid Johanniga tihedates suhetes ning diplomaadina suutis ta neid mitmes küsimuses ka aidata.

Johann von Wallenrode isikuomaduste kohta on teada äärmiselt vähe, kuna tema kohta saab teavet üldiselt vaid diplomaatilisest kirjavahetusest. Teada on vaid seda, et Wallenrode oli kirglik hobusekasvataja.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Johann von Sinten
Riia peapiiskop
13931418
Järgnev:
Johann Ambundi
Eelnev:
Johann VI
Liège'i piiskop
14181419
Järgnev:
Johann VIII