Johan Jans
Johan Jans (ka Juhan Jans; 8. veebruar 1880 Aakre vald, Tartumaa – 21. detsember 1941 Ussollagi vangilaager, Solikamsk, Permi oblast) oli Eesti poliitik, advokaat ja publitsist.
Noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Vidrik oli saanud Vene kroonuteenistuses allohvitseriks, kui hakkas kodukandis popsikohas kingsepaks; ema Ann oli vaese külarätsepa tütar, peres oli kokku viis last. Perekonna legendi järgi võlgnes isa Vidrik vaesuses toetuse ja abi eest tänu oma ristiisale Rõngu pastorile Arnold Friedrich Christianile, kes olevat nõustunud hakkama talulapsele vaderiks tänuks selle eest, et tolle isa Hendriku isa Jaan (sünd. 1781, hüüdnimi Jõõgre Jaan) olevat Rõngu kandi tuntud rahvaravitsejana pastori mingist tõvest tervendanud.
Johan õppis 1891–1896 Koruste külakoolis ja 1897–1898 Rõngu kihelkonnakoolis, 1898 siirdus Tartusse, kus plaanis astuda õpetajate seminari, kuid eksamid ebaõnnestusid ja noormees sai tööd raudteel telegrafistina. Õpipoisiajal oli tal palju aega lugemiseks ja koosolekutel käimiseks. 1900 viidi ta üle Tallinna, 1901 võeti Vene sõjaväkke ja teenis Varssavis kuni aastani 1904, mil naasis Tartusse ja sai tööd ajalehe Olevik toimetuses.
Revolutsioonisündmused
[muuda | muuda lähteteksti]1906. aasta algul oli seoses 1905. aasta revolutsioonile järgnenud reaktsiooniga mõned kuud Soomes maapaos, sama aasta sügisel asutas 1906 ajalehe Hommik, mis lõpetas ilmumise märtsis 1907, kui Jans vahistati kahtlusalusena seotuses riiginõuniku parun Otto Budberg von Bönningshauseni mõrvaga. Jans vabastati peagi ja töötas Tartus ajakirjanikuna 1908. kevadeni, mil sooritas matemaatika koduõpetaja eksami, kuid suundus uuesti tööle raudteele, kuhu jäi ametisse 1911. aastani. 1911 lõpetas Tallinnas eksternina gümnaasiumi, 1911–1915 õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, kuulus pahempoolse ilmavaatega üliõpilasseltsi Ühendus ja oli hiljem 1925–1928 selle vilistlaskogu esimees.
Pärast ülikooli lõpetamist tegutses sõjapõgenike abiorganisatsioonis Põhja-Abi (Северопомощ) ning Ajutise Põhja-Balti Komitees ametnikuna. Jans pooldas koostööd Venemaa revolutsiooniliste jõududega ning suhtus kriitiliselt baltisakslastesse ja nende seisuslikesse eelarvamustesse.
Aprillis 1917 asus juristina tööle Tartu Tööliste ja Soldatite Nõukogu kohtukomisjonis, kuid lahkus sealt peagi seoses plaaniga kandideerida loodavatesse Eesti omavalitsusorganitesse. Töötas Tallinnas advokaadiabina, tegeles poliitikaga, püüdes lähendada sotsiaaldemokraatide erinevaid tiibu, vastandudes kommunistidest enamlastele, ning oli 1917. aasta mais-juunis Eestimaa Sotsiaaldemokraatlise Ühenduse üks asutajaid ja juhatuse liige, hiljem ESTP keskkomitee liige ja välissekretär.
Kandideeris 7. juulil 1917 Harjumaal uue Eesti maaomavalitsuse valijameeste valimistel ning valiti 14. juulil 1917 Harju Maakonnavalitsuse sekretäriks. 9. augustil 1917 valiti Jans sotsiaaldemokraatide ja esseeride häältega Tartu Maakonnavalitsuse esimeheks. 1918. aasta algul pidasid Saksa okupatsioonivõimud teda 1,5 kuud vangistuses, ta vabastati 21. veebruaril 1918 Eesti sõdurite poolt.
1919 lahkus Tartu maakonnavalitsusest (Johan Laidoner vallandas ta) ning asus tegutsema Asutavas Kogus. Oli Riigikogu I, II ja IV koosseisu liige.
1923 oli kuu aega vangis. 1920–1922 töötas Tartu maakonnavalitsuse juriskonsuldina, 1922–1929 Tartus vandeadvokaadina. Aastast 1929 oli Jans Eesti Maapanga direktor.
1940 ilmus Tartus tema mälestusteraamatu "Mälestusi ja vaatlusi" esimene osa.
Johan Jans arreteeriti Nõukogude võimuorganite poolt 1. juulil 1941 Elvas ning suri Venemaal Solikamski laagris eeluurimise käigus.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1918 abiellus Johan Jans kooliõpetaja Sale Pintmanniga.