Mine sisu juurde

Julien Offray de La Mettrie

Allikas: Vikipeedia
Julien Offray de La Mettrie. Achille Ouvré (1872–1951) gravüür, G-F. Schmidti järgi

Julien Offray de La Mettrie (23. november 1709[1][2] – 11. november 1751) oli Prantsuse arst ja filosoof, üks esimesi valgustusaegseid prantsuse materialiste.

La Mettrie tuntuim teos on "Inimene kui masin" ("L'homme machine"), milles ta eitas kartesiaanlikku keha ja vaimu dualismi ning pakkus välja metafoori inimesest kui masinast. Eesti keeles ilmus raamat 2017. aastal Katre Talviste tõlkes kirjastuselt Ilmamaa sarjas "Avatud Eesti raamat"[3].

Varane elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

La Mettrie sündis Saint-Malos Bretagne'is rikka tekstiilikaupmehe pojana. Ta õppis Coutancesi ja Caeni kolledžites. Pärast Plessis' kolledžis Pariisis õppimist tekkis temas huvi vaimuliku ameti vastu, aga pärast mõnd aastat teoloogia õppimist jansenistide koolides muutusid tema huvid. 1725. aastal astus ta Harcourti kolledžisse, et õppida filosoofiat ja loodusteadusi, ning lõpetas kooli ilmselt umbes 1728. aastal. Sel ajal oli Harcourt Prantsusmaal kartesianismi (Descartesi õpetuse) eestvedaja.[4] 1734. aastal läks La Mettrie õppima tunnustatud arsti Herman Boerhaave juurde, kes oli samuti kunagi kavatsenud saada vaimulikuks. Just Boerhaavelt sai La Mettrie mõjutusi selleks, et üritada luua muutusi Prantsusmaa meditsiinihariduses.[5]

Meditsiinikarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast õpinguid Hartcourtis otsustas La Mettrie hakata tegelema meditsiiniga. Selle otsuse juures võis teda mõjutada perekonnatuttav François-Joseph Hunauld, kes juhtis anatoomia õppetooli Jardin du Rois. Viis aastat õppis La Mettrie Pariisis meditsiiniosakonnas ning nautis Hunauldi mentorlust.[4] 1733. aastal läks ta Leidenisse, et õppida kuulsa Herman Boerhaave juures. Tema peatumine Hollandis osutus lühikeseks, kuid mõjukaks. Järgnenud aastatel jätkas ta meditsiinipraktikaga oma kodu lähedal Saint-Malos, levitades Boerhaave töid ja teooriaid, seejuures ise mitmeid tema teoseid tõlkides ja avaldades.

La Mettrie abiellus 1739. aastal ning sai kaks last, kuid abielu ei olnud õnnelik. 1742. aastal jättis ta oma pere ning reisis Pariisi, kus ta määrati kirurgiks Gardes Francaises' rügementi ning võttis osa mitmest lahingust Austria sõjas. See kogemus sisendas temasse sügava vastumeelsuse vägivalla suhtes, mis väljendub selgelt ka tema filosoofilistest kirjutistest. Suure osa ajast veetis ta siiski Pariisis ning on tõenäoline, et sel ajal tutvus ta ka Pierre Louis Maupertuis’ ja Marquise du Châtelet’ga.[4]

Pariisiaastail, mil La Mettrie kannatas tihti palaviku käes, hakkas ta uurima kiirenenud vereringe mõju mõtlemisele ning jõudis järelduseni, et vaimseid protsesse saab seletada orgaaniliste muutustega ajus ja närvisüsteemis. Seesama järeldus oli olemas ka tema varaseimas filosoofilises teoses "Histoire naturelle de l'âme" (1745), mille avaldamisel tekkinud protest oli nii tugev, et La Mettrie oli sunnitud lahkuma oma ametikohalt Prantsusmaa Valvurite juures ning otsima varjupaiga Leidenis. Seal arendas ta oma doktriine veelgi julgemalt ja täielikumalt edasi teoses "L'Homme machine" – kiiruga kirjutatud uurimuses, mis põhineb kooskõlalistel materialistlikel ja kvaasiateistlikel põhimõtetel.[4]

La Mettrie materialism oli mitmes mõttes tema meditsiinihuvide tulem, mis tugines 17. sajandi eelkäijate, näiteks Guillaume Lamy tööl.[6] Printsiipide eetilised järeldused töötas ta välja hiljem teoses "Discours sur le bonheur", mida ta ise pidas oma magnum opus'eks.[7] Ta arendas välja kahetsuse teooria ehk oma vaate süütunde ebasoodsale mõjule varases eas kultuuriõppe (ingl enculturation) protsessi käigus. See idee tõi endaga kaasa peaaegu kõikide Prantsuse valgustusperioodi mõtlejate viha ning damnatio memoriae[8], mis väljendus alles sada aastat hiljem Friedrich Albert Lange teoses "Geschichte des Materialismus".

Filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Julien de la Mettried peetakse üheks kõige mõjukamaks 18. sajandi deterministiks. Koos determinismi edendamisega käsitas ta ennast mehhanistlikuks materialistiks, uskudes, et vaimseid protsesse põhjustab keha. Deterministlikke mõtteid väljendas ta oma kõige olulisemas teoses "L'Homme Machine", mis sisaldas ta ka uskumust, et inimesed töötavad nagu masinad. See uskumus tugineb osaliselt Descartesi seisukohale ja tema lähenemisele inimkäitumisele, mille kohaselt inimkeha töötab kui masin.[9] La Mettrie uskus, et inimene, nii tema keha kui ka meel, töötab masinana. Kuigi La Mettrie aitas edasi arendada Descartesi vaadet inimkeha mehhaniseeritusest, ei olnud ta nõus Descartesi dualistliku vaatega. La Mettrie vaated olid nii tugevad, et ta väitis, et Descartes oli tegelikult meele osas materialist.[10]

Inimene ja loom

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne teost "L'homme machine" avaldas La Mettrie 1745. aastal teose "L'Histoire naturelle de l'ame". Ta oli seisukohal, et inimesed on lihtsalt keerulised loomad.[10] Suur hulk vastukäivusi ilmnes tema uskumusest, et "loomast inimeseni ei ole mingit järsku üleminekut".[11] Hiljem viis ta seda ideed edasi, väites, et inimesed ja loomad koosnevad organiseeritud ainest. Ta uskus, et inimesed ja loomad erinevad vaid selle poolest, kui keeruliselt see aine on organiseeritud. Idee, et peaaegu mingit tegelikku erinevust inimese ja looma vahel ei eksisteeri, põhineb tema leidudel, et sensoorsed tunded on olemas nii loomadel kui ka taimedel.[12] Kuigi ta tunnistas, et vaid inimesed räägivad keeli, arvas ta, et loomad on võimelised keelt ära õppima. Ta kasutas näitena ahve, öeldes, et ka nemad õpivad imiteerimise kaudu, nagu inimesed.[9]

La Mettrie uskumused inimeste ja loomade kohta põhinevad kaht tüüpi jätkuvusel. Nõrk jätkuvus viitab, et inimesed ja loomad on tehtud samadest asjadest, kuid on erinevalt organiseeritud. Tugev jätkuvus põhineb aga ideel, et inimeste psühholoogia ja käitumine ei erine väga palju loomade omast.

"L'Homme Machine"

[muuda | muuda lähteteksti]

La Mettrie uskus, et inimene töötab nagu masin, kuna vaimsed mõtted sõltuvad kehalisest tegevusest. Ta arvas, et aine organiseerituse tulemuseks kõrgel ja keerulisel tasemel on inimmõtlemine. Ta ei uskunud Jumala olemasolu. Pigem oli ta seisukohal, et inimeste organiseeritus on tehtud selleks, et pakkuda keerulisele ainele nii head kasutust kui võimalik.[10] Ta jõudis selle uskumuseni pärast seda, kui leidis, et tema kehalised ja vaimsed haigused on omavahel seotud. Kui ta oli kogunud piisavalt tõendusmaterjali meditsiini ja psühholoogia alal, avaldaski ta raamatu "L'Homme Machine" ("Inimene kui masin").[13]

Osa La Mettrie esitatud tõenditest heideti kõrvale nende olemuse tõttu. Ta väitis, et sündmused, nagu ilma peata kana jätkuv ringijooksmine või hiljuti eemaldatud südame jätkuv töö, tõestavad aju ja keha vahelise seose olemasolu. Kuigi La Mettrie teooriad olid teiste teooriate aluseks, polnud tema tööd teaduslikud, vaid pigem poleemilised ja väljakutsuvad.[14]

Inimloomus

[muuda | muuda lähteteksti]

La Mettrie väljendas oma radikaalseid uskumusi, esitledes end kui deterministi.[9] Ta ei nõustunud kristlike uskumustega ning rõhutas sensuaalse naudingu poole püüdlemise olulisust – hedonistlikku lähenemist inimkäitumisele.[15] Ta kahtles, et inimestel on tugevam moraalsustaju kui loomadel, märkides, et loomad piinavad üksteist harva ning mõned loomad on võimelised teatud moraalsuse tasemeks. Ta uskus, et masinatena järgivad inimesed loodusseadusi.

Mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige otsesemalt mõjutas La Mettrie prominentset prantsuse arsti Pierre Jean Georges Cabanis'd, kes rajas oma töö La Mettrie materialistlikele vaadetele, kuid vähendas nende ekstreemsust. La Mettrie äärmuslikele uskumustele oli tugev vastuseis, kuid tema töö mõjutas psühholoogia valdkonda, täpsemalt biheiviorismi. Tema mõju nähakse biheivioristlike psühholoogide reduktsionistlikus käsitlusviisis.[15] Vastureaktsioonide tõttu lähtuvad biheivioristid tema teostest siiski väga vähe ning toetuvad pigem teistele materialistidele, kes esitasid sarnaseid argumente.[10]

Hilisemad eluaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

La Mettrie hedonistlikud ja materialistlikud põhimõtted põhjustasid protesti isegi suhteliselt tolerantses Hollandis. Vastuseis oli isegi nii tugev, et 1748. aastal pidi ta lahkuma Berliini, kus Preisimaa kuningas Friedrich Suur mitte ainult ei lubanud tal praktiseerida arstina, vaid määras ta ka õukonna juhiks. Seal kirjutas La Mettrie teose "Discours sur le bonheur" (1748), mis vapustas valgustusaja juhtmõtlejaid, nagu Voltaire'i, Diderot'd ja D’Holbachi, oma hedonistlike sensuaalsete printsiipidega, mis seadsid esikohale püüdlemise ohjeldamatu naudingu poole.[6]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Tirconnel, Prantsuse suursaadik Preisimaal, oli tänulik, et La Mettrie ta terveks ravis, ning korraldas tema auks pidusöömingu. La Mettriel tekkis maohaigus, peatselt hakkas teda vaevama kõrge palavik ja ta suri.[9][16] La Mettrie varajast surma on peetud tema sensuaalsete naudingute hindamise tagajärjeks.

La Mettriest jäid maha naine ja viieaastane tütar. Matusekõne pidas Friedrich Suur ning see on siiani üks põhjalikumaid biograafilisi allikaid La Mettrie elu kohta. Kogutud La Mettrie teosed "Oeuvres philosophiques" ilmusid pärast tema surma mitmes väljaandes Londonis, Berliinis ja ka Amsterdamis.

La Mettrie teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Histoire Naturelle de l'Âme" (1745, anon.)
  • "École de la Volupté" (1746, 1747, anon.)
  • "Politique du Médecin de Machiavel" (1746, anon.)
  • "L'Homme Machine" (1748, anon.)
  • "L'Homme Plante" (1748, anon.)
  • "Ouvrage de Pénélope ou Machiavel en Médecine" (1748) (pseudonym: Aletheius Demetrius)
  • "Discours sur le bonheur ou Anti-Sénèque" [Traité de la vie heureuse, par Sénèque, avec un Discours du traducteur sur le même sujet]. (1748, anon.)
  • "Système d'Épicure" (1750, anon.)
  • "L'Art de Jouir" (1751, anon.)

La Mettrie kogumikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema peateoste kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Aram Vartanian (ed.) (1960). La Mettrie's L'homme machine. A Study in the Origins of an Idea. Princeton: Princeton University Press
  • John F. Falvey (ed.) (1975). La Mettrie. Discours sur le bonheur in Studies on Voltaire and the Eighteenth Century (vol. cxxxiv). Banbury, Oxfordshire: The Voltaire Foundation
  • Ann Thomson (ed.) (1981). La Mettrie's Discours préliminaire. in Materialism and Society in the Mid-Eighteenth Century. Genève: Librairie Droz
  • Théo Verbeek (ed.) (1988). Le Traité de l'Ame de La Mettrie, 2 vols. Utrecht: OMI-Grafisch Bedrijf

Bibliograafia (osaline)

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Friedrich Albert Lange (1866). Geschichte des Materialismus. (Eng. trans. The History of Materialism by E. C. Thomas, ii. 1880)
  • Jakob Elias Poritzky, J. O. de Lamettrie (1900, 1970). Sein Leben und seine Werke.
  • Kathleen Wellman, La Mettrie (1992). Medicine, Philosophy, and Enlightenment. Durham, London: Duke University Press. ISBN 0-8223-1204-2
  • Birgit Christensen (1996). Ironie und Skepsis. Das offene Wissenschafts- und Weltverständnis bei Julien Offray de La Mettrie. Würzburg: Königshausen & Neumann. ISBN 3-8260-1271-2
  • Hartmut Hecht, ed., La Mettrie (2004). Ansichten und Einsichten. Berlin: Berliner Wissenschafts-Verlag. (Proceedings of Potsdam/Berlin La Mettrie Conference, 2001) ISBN 3-8305-0558-2
  • Bernd A. Laska (2008). La Mettrie – ein gewollt unbekannter Bekannter. In: Aufklärung und Kritik, Sonderheft 14, pp. 64–84[9]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kirjanduses esineb La Mettrie' kohta vähemalt kolm sünniaega. Siinne on kõige tõenäolisem. Vt: Birgit Christensen: Ironie und Skepsis, Würzburg 1996, p. 245, fn. 2
  2. ↑ La Mettrie sünniajaks peetakse kirjanduses vähemalt kolme erinevad kuupäeva. Siin esitatud kuupäev on kõige tõenäolisemalt õige. Cf.: Christensen, Birgit (1996). Ironie und Skepsis, Würzburg. Lk 245, fn. 2.
  3. ↑ Iiris Viirpalu. Arvustus. Inimene kui masin? ERR, 21.08.2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Vartanian, Aram (1960). La Mettrie's L'Homme Machine: A Study in the Origins of an Idea. Princeton University Press. Lk 2–12.
  5. ↑ Nyirubugara, Olivier (1748). "A Sociobibliographic Study of L' homme machine". Lk 3, 4
  6. ↑ 6,0 6,1 Thompson, Ann (1996). Machine Man and Other Writings. Cambridge: Cambridge University Press.
  7. ↑ Julien Offray de La Mettrie: Discours sur le bonheur. Critical edition by John Falvey. Banbury: The Voltaire Foundation 1975. Introduction by John Falvey, p. 12: "central and culminating part of his thinking."
  8. ↑ Wellman, Kathleen (1992). La Mettrie – Medicine, Philosophy, and Enlightenment. Durham: Duke University Press. Lk 213–245
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 King, D. Brett; Viney, W.; Woody, W. (2009). A History of Psychology: Ideas and Context (4th ed.). Boston: Pearson Education Inc. Lk 169. ISBN 0-205-51213-5.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Greenwood, John (2009). A Conceptual History of Psychology. Boston: McGraw-Hill. ISBN 978-0-07-285862-4.
  11. ↑ Offray de la Mettrie, Julien. "Man a Machine".
  12. ↑ Brennan, James (2003). History and Systems of Psychology (6th ed.). Upper Saddle River: Prentice Hill. Lk 169. ISBN 0-13-048119-X
  13. ↑ Watson, Robert (1968). The Great Psychologists. Philadelphia: J.B. Lippincott Company. Lk 168.
  14. ↑ Robinson, Daniel (1995). An Intellectual History of Psychology (3 ed.). Madison: The University of Wisconsin Press. Lk 253. ISBN 0-299-14840-8.
  15. ↑ 15,0 15,1 Brennan, James (2003). History and Systems of Psychology (6th ed.). Upper Saddle River: Prentice Hill. Lk 169. ISBN 0-13-048119-X.
  16. ↑ Vartanian, Aram (1960). La Mettrie's L'Homme Machine: A Study in the Origins of an Idea. Princeton University Press. Lk 2–12
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julien_Offray_de_La_Mettrie&oldid=6877934"