Jaan Umb

Allikas: Vikipeedia

Jaan Umb (1867 Lemsi, Kihnu – pärast 1928. aastat, tõenäoliselt Siber) oli eesti meremees, kes on saanud tuntuks piinamise ohvri ja mõrvarina.

Umb kasvas üles vaeses Kihnu peres, sest ta isa suri varakult. Seetõttu töötas ta juba varajasest noorusest Kihnu kivilaevadel, hiljem ka suurematel alustel madrusena. Peagi ilmnes tema juures ka alkoholismikalduvus ja tihti nähti teda Kihnu kõrtsi juures kaklemas.

1887. aastal värvati Umb Riias reeder Jaan Martinsonile kuuluvale laevale "Johannes", mis pidi metsamaterjali Grangemouthi viima. Meeskonnas oli lisaks Umbile veel seitse liiget, kellest enamik olid eestlased, kaks aga, sealhulgas kapten, lätlased. Õhtul enne laeva lahkumist varastas üks kihnlane laevalt purjeriiet ja tubakat ning meelitas Umbi koos endaga viina jooma. Umb hakkas kartma, et teda peetakse laeval vargaks ja otsustas koos teise kihnlasega koju tagasi pöörduda. Kuid öösel sai laeva meeskond ta kivilaevalt kätte ja ta viidi koos varastatud kraamiga "Johannesele" tagasi. Laeval hakati teda peksma ja mõnitama. See jätkus ka laeva väljasõidu järel: Umbile ei antud korralikult süüa ja teda visati mitu korda vette ning tõmmati laeva kiilu alt läbi. Liibavi (Liepāja) lähedal püüdis Umb laevalt põgeneda, kuid oleks peaaegu uppunud. Ta tõmmati laevale tagasi ja peksti üheksasõlmelise piitsa ehk "üheksasabalise kassiga".

27. oktoobril 1887, kui laev oli jõudnud Bornholmi saare lähistele, katkes Umbi kannatus, kui kapten käskis tal roolivahist endaga kaasa tulla. Kartes, et teda hakatakse taas peksma, haaras Umb kirve ja tappis kapteni. Et oma tegu varjata, tappis ta ka teised meeskonna liikmed, välja arvatud tüürimehe, kes jõudis end kajutisse lukustada. Umb ei saanud teda sealt kätte, sest kartis, et tüürimehel on relv. Seetõttu otsustas ta laevalt lahkuda, võttes endaga kaasa ka meeskonnaliikmete raha. Kuid päästepaadil, mille ta üksinda merre vinnas, polnud põhjakorki ja see läks põhja. Seejärel püüdis Umb laeva Bornholmi lähedale madalikule juhtida, kuid ei saanud sellega hakkama. Ka abi ei saanud ta kutsuda, sest signaallipud olid tüürimehe kajutis. Ta püüdis viimast sundida kajutist väljuma, valades sinna petrooleumi. Tüürimees, kartes, et Umb paneb laeva põlema, tungiski kajutist välja, kuid tal õnnestus madrus bambuskepiga oimetuks lüüa. Seejärel sidus tüürimees Umbi masti külge ja heiskas hädalipu.

"Johannest" märkas üks Taani laev, mis eskortis ta Kopenhaagenisse. Seal tehti tüürimehe tunnistuste põhjal selgeks, et Umb oli mõrvanud sisuliselt kogu meeskonna, ja ta vangistati. Umb tunnistas enda süüd, kuid põhjendas ka, miks ta oli seda teinud. 1888. aastal anti ta Venemaale välja ning Peterburis toimus kohtuprotsess. Tolleaegsed ajalehed kujutasid teda verejanulise massimõrvarina, kuid kohus leidis siiski, et mõrvad olid läbi viidud meeltesegaduse seisundis ning Umbile mõisteti kümme aastat sunnitööd Kaug-Idas.

Umb vabanes siiski juba 1892. aastal, sest kroonprints Nikolai, tulevane keiser Nikolai II, andis Kaug-Ida sunnitöölistele armu. Eestisse Umb siiski tagasi ei tulnud, ehkki tema kirjadest lähedastele ilmneb, et ta seda vahepeal kavatses. Ta töötas Vene laevadel kuni 1919. aastani ning elas seejärel naise ja lastega Siberis Liflandija asunduses. Viimased teated temast on 1928. aastast, ta suri tõenäoliselt 1930. aastate esimesel poolel.

Jaan Umbist jäid maha 8 Siberist kirjutatud kirja emale ja vennale ning foto, mille tegi Taani politsei. 1930. aastatel tekkis Umbi vastu laiem huvi ja levis kuuldus, et tema vahakuju või koguni ausammas asub Kopenhaagenis. See osutus siiski valekuulduseks. Jaan Umbi renomee kihnlaste ja Eesti randlaste seas on ennekõike olnud siiski positiivne, teda väärtustatakse mõttetule vägivallale ja piinamisele vastuhakkamise pärast. Pärast Umbi juhtumit võetigi laevakapteneilt omavoli õigus madruste kohtlemise osas ning seda hakatigi otseselt seostama Umbiga. Tegelikult oli seda ette nägev seaduseprojekt ette valmistatud tunduvalt varem ning selle jõustumise ja Umbi kuriteo aeg järgnesid üksteisele juhuslikult, kuid meremehed pidasid seda ikkagi Umbi teeneks.


Umbist on ka ennem kirjutatud. 1935 aastal ilmus Evald Pasti raamat "Jooni eesti mereasjanduse minevikust" https://www.ester.ee/record=b1156751*est kus algab lhk 106 Umbi lugu:

"Omapäraseim ja jubedaim kuritöö Eesti mereasjanduse ajaloo kestes toimus 6. okt. 1887. a.Läänemeres Bornhildi saare lähedal purjelaev „Johannese’l”. Purjek „Johannes“ laadis 1887. a. sügisel Riias metsamaterjaali Inglismaale Grangemouthi sadamasse viimiseks. Laeval oli teenistuses ka noor Kihnu meremees laevapoiss Jaan Umb. Päev enne väljasõitu kadus laevast Umb, viies endaga kaasa paki purjeriiet ja mõnda meeskonna isiklikust varandusest.  Ehk küll Umb oli jätnud kirja maha, et teda ei tarvitse enam Riiast otsida, vaadati siiski veidi ringi, et põgenejat saada kätte. Kuna samal ajal viibis Riias üks väike Kihnu rannalaev, siis arvati, et ehk põgenik varjab end seal. Otsides leitigi Umb Kihnu laevast ja toodi koos varastatud kraamiga ,,Johannese“ peale tagasi. ,,Johannes" sõitis välja. Kuna sel ajal kombed olid üldiselt tooremad kui nüüd, siis ei lepitud sellega, et poisile anti tubli keretäis, vaid talle seoti köis ümber keha ja visati siis üle poordi, lastes teda korduvalt laeva sõidu ajal trossiga meres laeva järel lohiseda. Toiduks anti süüdlasele kartulikoori ja kiusati ka muidu iga moodi.

6. okt. seisis Umb, kes oli kapteni vahis, laevatekil. Nähes, et kapten lähenes, kartis ta vist mingit uut vintsutust, haaras lähedaloleva kirve ja lõi sellega kapteni surnuks. Laiba heitis ta üle parda. Selle järele surm as ta sam uti kirvega roolimadruse ja neli laevameest, kes m agasid m adruste ruhvis. Ellu jäi ainult laeva tüürimees, ehk küll raskesti haavatult. P aati alla lastes unustas ta aga paadipõhjas olevale augule korgi ette panem ata. Sellepära s t jooksis paat vett täis, enne kui ta laevapard ast ära oleks pääsenud. Seda nähes hakkas Umb laeva tagasi ronima. Haavatud tüürimees oli aga vahepeal oma k aju tist tulnud välja, ja nähes Umbi üle parda tagasi ronivat, haaras kaika ja lõi mõrvarile pähe, kes uimasena langes tekile. Umbi kinni sidudes ei suutnud haavatud tüürimees ometi laevaga oma jõul kuhugi minna. Nii leidi üks Roosti aurik abitult laineil kiikuva “Johannese” ja viis selle Kopenhaageni sadamasse. Siit sõitis laev uue meeskonnaga Eestist kohalejõudes edasi Inglismaale. Daani kohus mõistis mõrvari õigeks, kuid Peteburis mõistis kohus Umbi Siberisse sunnitööle. Seal abiellus Umb hiljem, sõitis ka laevadel, kuid langes liigse alkoholi tarvitamise ohvriks.

“Johannese” mõrvalugu lõi oma ajal kogu Euroopas suuri laineid ja ajalehtedes oli arutamist palju."


Kapt. Peeter Mender kirjutas ka Umbist lhk 20+ oma 1940a. ilmunud memuuarides "Kolmkümmend aasta meremehena Kaug-Idas" https://www.ester.ee/record=b1563421*est:

" Peale laeva remondi lõppu 1910. aastal siirdusin tagasi Vladivostokki vanal liinil sõitma kaptenina mitmel laeval. 1912 aastal viidi mind sügisel norralastelt ostetud Oleg’ile kapteniks ja läksin hiinlaste kätte ajalepingule. See laev oli krahv Keiserlingi laevades suurim, nimelt 2000-tonniline, kaunis hea laev ja kõige parem merelaev, milles ma iialgi olen olnud. Oleg’il teenisin kaptenina kuni lahkumiseni Venemaalt 1919. aasta kevadel.

Juhtus mul kord, et laevale tuli madrusena teenistusse üks eesti meremees, kelle nimi meie meremeeste perele on hästi tuntud, nimelt Kihnu mees Umb, kes eesti purjelaeval Johannes laevapoisina teenistuses olles 1887. a. oli mõrvanud kogu laeva meeskonna peale tüürimehe ja saadetud selle eest karistuseks Sahhalini saarele sunnitööle. Mäletan, kuidas isa minu poisikesepõlves sellest jubedast mõrvaloost oli rääkinud ja raske mälestus püsis minus veel nii värskena, et ma seda meest kuidagi laevale teenistusse ei oleks võtnud. Kuid meeskonna palkamine kuulus esimese tüürimehe ülesannete hulka ja mina kuulsin sellest alles siis, kui Umb oli juba laeva teenistusse astunud.

Kuid minu vastumeelsus ja kartus Umbi vastu osutusid õnneks põhjendamatuiks. Umb oli kõigiti tubli ja korralik mees nii käitumises kui ka töös ja võin koguni kinnitada, et ta oli parim mees kogu minu tookordses meeskonnas. Ta oli 10-aastasse karistuse Sahhalinil sunnitööl ära kandnud, kuid pidi jääma Kaug-Itta sundasumisele. Tema raske minevik ei olnud temasse mingit nähtavat jälge jätnud ja ta näis olevat oma välimuselt koguni palju noorem, kui ta teglikult oli. Ta oli kõigi poolt lugupeetud mees ja lahkus laeval hiljem omal soovil, kuna lootis leida mingit paremat kohta. Hiljem ei kuulnud ma temast enam midagi."


Ajalehtedes oli ka Umbist kirjutatud, näiteks Ameerikas: https://chroniclingamerica.loc.gov/lccn/sn87060190/1887-11-28/ed-1/seq-4/ kuid ega need artiklid kõik ei anna täpselt sama informatsioon.

"THE EVENING BULLETIN

MAYSVILLE, KY., MONDAY, NOVEMBER 28,1887.

A MONSTER ON THE OCEAN

A WORTHLESS SEAMAN KILLS HIS CAPTAIN AND FIVE SHIPMATES.

Six Men Brutally Murdered and Their Bodies Thrown Overboard – Fearful Struggle Between a Mate and a Fiend. The Cause of the Horrible Tragedy.

DRAGOR, Denmark, Nov. 28. – A horrible murder took place on the 19th inst., on a Russian schooner in the Baltic sea, near the island of Bornholm. This schooner was the Johannes, of Riga, Capt. Behrslng. It left Riga in the early part of October, with a cargo of doals for England. The crew consisted of the captain, a mate and six hands. Among these was one Jaan Umb, a worthless fellow, who was caught robbing his shipmates, as well as stealing ropes from the ship. The officers and the crew began teasing and chastising him.

On the 18th of November, when off Bornholm, Jaan Umb jumped overboard. A rope was thrown to him and he was hauled on board, after which his life was made one of absolute misery. The night following was very dark. Jaan Umb took advantage of the darkness to murder the captain and five of his shipmates, whom he afterward threw overboard. Not satisfied with this, he next half murdered the mate, who was asleep in the cabin.

The immediate cause of the matter was this:–Jaan Umb was at the wheel. He did not steer to the captain’s satisfaction and the captain hit him with a rope. Jaan Umb then got in a rage, took a piece of wood and knocked the captain down, and then the helmsman who had relieved him. Next he went to the lookout and killed him. After this he called the other watch (three men) from the forecastle and killed them one after the other. Some of them were not quite dead when he threw them overboard. He then went down in the cabin, ax in hand, to kill the mate and get his money. The mate heard him, but thought it was the master. The murderer went to the bed and struck at the mate. Instead of hitting him on the head he cut him in the legs. A struggle ensued and the mate succeeded in scaring him away with an imaginary revolver.

The murderer then went on deck, lashed a knife to a long pole and tried to stab the mate with this through the cabin window. But the mate, bleeding, managed to keep out of his reach. The brute, seeing he could not reach him, began to pour petroleum down the cabin. He next dipped a rope in petroleum, applied a match to it and then dropped it down the cabin, so as to set fire to the oil he had poured down and burn the ship and mate with it. Then he went aft to nail the cabin door; but meanwhile the mate had climbed through the cabin window, and he came back to the murderer while the latter was busy nailing the door and knocked him down with a piece of wood, pulled him to the mizzen rigging, lashed him thereto, put a rope around his neck and tied his hands, and then he fell senseless to the deck through loss of blood, where he was found by the mate of a passing Danish steamer, who had observed the ship without any man visible on deck to manage her.

This was about 8 o’clock in the morning. The murderer had been about half the night engaged in his murderous work. Several ships were now in sight. At 7:30 a Swedish steamer had passed close under the schooner’s stern, but, thinking all was right, steered away again. Then the Danish steamer took charge of the ship. The steamer's mate and four of the hands went on board, and, seeing what had been done, tied the murderer in the mizzen rigging and set one man to watch him. After dressing the mate’s wounds they towed the schooner to Copenhagen, when the police took charge and carried the mate to a hospital The murderer was examined as to his sanity, but he was found to be quite normal He has now confessed his crime, and will be delivered to the Russian authorities.

When the murderer was taken on board the schooner to show the police how he had committed the crime he wept like a child.

The captain has a young wife and a little child in Russia to lament their loss The mate is recovering from his wounds, and the schooner will soon continue its voyage to England."

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]