Jaan Pärn (kunstnik)

Allikas: Vikipeedia

Jaan Pärn (sündinud 18. mai 1953 Sindis) on eesti ehtekunstnik.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1971 Sindi Keskkooli ning kaks korda Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI): 1976 arhitektuuri erialal ja 1982 metallehistöö erialal.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärn töötas 1976–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses arhitektina, 1977–1979 Vabaõhumuuseumis asedirektorina ning 1979–89 Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsuses kunstilise toimetajana, seejärel oli vabakunstnik.

Aastatel 19892012 asus tema stuudio-kauplus Helsingis, et mitte olla kurjategija kodumaal (Nõukogude ajal oli väärismetalli töötlemine riigi monopol).[viide?]

Ta on kirjutanud kümneid laulutekste ansamblitele Vitamiin ja Monarh Rein Laaneoru ja Eesti NSV Riikliku Filharmoonia tellimusel.

1993 tekkis kunstnikul idee rajada Tallinna hansalinnale sobilik hoov, kuhu koonduksid kunstnikud ja käsitöömeistrid. Ta võttis linnalt 60 aastaks rendile kaheksa maja Vene tänaval, renoveeris need ja alates 1999 haldab seal Meistrite Hoovi.

Jaan Pärn on aastakümneid valmistanud ehteid Helle Merile.[1]

Kunstilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Pärn on üks nimekamaid Eesti ehtekunstnikke, kelle looming on äratanud tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal, muuhulgas pälvis ta 2000. aastal hõbemedali XI Benevenuto Cellini nimelisel rahvusvahelisel ehtekonkursil.

Üle 30 aasta tegi ta koostööd tuntud saksa kivilihvija Dieter Lorenziga, kelle tööde omanäoline stiil sobis väga hästi kokku Pärna ehete valmistamise stiiliga. Kaelaehete, prosside, kõrvarõngaste ja sõrmuste valmistamiseks kasutab kunstnik kulda, hõbedat, poolvääriskive ja kalliskive.

Kunstnik on ise öelnud, et ehete idee annab kivi, eriti inspireerivad teda kordumatu mustriga ahhaat, astrofilliit, ametüst-kvarts, mis sobivalt metalli raamistatuna muutuvad emotsionaalseteks looduspiltideks. Teiseks esiletõusvaks suunaks on ehted, kus kunstnik kasutab oma arhitektikoolituse najal uuendatud filigraantehnikat, viies selle ruumiliseks ja muutes ehted väikesteks väärtuslikeks arhitektoonideks. Viimastel aastatel kasutab ta palju merevaiku ja laavakivi.[2]

Kokku kuulub tema loominguvaramusse 2021. aasta seisuga üle 7500 ehte, millest paljud on Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi kogudes, samuti ostudena endise NSV Liidu keskmuuseumides (nt Üleliiduline Tarbekunstimuuseum Moskvas). Näitustel esineb Pärn regulaarselt alates 1987. aastast (esimene isikunäitus EKL galeriis Tallinnas), peaaegu igal aastal on toimunud isikunäitused nii kodu- kui välismaal, millest tähtsamaks peab autor kutsutud näitust 1988. aastal Moskvas Üleliidulises Tarbekunstimuuseumis.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1983 – kuldmedal tema 1982 valminud ERKI diplomitöö eest, Jablonec'83, Tšehhoslovakkia
  • 1984 – valiti 20. sajandi 150 omapärasema kunstniku hulka albumisse "Twentieth Century Jewellery", New York, 1985
  • 1985 – vabariiklik noore kunstniku aastapreemia
  • 1986 – sotsialismimaade tarbekunsti kvadriennaalil Ida-Saksa kunstnike liidu presidendi auhind (koos Leida Ilo ja Rein Metsaga)
  • 1987 – diplom Jablonec'87, Tšehhoslovakkia
  • 1990 – kolm diplomit DeBeersi korraldatud briljantehete konkursil Helsingis
  • 2000 – Benvenuto Cellini nimelise rahvusvahelise ehtekonkursi hõbemedal, Berliin
  • 2014Tallinna teenetemärk
  • 2015Ede Kurreli preemia
  • 2016 – III koha diplom rahvusvahelisel merevaigukonkursil "Amber Trip 2016", Vilnius
  • 2020 – II koht rahvusvahelisel ehtekonkursil "Aqua. Ambra. Aquila" Helsingis
  • 2021Kristjan Raua preemia aktiivse loomingulise tegevuse eest 2020. aastal ja pikaajalise ehtekunsti valdkonna arendamise eest
  • 2023Valgetähe V klassi teenetemärk[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ehtekunstnik Jaan Pärn ehk meister Jaan. Õhtuleht, 28. märts 2014
  2. Merevaik ja kaasaegne ehtekunst. Pärnu muuseumi pressiteade, 10. mai 2016
  3. "President annab tänavu 167 riiklikku teenetemärki". ERR. 6. veebruar 2023. Vaadatud 6. veebruar 2023.