Jaak Johanson

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaak Johanson, juuli 2007
Jaak Johanson 12. veebruaril 2014 esinemas "Vadja keele sõnaraamatu" esitlusel Kloostri Aidas

Jaak Johanson (15. detsember 1959 Tartu14. veebruar 2021 Tallinn) oli eesti näitleja ja pärimusmuusik.

Ta lõpetas 1978. aastal Tallinna 7. Keskkooli[1] ja 1982. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu[2], mida juhendas Aarne Üksküla.

Ta sai tuntuks nii Johansonide pereansambli liikmena kui ka teatrilavastustes tehtud rollidega. 1982–1987 oli ta Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris ja 1987–1992 Pirgu Arenduskeskuse näitetrupi näitleja, seejärel Tallinna Vanalinna Muusikamajas õpetaja ja programmijuht.

Muusikalised koosseisud[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikuna esitas Jaak Johanson nii rahvalaule kui ka džässiloomingut ja astus üles paljudes riikides.

Teatrirolle[muuda | muuda lähteteksti]

  • Poiss, kes tahtis üht-teist korda saata ja kohe kaduda (Merle Karusoo "Meie elulood", 1982, diplomilavastus Noorsooteatris)
  • Poiss, kes laulab (Merle Karusoo "Kui ruumid on täis…", 1982, diplomilavastus Noorsooteatris, ka helikujundus)
  • Lesta (Oskar Lutsu, Kalju Komissarovi ja Kalju Orro "Kevade", 1984)
  • Doktor Caius (William Shakespeare’i "Windsori lõbusad naised", 1984 Noorsooteater Pirita kloostris)
  • Pillimees (Juhan Saare "Valge tee kutse", 1985)
  • Clitandre (Molière’i "Misantroop", 1986)
  • osaline (Merle Karusoo "Aruanne", 1987 Pirgus)
  • Schnake (Moseri Aastapidu, 1990)
  • Toomas (Merle Karusoo "Theodor Maripuu kirjad", 1990)
  • laulja (Veljo Tormise "Eesti ballaadid", 2004; "Eesti meeste laulud", 2008; mõlemad Von Krahli Teatris)
  • Tuuletallaja (Katrin Saukase "Tuult tiibadesse", 2009; R.A.A.A.M.)
  • osaline (Sepa "Tantsumasin", 2009 Eesti Pärimusmuusika Aidas)
  • Antonio (William Shakespeare’i "Palju kära eimillestki", 2013, Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli diplomilavastus Theatrumis)

Helikandjaid[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1982–1992 Eesti Teatriliidu liige[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Johanson oli kaks korda abielus. Esimesest abielust Raini Laidega sündis poeg Pärt. Suvel 2020 abiellus Johanson muusik Krista Citra Joonasega.

Tema vanaisa oli kirjanik Paul Rummo. Tema ema on ajakirjanik ja toimetaja Mall Johanson. Ta oli Ants Johansoni, Mart Johansoni ja Kärt Johansoni vend.

Jaak Johanson avalikustas 2019. aasta lõpul, et põeb ägedat leukeemiat.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • P. Tooma. Johansonid. Eesti Ekspress, 12. jaanuar 1990
  • M.-L. Arujärv. Kaks printsi. Noorus 1992, 8/9
  • M. Petder. Vennad Johansonid ei hooli rahast. Favoriit 10/ 1993
  • Jaak Johanson mõtleb inimeste linnast. Intervjueerinud M. Müil. Kroonika 17/ 1998
  • Jaak Johanson hindab ajatuid laule. Intervjueerinud K. Nielsen. Pärnu Postimees, 19. veebruar 1999
  • A. Johanson. Jaak Johanson 40. Postimees, 15. detsember 1999
  • J. Johanson. Linnu autoriõigus. Intervjueerinud B. Vaher. Muusika 2002, 7
  • Jaak Johanson: teeseldud lõbusust ja jõhkrat irooniat on meietagi palju. Intervjueerinud T. Linnard. Põhjarannik, 11. detsember 2007
  • Jaak Johanson 50: antennid on endiselt püsti! [Intervjuu]. Postimees, 15. detsember 2009
  • 6+1 küsimust: Jaak Johanson. Intervjueerinud K. Moor. Kitarr 2012, 3 (suvi)
  • Johansonide meeleparanduse laulud. Intervjueerinud Tiit Pruuli. KesKus, detsember 2012
  • Helina Piip. "Jaak Johanson võitlusest leukeemiaga: Igal hommikul ärgates on hea meel, et elus olen". Naisteleht, 27. oktoober 2020

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]