Mine sisu juurde

Jüri Peets

Allikas: Vikipeedia

Jüri Peets (sündinud 1. detsembril 1952 Jõgeval) on Eesti keemik-muinastehnoloog, ajaloolane ja arheoloog.[1]

Jüri Peets on teenistuja poeg.

Ta lõpetas 1971. aastal Jõgeva Keskkooli[2], 1977. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna keemikuna ja 1985. aastal ajalooteaduskonna arheoloogia erialal.[1]

Aastatel 1989–1992 oli ta Eesti TA Ajaloo Instituudi (AI) aspirant. Kaitses 1992. aastal Tartu Ülikoolis väitekirja "Eesti muistsed tekstiilid kalmetest ja aardeleidudest 3.–16. sajandil. Materjal, töövahendid, tehnoloogia" ja sai magistrikraadi.

Ta kaitses 2003. aastal Turu Ülikoolis väitekirja "The power of iron. production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the Middle Ages" ja sai doktorikraadi.[1]

Oli 1977–1980 Võhma Keskkooli keemia ja füüsika õpetaja, 1980–1985 Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi (AI) arheoloogiliste esemete konservaator, 1985–1989 nooremteadur, 1989–1991 teadur, 1991–2005 AI geoarheoloogia ja muinastehnoloogia labori juhataja, alates 2005. aastast AI vanemteadur.[1]

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: muinastehnoloogia, peamiselt muinasmetallurgia ja sepatöö; arheoloogilise leiuainese uurimine tehnoloogia aspektist; tekstiilide jm leiuainese konserveerimise teooria ja evitamine; looduskeskkonna ja inimese suhted geograafia, ajaloo ja tehnoloogia aspektist.[1]

Arheoloogilised kaevamised 1976–2006: Tuiu Rauasaatme mäed Saaremaal, Palasi ja Tarumaa rauasulatuspiirkond Virumaal, Tindimurru (Tindimurru rauasulatuskoht) ja Puiato Põhja-Tartumaal jm.[1] Hiljem on Peets juhtinud näiteks Salme muinaslaeva väljakaevamist.[3]

Üle 50 teadustrükise.[1]

  • Vettyneen arkeologisen puun konservoinnista Virossa. // Meriarkeologia. Tutkimuksen ja konservoinnin kehityksestä. Kotka, 1989
  • Eesti rauast muinasajal. // Muinasaja teadus 1. Tallinn, 1991
  • Varasest rauametallurgiast Eestis. // Insenerikultuur Eestis I. Tallinn, 1992
  • Tuiu Rauasaatmemäed – muistse Saaremaa industriaalne süda. // Insenerikultuur Eestis II. Tallinn, 1995
  • Teaduseelsest keemiast ja muinaseestlaste tekstiilivärvidest. //. Muinasaja teadus 5. Tallinn, 1998
  • On forging technologies of Estonian Iron Age and Medieval axes. // Prehistoric and Medieval Direct Iron Smelting in Scandinavia and Europe. Aspects of Technology and Society. Proc. of the Sandberg Conf. 16th–20th September 1999. Acta Jutlandica LXXVI:2
  • Humanities Series, 75. Århus, 2002
  • Tähtis tähtsusetus ehk rauatööndusjäätmed ja arheoloogia. // Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1994–1999. Tartu, 2002
  • Siis, kui raud tuli. Eesti aastal 1200. Tallinn, 2003
  • Koos rauaga läbi aastatuhandete. // Arheoloogia Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Muinasaja teadus 13. Tallinn, Tartu 2003
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide
  2. Jõgeva Keskkooli vilistkaste nimekirjad. Jõgeva Põhikooli veebisait.
  3. "Pommist pääsenud Saaremaa muinaslaev jäeti igavasele rahule" Eesti Ekspress, 18. juuli 2012

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.