Ivan Grigorovitš

Mereväeminister admiral Ivan Grigorovitš 1911-1913

Ivan Konstantinovitš Grigorovitš (7. veebruar (26. jaanuar vkj) 1853 Peterburi – 3. märts 1930 Menton) oli Venemaa keisririigi sõjaväelane (admiral).

Ta oli aastail 1911–1917 Venemaa keisririigi viimane mereminister.

Ivan Grigorovitš oli Tallinna aukodanik.

Varajane karjäär

Grigorovitš oli pärit Vene aadliperekonnast ja otsustas pärast isa Konstantin Ivanovitš Grigorovitši surma sõjaväelase karjääri kasuks. Lõpetanud 1874. aastal merekadettide korpuse, töötas Grigorovitš laevadel ohvitserina. 1893. aastal ülendati ta 1. järgu kapteniks. Aastatel 1896–1898 määrati ta Venemaa mereväeatašeeks Londonis. 1899. aastal määrati ta juhtima Prantsusmaal valmivat lahingulaeva Tsesarevitš. 1903. aastal sõitis Tsesarevitš Port Arturisse.

Jaapani torpeedopaadi ootamatu rünnaku ajal Port Arturis tabas Tsesarevitšit Jaapani torpeedo, kuid laev jäi pinnale ja aitas tõrjuda Jaapani rünnakut. Lahingus osalemise eest autasustati Grigorovitši Püha Vladimiri 3. klassi mõõkadega ordeniga. Pärast admiral Stepan Makarovi surma ülendati ta kontradmiraliks ja määrati Port Arturi sadama ülemaks. Tema tõhusa juhtimise all ei olnud Venemaa Vaikse ookeani eskaadril Port Arturi piiramise ajal puudust söest, laskemoonast ega mis tahes varudest. 1904. aastal autasustati teda ka Püha Stanislavi 1. klassi ordeniga.

Admiralina

Ivan Grigorovitš (1914)

Pärast sõja lõppu sai Grigorovitš Musta mere laevastiku staabiülemaks. Ta määrati 1908. aastal Libau mereväebaasi komandöriks, teda autasustati Püha Anna 1. klassi ordeniga ja 1909. aastal sai ta Kroonlinna mereväebaasi komandöriks. 1909. aastal määrati ta mereväeministri asetäitjaks ja ülendati 1911. aastal admiraliks. 1911. aastast kuni revolutsiooni alguseni 1917. aastal töötas ta Venemaa mereväeministrina, jälgides tohutut ümberrelvastamisprogrammi. Mereväe ehitamine hõlmas nelja Gangut-klassi lahingulaeva ehitamist Balti laevastikule ja nelja Imperatritsa Marija klassi lahingulaeva ehitamist Musta mere laevastikule. Ta külastas keiserliku Venemaa laevatehaseid ja laevastikke, et jälgida sõjalaevade ehitust, meeskonna ja meremeeste väljaõppe edenemist. Tal olid head suhted Riigiduumaga ja ta kasutas oma populaarsust ära, et hankida mereväe laiendamiseks tohutuid lisavahendeid. Ta juhtis Venemaa keiserlikku mereväge kogu Esimese maailmasõja jooksul. 1911.–1915. aastal oli ta Admiraliteedi juhatuse esimees ja aastatel 1913–1917 Riiginõukogu liige.

Grigorovitš oli poliitiliselt sümpaatne Oktoobripartei suhtes ja 1916. aastal esitati ta peaministrikandidaadiks, kuid tema kandidatuuri lükkas tagasi keisrinna Marija Fjodorovna Grigorovitši liberaalsete vaadete tõttu.

Pärast Veebruarirevolutsiooni

Pärast Veebruarirevolutsiooni 31. märtsil 1917 vabastati Grigorovitš ametist. Ta hakkas töötama ajalookomisjonis ja tal paluti kirjutada oma memuaarid. Ta hakkaski kirjutama «Воспоминания бывшего морского министра» ("Endise mereväeministri mälestused"), mille lõpetas 1919. aasta kevadeks. Mälestused olid kirjutatud hoolikalt, ei puudutanud peaaegu üldse poliitilisi küsimusi ja kirjeldas sündmusi enne Veebruarirevolutsiooni algust. Sellest hoolimata lebasid need arhiivis üle 70 aasta ja avaldati alles 1993. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 1921. aasta oktoobris vallandati ta koondamisega ja elas pärast seda äärmises vaesuses, põdedes sageli kopsupõletikku. Grigorovitšil polnud oma korteri kütmiseks isegi küttepuid ja talvel 1920-1921 elas ta mõnda aega mereväeinseneri ja laevakonstruktori Aleksei Krõlovi korteris, kellel oli küttepuid. Pensionile jäämisest alates palus ta luba välismaale ravile pääsemiseks ja 1924. aasta sügisel kolis ta Prantsusmaale, kuhu jäi elu lõpuni. Ta elas paguluses Lõuna-Prantsusmaal kuurortlinnas Mentonis, üürides tuba pansionaadis, teenides sissetulekut enda maalitud meremaalide müügist. Ta suri 3. märtsil 1930 77-aastaselt. Ta maeti algul Mentoni vene kalmistule.

2005. aastal viidi urn tema tuhastatud põrmuga raketiristlejaga Moskva Novorossiiskisse ning sealt lennukiga Peterburisse ja maeti tema testamendi kohaselt perekonna hauakambrisse Aleksander Nevski kloostris.

Teda on autasustatud Vürst Danilo I ordeniga, Takovo Risti ordeniga ja veel mitme teenetemärgiga.

Mälestuse jäädvustamine

• Venemaa merevägi nimetas esimesed Admiral Grigorovitš-klassi fregatid (projekti 11356) tema nime järgi patrull-laevale Admiral Grigorovitš, mis anti üle Venemaa mereväele 10. märtsil 2016.

• 2011. aastal avati Peterburi metroojaamas Admiraliteiskaja kuue Venemaa väljapaistva admirali bareljeefportreede seas ka Grigorovitši portree.

Iskilikku

Grigorovitš oli abielus V. I. Uljanovi (Lenini) teise nõbu Maria Nikolajevna Šemjakinaga.

Tütred Marija (1885–1963) ja Natalja (1901–1964).

Auastmed

Aasta	Kuupäev	Õlak	Auaste
1874			gardemariin
1875			mitšman
1879	17. september		leitnant
1897	13. aprill		1. järgu kapten
1904	28. märts		kontradmiral
1909	29. märts		viitseadmiral
1911	27. september		admiral