Ivan Grigorovitš

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mereväeminister admiral Ivan Grigorovitš 1911-1913

Ivan Konstantinovitš Grigorovitš (26. jaanuar (ukj 7. veebruar) 1853 Peterburi3. märts 1930 Menton) oli Venemaa keisririigi sõjaväelane (admiral).

Ta oli aastail 1911–1917 Venemaa keisririigi viimane mereminister.

Ivan Grigorovitš oli Tallinna aukodanik.

Varajane karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Grigorovitš oli pärit Vene aadliperekonnast ja otsustas pärast isa Konstantin Ivanovitš Grigorovitši surma sõjaväelase karjääri kasuks. Lõpetanud 1874. aastal merekadettide korpuse, töötas Grigorovitš laevadel ohvitserina. 1893. aastal ülendati ta 1. järgu kapteniks. Aastatel 1896–1898 määrati ta Venemaa mereväeatašeeks Londonis. Aastal 1899 määrati ta juhtima Prantsusmaal valmivat lahingulaeva Tsesarevitš. 1903. aastal sõitis Tsesarevitš Port Arturisse.

Jaapani torpeedopaadi ootamatu rünnaku ajal Port Arturis tabas Tsesarevitšit Jaapani torpeedo, kuid laev jäi pinnale ja aitas kaasa Jaapani rünnaku tõrjumisele. Lahingus osalemise eest autasustati Grigorovitšit Püha Vladimiri 3. klassi mõõkadega ordeniga. Pärast admiral Stepan Makarovi surma ülendati ta kontradmiraliks ja määrati Port Arturi sadama ülemaks. Tema tõhusa juhtimise all ei olnud Venemaa Vaikse ookeani eskaadril Port Arturi piiramise ajal puudust söest, laskemoonast ega mis tahes varudest. 1904. aastal autasustati teda ka Püha Stanislavi 1. klassi ordeniga.

Admiralina[muuda | muuda lähteteksti]

Ivan Grigorovitš (1914)

Pärast sõja lõppu määrati Grigorovitš Musta mere laevastiku staabiülemaks. Ta määrati 1908. aastal Libau mereväebaasi komandöriks, autasustati Püha Anna 1. klassi ordeniga ja 1909. aastal sai ta Kroonlinna mereväebaasi komandöriks. 1909. aastal määrati ta mereväeministri asetäitjaks ja ülendati 1911. aastal admiraliks. Aastal 1911 kuni revolutsiooni alguseni 1917 töötas ta Venemaa mereväeministrina, jälgides tohutut ümberrelvastamisprogrammi. Mereväe ehitamine hõlmas nelja Gangut-klassi lahingulaeva ehitamist Balti laevastikule ja nelja Imperatritsa Marija-klassi lahingulaeva ehitamist Musta mere laevastikule. Ta külastas isiklikult keiserliku Venemaa laevatehaseid ja laevastikke, et jälgida sõjalaevade ehitusi, meeskonna ja meremeeste väljaõppe edenemisi. Tal olid head suhted Riigiduumaga ja ta kasutas oma populaarsust mereväe laiendamiseks tohutute lisavahendite hankimiseks. Ta juhtis Venemaa keiserlikku mereväge kogu Esimese maailmasõja jooksul. 1911.–1915. aastatel oli ta Admiraliteedi juhatuse esimees ja aastatel 1913–1917 Riiginõukogu liige.

Grigorovitš oli poliitiliselt sümpaatne Oktoobripartei suhtes ja 1916. aastal esitati ta peaministrikandidaadiks, kuid tema kandidatuuri lükkas tagasi keisrinna Marija Fjodorovna Grigorovitši liberaalsete vaadete tõttu.

Pärast Veebruarirevolutsiooni[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Veebruarirevolutsiooni 31. märtsil 1917 vabastati Grigorovitš ametist. Ta hakkas töötama ajalookomisjonis ja tal paluti kirjutada oma memuaarid. Ta hakkaski kirjutama «Воспоминания бывшего морского министра» ("Endise mereväeministri mälestused"), mille lõpetas 1919. aasta kevadeks. Mälestused olid kirjutatud hoolikalt, ei puudutanud peaaegu üldse poliitilisi küsimusi ja kirjeldas sündmusi enne Veebruarirevolutsiooni algust. Sellest hoolimata lebasid need arhiivis üle 70 aasta ja avaldati esmakordselt alles 1993. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 1921. aasta oktoobris vallandati ta koondamisega ja elas pärast seda äärmises vaesuses, põdedes sageli kopsupõletikku. Grigorovitšil polnud oma korteri kütmiseks isegi küttepuid ja talvel 1920-1921 elas ta mõnda aega mereväeinseneri ja laevakonstruktori Aleksei Krõlovi korteris, kellel oli küttepuid. Pensionile jäämisest alates palus ta luba välismaale ravile pääsemiseks ja 1924. aasta sügisel lahkus ta Prantsusmaale, kuhu jäi elu lõpuni. Ta elas paguluses Lõuna-Prantsusmaal kuurortlinnas Mentonis, üürides tuba pansionaadis, teenides sissetulekut enda maalitud meremaalide müügist. Ta suri 3. märtsil 1930 77-aastaselt. Ta maeti algul Mentoni vene kalmistule.

2005. aastal viidi urn tema tuhastatud põrmuga raketiristlejaga Moskva Novorossiiskisse ning sealt lennukiga Peterburisse ja maeti tema testamendi kohaselt perekonna hauakambrisse Aleksander Nevski kloostris.

Teda on autasustatud Vürst Danilo I ordeniga, Takovo Risti ordeniga ja mitmete teiste teenetemärkidega.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

  • Venemaa merevägi nimetas esimesed Admiral Grigorovitš-klassi fregatid (projekti 11356) tema nime järgi patrulllaevale Admiral Grigorovitš, mis anti üle Venemaa mereväele 10. märtsil 2016.
  • 2011. aastal avati Peterburi metroojaamas Admiraliteiskaja kuue Venemaa väljapaistva admirali bareljeefportreede seas ka Grigorovitši portree.

Iskilikku[muuda | muuda lähteteksti]

Grigorovitš oli abielus V. I. Uljanovi (Lenini) teise nõbu Maria Nikolajevna Šemjakinaga[1].

Tütred Marija (1885–1963) ja Natalja (1901–1964).

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Kuupäev Õlak Auaste
1874
IRN Guardmarine1 1917.png
gardemariin
1875
1904mor-11.png
mitšman
1879
17. september
1904mor-13.png
leitnant
1897
13. aprill
1904mor-17.png
1. järgu kapten
1904
28. märts
1904mor-18.png
kontradmiral
1909
29. märts
1904mor-19.png
viitseadmiral
1911
27. september
1904mor-20.png
admiral

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Штейн Михаил Гиршевич (2007). Дворянский род Гроссшопфов — его история и судьба. Санкт-Петербургского университета. ISBN ISSN 1812-9323. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)