Itamar Franco

Allikas: Vikipeedia
Itamar Augusto Cautiero Franco
ItamarFranco.jpg
Sünniaeg 28. juuni 1930
Sünnikoht Salvador, Brasiilia
Surmaaeg 2. juuli 2011
Erakond Brasiilia Tööpartei 1955–64
Brasiilia Demokraatlik Liikumine 1964–81
Liberaalne Partei 1981–86
Riikliku Rekonstrueerimise Partei 1986–92
Brasiilia Demokraatlik Liikumine 1992–2009
Sotsialistlik Rahvapartei 2009–11
Amet Brasiilia president (1992–1994)

Itamar Augusto Cautiero Franco (28. juuni 19302. juuli 2011) oli Brasiilia poliitik, 29. detsembrist 1992 kuni 1. jaanuarini 1995 Brasiilia president.

Franco sündis enneaegselt merereisil Salvadori ja Rio de Janeiro vahel. Isa suri enne tema sündi. Isa oli osalt saksa päritolu. Ema oli itaallane: tema mõlemad vanemad olid Itaaliast emigreerunud. Ema eesnimi oli Itália.

Franco lõpetas 1955 Juiz de Fora Insenerikooli tsiviilinsenerina. Kuid ta ei hakanud insenerina tööle, vaid astus kohe poliitikasse. 1955 astus ta Brasiilia Tööparteisse, 1964, kui Brasiilias toimus sõjaväeline riigipööre, läks üle Brasiilia Demokraatlikku Liikumisse, mis oli palju aastaid ainus legaalne opositsioon huntale. Ta oli Juiz de Fora linnavolinik ja ajavahemikus 1967–74 valiti ta 4 korda Juiz de Fora linnapeaks. Kuid samal 1974. aastal astus ta ametist tagasi, kui valiti Minais Geraisi osariigi esindajana Brasiilia senaatoriks. Kahel korral, 1976 ja 1977 valiti ta erakonna aseesimeheks.

1981 lahkus Franco Brasiilia Demokraatlikust Liikumisest Liberaalsesse Parteisse. 1982 valiti ta senatisse tagasi, aga kui ta 1986 kandideeris Minas Geraisi kuberneriks, sai ta valimistel lüüa. Senatis juhtis ta Liberaalse Partei fraktsiooni. Kuid tema püüdlus kehtestada presidendi otsevalimisi ebaõnnestus.

Pärast hunta võimu lõppu ja demokraatia taastamist 1985 vahetas Franco veel kord erakonda, astudes Riikliku Rekonstrueerimise Parteisse. See erakond polnud suur, kuid Franco valiti ometi Riiklikku Põhiseaduse Assambleesse, mis alustas tööd 1. veebruaril 1987. Põhiseaduse Assamblees hääletas Franco paljude tähtsate muudatuste tegemise poolt, nagu näiteks 40-tunnist töönädalat ületava tööaja poolteisekordse tasustamise, abordi legaliseerimise, maavarade ja panganduse natsionaliseerimise, välisvõla maksete vähendamise ning maareformi jaoks vajaliku fondi loomise poolt.

Collor ja Franco (1990)

Lähenesid 1990. aasta Brasiilia presidendivalimised ja Fernando Collor de Mello valis Franco oma asepresidendikandidaadiks. Franco kuulus küll teise ja pealegi väikesesse erakonda, aga tal oli suur toetus suures Minas Geraisi osariigis, seevastu Collor ise pärines väikesest Alagoase osariigist. Franco oli endale nime teinud sellegagi, et soovis presidenti José Sarneyd ametist tagasi kutsuda väidetava korruptsiooni tõttu. Collor ja Franco võitsid valimised napilt vasakpoolse kandidaadi Lula da Silva ees ja astusid ametisse 15. märtsil 1990. Hiljem oli Lula da Silva siiski 200210 Brasiilia president.

Pärast presidendivalimisi distantseerus Franco Collorist ja hakkas teda kritiseerima, põhjuseks samuti korruptsioon. Ta ei nõustunud presidendi otsustega erastamise osas ja ähvardas mitmel korral tagasi astuda. Kuid peatselt avaldas Brasiilia kongress Collorile umbusaldust. Vastavalt Brasiilia põhiseadusele peatuvad presidendi volitused 180 päevaks ja need läksid üle asepresidendile Francole 1992. aasta oktoobris. Aasta viimastel päevadel astus Collor ametist tagasi ja Franco saigi presidendiks. Kõigest hoolimata oli Franco suures osas Brasiiliast üsna tundmatu, nii et enamik brasiillasi ei teadnud, kes ta selline on.

Franco oli Brasiilia president kaks aastat. Tema ametiaeg lõppes 1. jaanuaril 1995. Ta on viimane Brasiilia president, kes on saanud ametisse mingil muul viisil peale presidendivalimiste võitmise.

Collor oli Brasiilia viinud sügavasse majanduskriisi: inflatsioon oli 1992. aastal 1100% ja 1993. aastal koguni 2400%. Collor moodustas tasakaalustatud valitsuskabineti ja pani rahandusministriks Fernando Henrique Cardoso, kelle väljatöötatud rahareform stabiliseeris majanduse ja peatas inflatsiooni. Ametisse astudes oli Franco toetus rahva seas 60%, ametiaja lõpus oli see juba 80–90%.

Pärast ametiaja lõppu oli Franco 1995–96 Brasiilia suursaadik Portugalis, 1996–99 USA-s ning 2003–05 Itaalias. Vahepealsel ajal 1999–2003 oli ta Minas Geraisi kuberner.

1992 ühines Franco taas Brasiilia Demokraatliku Liikumisega ja oli selle liige 2009. aastani, mil astus Sotsialistlikku Rahvaparteisse. Selle liikmeks jäi ta surmani.