Ira Lember

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ira Lember (sündinud 21. mail 1926[1]) on eesti kirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ira Lember sündis Tallinnas raamatupidaja tütrena. Ta õppis Prantsuse Lütseumis (1933–1940), Tallinna 4. Keskkoolis (1940–1944) ja töö kõrvalt Tallinna Kooperatiivkaubanduse Tehnikumis (1957–1958) ning sai kaubatundja kutse. Seejärel töötas ta 25 aastat Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus (ETKVL-is)[2].

Alates 1974. aastast on Ira Lember vabakutseline kirjanik. 1984. aastal astus ta Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. "Mina ja kirjanikuks – ei, sellest ei olnud ma kunagi unistanud," on ta küll oma noorpõlve kohta öelnud.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ira Lember tuli kirjandusse 1962. aastal noortelehes Säde avaldatud luuletustega.[3]

Ta on avaldanud arvukalt proosat: diloogia "Jannu" (1969) ja "Koolipoiss Jannu" (1981), "Peeter ja vanaisa" (1977), "Peaasi, et pahandusi ei tuleks" (1981) jne. Ehkki Lemberit tuntakse eelkõige lastekirjanikuna, on ta kirjutanud ka kümme täiskasvanutele mõeldud raamatut.[2] 2010. aastal ilmunud "Katariina portree" oli tema 56. raamat.

Ira Lemberi lasteraamatuid ilmestab humoristlik, kohati ka lihtsustatud ja didaktiline lähenemine ainele. Teisalt on ta käsitlenud ka raskemaid teemasid: tema raamat "Neljateistkümnes neljapäev" (1995) kirjeldab lastekodupoisi saatust ja romaan "Näitleja vastu tahtmist" ühe juudi poisi varjamist Saksa okupatsiooni ajal.[4]

Lember on kirjutanud ka kuuldemänge ja nukunäidendeid, samuti tekste telesaatesarjale "Jänkupoisi lood".

Tema värsse on viisistanud Raimond Lätte, Felix Mandre, Uno Naissoo ja Ülo Vinter.[4]

2006. aastal ilmus tema sulest autobiograafiline romaan "Kuldne kaleidoskoop".[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1969 "Jannu"
  • 1976 „Kurnoss”
  • 1977 "Peeter ja vanaisa"
  • 1981 "Peaasi et pahandusi ei tuleks"
  • 1981 "Koolipoiss Jannu"
  • 1983 "Ülesküntud liivakast"
  • 1986 "Tädi Fantaasia"
  • 1992 "Pott peas"
  • 1994 "Koerapolka"
  • 1994 "Fantastiline tüdruk" (noorsooraamat)
  • 1994 "Juba tornid paistavad" (romaan)
  • 1995 "Kaks õde" (noorsooraamat)
  • 1995 „Näitleja vastu tahtmist”
  • 1997 "Fantastiline poiss" (noorsooraamat)
  • 1998 "Kaardimajake" (romaan)
  • 1998 „Musta kaarna küüsis”
  • 1998 „Väike Fee”
  • 2000 „Kevadromanss”
  • 2001 „Isehakanud detektiivid”
  • 2001 „Vanaema kuldsõrmus”
  • 2003 „Silmapaistev tegelane”
  • 2004 „Daamide valss”
  • 2004 "Kummuli kuu" (romaan)
  • 2005 "Must ratsanik" (romaan)
  • 2006 „Võrukaelad”
  • 2006 „Kuldne kaleidoskoop” (mälestused)
  • 2007 „Kohvik pärnade all”
  • 2008 "Ööviiulid" (romaan)
  • 2009 "Päevalilled" (romaan)
  • 2009 "Tuulehobune"
  • 2010 "Jannupoiss"
  • 2010 "Katariina portree"
  • 2011 "Sügiscapriccio"
  • 2011 "Nõiajaht koolis"
  • 2013 "Õde Veera"
  • 2014 "Villa järve ääres"
  • 2015 "Pärandus"
  • 2016 "Hea kasvatusega mees" (romaan)
  • 2017 "Lavale sündinud"
  • 2017 "Elukutse ohver"
  • 2018 "Vale nimega mees" (romaan)
  • 2019 "Saladuste varjud" (romaan)

Pseudonüüm Artur Erich[muuda | muuda lähteteksti]

Ira Lember on Erika Esopiga kahasse kirjutanud neli romaani Artur Erichi pseudonüümi all. Pärast Erika Esopi surma 1999. aastal jätkas Ira Lember sama romaanitsükli kirjutamist üksi.

Next.svg Pikemalt artiklis Artur Erich

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ira Lemberi isa onutütar oli Erika Esopi ema.

Ira Lemberist kolm aastat vanem õde Veera elas USAs Illinois' osariigis, kuhu ta jõudis Suure põgenemise järel sõjapõgenikuna. Ira külastas Veerat esimest korda 1974. aastal. Nõukogude ajal käis ta turistina ka Süürias.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Rein Veidemann "Ira Lemberi kaleidoskoop" Postimees, 19.05.2006
  2. 2,0 2,1 2,2 "Optimismisüst" Õpetajate Leht, 15. september 2006
  3. "Ira Lember (81)" EPL, 19. mai 2007
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Külla tuleb kirjanik Ira Lember" Tartu Lutsu-nimeline raamatukogu, 20.11.2002
  5. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19499
  6. "Optimismisüst" Õpetajate Leht, 15. september 2006

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]