Artur Erich
Artur Erich on pseudonüüm, mida kasutasid Erika Esop ja Ira Lember alates 1988. aastast kahasse kirjutatud romaanide avaldamisel.[1]
Pseudonüüm koosneb Ira Lemberi isa Arturi ja Erika Esopi isa Erichi nimest.[2][3] Kui Erika Esop 1999. aasta lõpus suri, otsustas Ira Lember jätkata Artur Erichi nime all kirjutamist üksi. Et eristada kahasse kirjutatud romaane üksi kirjutatuist, märkis ta järgnevate raamatute autoriks Artur I. Erichi.[2]
Pseudonüümi tekkimise ajend oli mõlema kirjaniku soov võtta osa romaanivõistlusest, kuid kuna nad olid liiga kaua viivitanud, oli tähtajani jäänud vaid pool aastat. Üksi ei oleks enam romaani kirjutada jõudnud. Nii otsustatigi kirjutada romaan kahasse. Varjunime sundis neid kasutama kartus eelarvamuste ees.[1]
Esimene ühiselt kirjutatud raamat "Äike" sai romaanivõistlusel III koha, kusjuures I auhinda välja ei antud.[2] Mõnda aega arvati, et Artur Erich on vanem mees. Pseudonüümi taga olevad autorid selgusid alles 1996. aastal.[3]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Pseudonüümi Artur Erichi all avaldas tandem neli ajaloolist romaani, mis moodustavad tetraloogia:
- 1991, "Äike";
- 1995, "Pärast äikest";
- 1996, "Välgust tabatud";
- 1999, "Varjud".
Pseudonüümi Artur I. Erichi all avaldas Ira Lember veel sama perekonna eel- ja järellugudena neli romaani:
- 2002, "Varjude allee";
- 2007, "Enne äikest";
- 2012, "Äikese varjud";
- 2019, "Saladuste varjud".
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1996 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Pärast äikest")
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Pärn, Kristi. Artur Erich paljastatud. Eesti Päevaleht, 15. märts 1996.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Lember, Tõnu. Ira Lember oktoloogiaks muutunud romaanitsüklist: see on nüüd ikka tõesti viimane! Postimees, 24. november 2019.
- ↑ 3,0 3,1 Optimismisüst. Õpetajate Leht, 15. september 2006.