Imre Kálmán

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Imre Kálman)
Imre Kálmán
Sünninimi Imre Kopfstein
Sündinud 24. oktoober 1882, Siófok
Surnud 30. oktoober 1953, Pariis
Päritolu Ungari
Elukutse helilooja
Imre Kálmáni majamuuseum
Imre Kálmáni memoriaal Siófokis

Imre Kálmán (sündinud Kopfstein), saksakeelsetes riikides Emmerich Kálmán (24. oktoober 1882 Siófok30. oktoober 1953 Pariis) oli ungari helilooja, operetiliteratuuri ja Viini opereti kuldajastu üks suurkujusid. Tema loomepärandisse kuulub 22 operetti, nende seas "Silva", "Krahvinna Mariza" ja "Montmartre'i kannike".

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Kálmán oli rikka ärimehe Karl Kopfsteini kolmas poeg. Juba varases nooruses tundis huvi muusika vastu ning külastas järjepidevalt kodulinna Siófoki suveteatrit.

Kálmán tahtis algselt saada kontsertpianistiks, kuid loobus sellest plaanist kroonilise närvipõletiku tõttu. Ta õppis koos Béla Bartóki, Zoltán Kodály, Leo Weineri, Albert Szirmai ja Viktor Jacobiga Budapesti Muusikaakadeemias (Zeneművészeti Egyetem) Hans Koessleri juures. Hiljem õppis ta mõnda aega ka õigusteadust. Aastatel 1904–1908 töötas ta ajalehe Pesti Napló muusikakriitikuna.

Esialgu komponeeris Kálmán tõsiseid muusikapalu, nagu sümfoonilised poeemid "Saturnalia" (1904) ja "Endre és Johanna" ("Endre ja Johanna"; 1905). 1907. aastal võitis ta Budapestis väljaantava Franz Josefi auhinna ning sai võimaluse külastada Wagneri festivali Bayreuthis. 1906. aastal valmis tagasihoidliku kunstilise tasemega, kuid siiski tähelepanu äratanud laulumäng "Das Erbe von Pereszlény". Selle esitamine lõpetati poliitilistel põhjustel pärast kuuendat etendust. 1907. aastal komponeeris ta humoorikaid kabareelaule. Seejärel valmis operett "Tatárjárás", mis kukkus läbi, kuid esitati 1909. aastal Viinis ümbertöötatuna nime all "Ein Herbstmanöver" ("Sügismanööver"). Sellel variandil oli tohutu menu nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides.

1909. aastal kolis Kálmán Viini ning kujunes seal kiiresti Ferenc Lehári kõrval kohaliku operetielu juhtfiguuriks. Esimese maailmasõja aastatel kirjutas oma populaarseima opereti "Die Csárdásfürstin" ("Silva"). 1924. aastal esietendus tema teine menukaim teos, "Gräfin Mariza" ("Krahvinna Mariza"). Ta komponeeris operette ka Budapesti, Londoni, New Yorgi ja Zürichi teatritele.

1929. aastal abiellus ta vene emigrandi tütre operetistatist Vera Makinskajaga (Marie Mendelsohn) ning neil sündis kolm last: Karl Emmerich (ka Charles Kálmán), Elisabeth Vera ja Yvonne Sylva Mariza.

Viinis elas Kálmán Saksa okupatsioonini (anšluss). 1939. aastal emigreerus ta Pariisi ning kui selle linna okupeerisid Saksa väed, siis liikus edasi Ameerika Ühendriikidesse. Seal ei õnnestunud koostöö Lorenz Hartiga ("Miss Underground"; 1943). Tagasihoidlikuks kujunes ka "Marinka" (1945) vastuvõtt.

1949. aastal pöördus ta tagasi Euroopasse. Esialgu asus ta elama Viini, siis, aastal 1951 Pariisi. Viimane operett "Arizona Lady" oli pühendatud[viide?] ameeriklastele ja see esitati 1954. aastal postuumselt. Opereti lõpetas ta poeg Karl Emmerich, kes ise oli lööklaulude ja muusikalide helilooja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Kálmáni pärandisse kuulub 22 operetti, millest vaid ühte pole esitatud ja kahest on tehtud kaks-kolm muudetud libretoga redaktsiooni.

Inspiratsiooni ammutas Kálmán Ungari rahvamuusikast ja igapäevaelust, stiliseerides ja ühendades seda Viini valsside ja tavadega. Komponeerimisel kasutas ta Johann Straussi ja Lehári stiili.

Kálmán valis alati väga hoolikalt libretosid, vahel otsis sobivat teksti mitu aastat. Ta töötas libreto viimistlemisel sageli koos selle autori(te)ga. Orkestreerimisel kasutas ta ulatuslikult orkestri võimalusi ning pani suurt rõhku rütmiinstrumentidele. Tema töödes oli alati eriline koht kooril ning tüki jooksul kuuldud meloodiate kokkuvõttena vaatemängulistel vaatuste ja kogu opereti finaalidel.

Eestis on aastatel 1913–2023 esitatud 11 Kálmáni operetti 93 lavastuses seitsmes teatris: "Bajadeer" (7 lavastust), "Chicago hertsoginna" (2), "Hollandlanna" (8), "Keisrinna Josephine" (1), "Kuradiratsur" (6), "Krahvinna Mariza" (16), "Montmartre’i kannike" (14), "Mustlase mängupealik" (1), "Silva" (23), "Sügismanööver" (9) ja "Tsirkusprintsess" (7).

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Das Erbe von Pereszlény" (Budapest, 1906)
  • "Tatárjárás" (Budapest, 1908)
  • "Ein Herbstmanöver" (Viin, 1909)
  • "Az obsitos" (Budapest, 1910)
  • "Der gute Kamerad" (Viin, 1911)
  • "Der Zigeunerprimas" (Viin, 1912)
  • "The Blue House" (London, 1912)
  • "Der kleine König" (Viin, 1912)
  • "Kivándorlók" (Budapest, 1913)
  • "Gold gab ich für Eisen" (Viin, 1914)
  • "Zsuzsi kisasszony" (Budapest, 1915)
  • "Die Csárdásfürstin" (Viin, 1915)
  • "Die Faschingsfee" (Viin, 1917)
  • "Das Hollandweibchen" (Viin, 1920)
  • "Die Bajadere" (Viin, 1921)
  • "Gräfin Mariza" (Viin, 1924)
  • "Die Zirkusprinzessin" (Viin, 1926)
  • "Golden Dawn" (New York, 1927)
  • "Der Herzogin von Chicago" (Viin, 1928)
  • "Das Veilchen vom Montmartre" (Viin, 1930)
  • "Ronny" (filmoperett, Berliin, 1931)
  • "Der Teufelsreiter" (Viin, 1932)
  • "Kaiserin Josephine" (Zürich, 1936)
  • "Miss Underground" (esitamata, 1943)
  • "Marinka" (New York, 1945)
  • "Arizona Lady" (Bern, 1954)

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Imre Kálmáni järgi on nime saanud asteroid (4992) Kálmán.