Histamiin

Allikas: Vikipeedia
Histamiin

Histamiin on orgaaniline lämmastikühend, mis reguleerib immuunreaktsioone ning ka füsioloogilisi reaktsioone soolestikus, ning on üks signaalmolekulidest.[1] Histamiin vallandab põletikulise reaktsiooni. Immuunreaktsioonina toodetakse histamiini basofiilidest nuumrakkudes, mida leidub sidekoes. Histamiin suurendab kapillaaride läbilaskvust valgete vereliblede ja mõningate valkude suhtes, et võimaldada neil seostuda patogeenidega nakatanud kudedes.[2]

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiin moodustab värvitu hügroskoopse kristalli, mis sulab 84 °C juures ja lahustub väga hästi vees ja etanoolis, aga mitte eetris. Vesilahustes esineb histamiin kahe tautomeerse vormina: Nπ-H-histamiin ja Nτ-H-histamiin. Imidasooliahelas on kaks lämmastikku. Lämmastik, mis asub külgahelast kõige kaugemal, on „tele“ lämmastik, mida tähistatakse τ-ga. Lämmastikku, mis asub külgahelale kõige lähemal, nimetatakse „pros“ lämmastikuks, seda tähistatakse π-ga. Tautomeer nimetatakse selle lämmastiku järgi, mille küljes on vesinik. Kui lämmastik koos vesinikuga on tele-asendis, siis on histamiin tele-tautomeerses vormis. Lahustes on eelistatud tele-tautomeerne vorm.

Histamiini tautomeersed vormid

Histamiinil on kaks aluselist tsentrit, peamiselt alifaatne aminorühm ja lämmastiku aatom imidasooliahelas, mis ei ole veel prootoniga seotud. Füsioloogilistes tingimustes alifaatne aminorühm (pKa ≈ 9,4) protoneeritakse, samal ajal kui teist lämmastikku imidasooliahelas (pKa ≈ 5,8) ei protoneerita.[3] Seega histamiin protoneeritakse üksikult laetud katiooniga.

Süntees ja ainevahetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiin saadakse histidiini, mis on aminohape, dekarboksüleerimisel. Reaktsiooni katalüüsib ensüüm L-histidiindekarboksülaas. See on hüdrofiilne vasoaktiivne amiin.

Histidiini dekarboksüleerimine histamiiniks

Kui histamiin on moodustunud, siis see kas säilitatakse või inaktiveeritakse seda esmaselt lagundavate ensüümide, histamiin-N-metüültransferraasi või diamiinoksüdaasi, poolt. Kui histamiin vabastatakse sünapsitest, siis kesknärvisüsteemis surub tema toimet maha histamiin-N-metüültransferraas, teistes kudedes teevad seda mõlemad ensüümid. Paljud teised ensüümid, sealhulgas MAO-B ja ALDH2, edastavad töötlemise vahetutele histamiini metaboliitidele selle eritumiseks või ümbertöötlemiseks.

Ka bakterid on võimelised histamiini tootma, kasutades histidiindekarboksülaasi ensüüme, mida ei ole leitud loomadel. Toidumürgitus, mis on mittenakkuslik haigus, tekib seoses sellega, et bakterid toodavad histamiini riknenud toidus, eriti kalas. Hapendatud toidud ja joogid sisaldavad looduslikult väikestes kogustes histamiini, mis tekib tänu kääritavatele bakteritele või seentele. Sake sisaldab 20–40mg/L ja vein 2–10mg/L histamiini.[4]

Hoiustamine ja vabastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik histamiini kehas toodetakse nuumrakkude või valgetes vereliblede graanulites, mida kutsutakse basofiilideks. Nuumrakud on eriti arvukad sellises kohtades, kus on potentsiaalne vigastuste oht: ninas, suus, jalgadel, keha sisepinnal ja veresoontes. Mittenuumrakkude histamiini leidub paljudes kudedes, kaasaarvatud ajus, kus ta käitub signaalmolekulina. Teine oluline koht, kus säilitatakse ja vabastatakse histamiini, on enterochromaffinlikud (ECL) rakud kõhus.

Kõige tähtsam patofüsioloogiline nuumrakkude ja basofiilse histamiini vabanemise mehhanism on immunoloogiline. Need rakud, kui nad on muudetud tundlikuks IgE antikehadega, mis on kinnitatud nende membraanidele, degranuleeruvad kokkupuutel sobiliku antikehaga. Mõned amiinid ja alkaloidid, kaasa arvatud morfiin, ja kuraare alkaloidid saavad histamiini ümber paigutada ja põhjustada selle vabanemist. On leitud, et mõningad antibiootikumid, näiteks polümüksiin, stimuleerivad histamiini vabastamist.

Histamiini vabastamine toimub, kui allergeenidd seostuvad nuumrakkudega, mis on seotud IgE antikehadega. IgE ületootmise vähendamine võib alandada tõenäosust, et allergeenid leiavad piisavalt vaba IgE, et käivitada nuumrakkudes histamiini vabastamise.

Toimemehhanism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiini toime avaldub, kui histamiin seostub spetsiifilise rakulise histamiini retseptoriga. Neli histamiini retseptorit, mis on avastatud inimestel ja loomadel, on määratud H1 kuni H4 ja nad on kõik G-valguga seotud retseptorid (GPCR). Histamiini retseptorid putukatel, näiteks harilikul äädikakärbsel, on histamiin-vahendatud kloriidkanalid, mis pärsivad neuronite funktsiooni.[5] Histamiin-vahendatud kloriidkanalid on mõjutatud kõrvalise tajutava teabe närviülekannetel putukates, eriti fotoretseptorites/nägemises. Kaks retseptori alatüüpi on tuvastatud ka äädikakärbestel: HCIA ja HCIB.[6] Putukatel ei ole teadaolevalt ühtegi G-valguga seotud histamiini retseptorit.

Tüüp Leidumine Funktsioon
H1 histamiini retseptor Leidub silelihastess, endoteelis ja kesknärvisüsteemi koes Põhjustab bronhokonstriktsiooni, bronhiaalse silelihase kokkutõmbumist, vasodilatsiooni, endoteelirakkude eraldamist, valu ja sügelust putukahammustuste korral; esmane retseptor seotud allergilise nohuga ja merehaigusega; une ja söögiisu allasurumine.
H2 histamiini retseptor Leidub parietaalrakkudes ja silelihasrakkudes Stimuleerib maohappe eritamist; seotud vasodilatsiooniga.
H3 histamiini retseptor Leidub kesknärvisüsteemis ja väiksemal määral perifeerse närvisüsteemi kudedes Vähendab signaalmolekulide (histamiini, atsetüülkoliini, noradrenaliini, serotoniini) vabastamist.
H4 histamiini retseptor Leidub peamiselt basofiilides ja luuüdis. Seda leidub ka harknäärmes, peensooles, põrnas ja jämesooles. Tal on osa kemotaksises ehk reaktsioonis keemilistele ainetele.

Toimed nina limaskestal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurenenud veresoonte läbilaskvus laseb vedelikul liikuda kapillaaridest kudedesse, mis põhjustab klassikalisi allergilise reaktsiooni sümptomid: nohu ja vesiseid silmi. Allergeenid võivad seonduda IgE-ga laetud nuumrakkudega ninaõõne limaskestas. See võib viia kolme kliinilise vastureaktsioonini:[7]

  • aevastamine, mis on põhjustatud histamiiniga seotud sensoorse närvi ärritumisest;
  • sekretsioon näärmelistest kudedest;
  • ninakinnisus, mis on põhjustatud kapillaaride suurenenud läbilaskvusest

Ülesanded kehas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Une regulatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiin vabastatakse kui signaalmolekul. Neuroneid, mis vabastavad histamiini on leitud hüpotaalamuses. On teada, et histamiinergiline tegevus mõjutab und. Klassikaliselt produtseerivad und antihistamiinid. Samuti põhjustab histamiini vabastavate neuronite hävitamine või histamiini sünteesi pärssimine suutmatust säilitada valvsust. Ärkvelolekut suurendavad H3 retseptori antagonistid.

On järeldunud, et histamiinergilised rakud omavad kõige suuremaid vallandamise mustreid, mis on ärkvelolekuga seotud, kui mistahes teine neuronite tüüp, mis on seni registreeritud. Nad vallanduvad tormakalt kogu ärkveloleku aja, vallandumine on aeglasem puhke- ja lõõgastus- ja väsimusmomentidel ning vallandumine peatub täielikult REM ja NREM uneperioodil. Histamiinergiliste rakkude vallandumist saab registreerida vahetult enne, kui loom näitab ärkamise märke.

Allasuruvad efektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi histamiin stimuleerib neuroneid, on tal ka allasuruvaid efekte, mis kaitsevad krampide tundlikkuse, narkootikumide ülitundlikkuse, isheemiliste kahjustuste ja stressi eest.[8] On ka leitud, et histamiin kontrollib mehhanisme, mille käigus mälestused ja õpitu unustatakse.[9]

Erektsioon ja seksuaalne funktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiini (H2) antragonistidega, nagu näiteks tsimetidiin ja ranitidiin, seoses võivad avalduda libiido vähenemine ja erektsioonihäired.[10] Meestel, kellel esineb psühhogeenne impotentsus, produtseerib histamiini süst kavernooskehasse osalise või täieliku erektsiooni (74% meestest).[11] On väidetud, et Ha antragonistid võivad põhjustada seksuaalseid raskusi, vähendades testosterooni omastamist.[10]

Skisofreenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skisofreeniaga inimestel on pea- ja seljaajus suurenenud histamiini metaboliitide hulk, samal ajal on H1 retseptori seostumise efektiivsus vähenenud. Paljud atüüpilised antipsühhootilised ravimid suurendavad histamiini ringluse efektiivsust.[12]

Haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immuunsüsteemi lahutamatu osana võib histamiin olla seotud immuunsüsteemi häiretega ja allergiatega. Mastotsütoos on haruldane haigus, mille korral toimub histamiini tootvate nuumrakkude kiire levik ja selle tagajärjel liigne histamiini tootmine.[13] Histamiini talumatus on seisund, mille korral organism reageerib toidus leiduvale histamiinile.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Histamiini omadusi, tol ajal β-iminasoolüületüülamiin, kirjeldasid esmakordselt 1910. aastal Briti teadlased Henry H. Dale ja P. P. Laidlaw.[14]

Väljendit „H aine“ või „aine H“ on aeg-ajalt kasutatud meditsiinilises kirjanduses histamiini või hüpoteetilise histamiinliku hajutava aine kohta, mis vabaneb naha allergiliste reaktsioonide korral või vastusena kudede põletuste korral.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Marieb, E. (2001). Human anatomy & physiology. San Francisco: Benjamin Cummings. pp. 414. ISBN 0-8053-4989-8
  2. Di Giuseppe, M., et al. (2003). Nelson Biology 12. Toronto: Thomson Canada Ltd.. p. 473. ISBN 0-17-625987-2
  3. Paiva, T. B.; Tominaga, M.; Paiva, A. C. M. (1970). "Ionization of histamine, N-acetylhistamine, and their iodinated derivatives". Journal of Medicinal Chemistry 13 (4): 689–692. doi:10.1021/jm00298a025. PMID 5452432
  4. Analysis of Neuroactive Amines in Fermented Beverages Using a Portable Microchip Capillary Electrophoresis System
  5. Hardie RC (June 1989). "A histamine-activated chloride channel involved in neurotransmission at a photoreceptor synapse". Nature 339 (6227): 704–6. doi:10.1038/339704a0. PMID 2472552
  6. Pantazis A, Segaran A, Liu CH, et al. (July 2008). "Distinct roles for two histamine receptors (hclA and hclB) at the Drosophila photoreceptor synapse". J. Neurosci. 28 (29): 7250–9. doi:10.1523/JNEUROSCI.1654-08.2008. PMID 18632929
  7. Monroe EW, Daly AF, Shalhoub RF (February 1997). "Appraisal of the validity of histamine-induced wheal and flare to predict the clinical efficacy of antihistamines". J. Allergy Clin. Immunol. 99 (2): S798–806. PMID 9042073
  8. Yanai, K; Tashiro, M (2007). "The physiological and pathophysiological roles of neuronal histamine: an insight from human positron emission tomography studies.". Pharmacology & therapeutics 113 (1): 1–15. doi:10.1016/j.pharmthera.2006.06.008. PMID 16890992
  9. Alvarez, EO (2009). "The role of histamine on cognition.". Behavioural Brain Research 199 (2): 183–9. doi:10.1016/j.bbr.2008.12.010. PMID 19126417
  10. 10,0 10,1 White, JM; Rumbold, GR (1988). "Behavioural effects of histamine and its antagonists: a review.". Psychopharmacology 95 (1): 1–14. PMID 3133686
  11. Cará, AM; Lopes-Martins, RA; Antunes, E; Nahoum, CR; De Nucci, G (1995). "The role of histamine in human penile erection". British journal of urology 75 (2): 220–4. doi:10.1111/j.1464-410X.1995.tb07315.x. PMID 7850330
  12. Ito, C (2004). "The role of the central histaminergic system on schizophrenia". Drug news & perspectives 17 (6): 383–7. doi:10.1358/dnp.2004.17.6.829029. PMID 15334189
  13. Valent P, Horny HP, Escribano L, et al. (July 2001). "Diagnostic criteria and classification of mastocytosis: a consensus proposal". Leuk. Res. 25 (7): 603–25. PMID 11377686
  14. Dale HH, Laidlaw PP (December 1910). "The physiological action of β-iminazolylethylamine". J. Physiol. (Lond.) 41 (5): 318–44. PMC 1512903. PMID 16993030

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]