Hiina haldusjaotus
Hiina Rahvavabariigi haldusjaotus on viietasandiline:
- 1. järgu haldusüksused ehk provintsitasandi haldusüksused on kõige tähtsamad ja väljaspool Hiinat kõige tuntumad. Provintsideks jaotatakse Hiinat juba sajandeid.
- 2. järgu haldusüksused ehk ringkonnatasandi haldusüksused on 1981. aasta majandusreformide algusest saadik muutunud aina tähtsamaks ja iseseisvamaks.
- 3. järgu haldusüksuste ehk maakonnaatasandi haldusüksuste hulka kuuluvad maakonnad, mis on Hiina vanimate haldusüksuste seas.
- 4. järgu haldusüksusi ehk vallatasandi haldusüksusi on 1980ndatest saadik ulatuslikult reformitud; reform jätkub tänini suurema otsustuspädevuse suunas.
- 5. järgu haldusüksused ehk külatasandi haldusüksused on olulised riigi ja kodaniku otsese kokkupuute tõttu.
1., 4. ja 5. järgu haldusüksused on kõikjal olemas, kuid mõnes kohas puuduvad 2., mõnes kohas 3. järgu haldusüksused. Keskalluvusega linnades ning osalt Xinjiangi Uiguuri autonoomsed piirkonnas, Hainani provintsis ja paiguti teistes provintsides on 3. järgu haldusüksused allutatud otseselt 1. järgu haldusüksustele. Mõnes ringkonna õigustega linnas (Sansha Shi, Zhongshan Shi, Jiayuguan Shi) on 4. järgu haldusüksused otseselt allutatud 2. järgu haldusüksusele. Sügisest 2011 on vähemalt üks koht (Xialu linnarajoon Huangshi Shi's), kus 4. järgu haldusüksused puuduvad ja 5. järgu haldusüksused on allutatud otse 3. järgu haldusüksusele. Pole teada, kas tegu on üksikjuhtumiga või algava haldusjaotuse ümberkorraldamisega.
1. järgu haldusüksused[muuda | muuda lähteteksti]
1. järgu haldusüksused on:
- 23 provintsi (省, shěng; sealhulgas Taiwanilt nõueldav Taiwani provints). Enamik provintse on praegustes piirides juba Mingi dünastia ajast.
- neli keskalluvusega linna (直轄市/直辖市, zhíxiáshì).
- kaks erihalduspiirkonda (特區/特区, tèqū). Need on ette nähtud juba 1982. aasta põhiseadusega, kuid nad kehtestati alles pärast Hongkongi ja Macau tagasisaamist põhimõttel "Üks maa, kaks süsteemi".
- viis autonoomset piirkonda (自治區/自治区, zìzhìqū). Need kehtestati pärast rahvavabariigi rajamist viiele suuremale vähemusrahvusele nende traditsioonilistel asualadel.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Yan Junxu (toim). Geographie (= China-Buchreihe.), Verlag für fremdsprachige Literatur, Beijing 1984.
- Qi Wen (齐雯). China im Umriss, Verlag für fremdsprachige Literatur: Beijing 1985.
- Qin Shi (秦石). China, Neuer Stern-Verlag, Beijing 1994, ISBN 7-80102-126-6 (2. trükk, Beijing 1997, ISBN 7-80102-731-0).
- Xinwen Zhou. China. Fakten und Zahlen 1999, Neuer Stern-Verlag, Beijing 1999, ISBN 7-80148-193-3.
- Ren Shuyin (任树银). China. Landeskunde, Verlag für fremdsprachige Literatur: Beijing 2001, ISBN 7-119-02850-2.
- Zhong Xin (钟欣) (toim). China 2002, Verlag Neuer Stern: Beijing 2002, ISBN 7-80148-479-7.
- Erling von Mende, Heike Holbig. Lokalverwaltung. – Stefan Friedrich, Hans-Wilm Schütte, Brunhild Staiger (toim) Das große China-Lexikon. Geschichte, Geographie, Gesellschaft, Politik, Wirtschaft, Bildung, Wissenschaft, Kultur, Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 2003, ISBN 3-534-14988-2, lk 456–458.
- Sebastian Heilmann. Politisches System, 3. Volksrepublik. – Stefan Friedrich, Hans-Wilm Schütte, Brunhild Staiger (toim) Das große China-Lexikon. Geschichte, Geographie, Gesellschaft, Politik, Wirtschaft, Bildung, Wissenschaft, Kultur, Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 2003, ISBN 3-534-14988-2, lk 575–578.
- Yin Zhongqing (尹中卿). Das politische System im heutigen China, China Intercontinental Press: Beijing 2004, ISBN 7-5085-0470-4.
- Meyers Atlas China. Auf dem Weg zur Weltmacht Bibliographisches Institut AG: Mannheim 2010, ISBN 978-3-411-08281-0, lk 92–93.
