Herbert Hahn

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Herbert Hahn (5. juuni 1890 Pärnu20. juuni 1970 Stuttgart) oli saksa õpetaja ja antroposoof.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert Hahn kasvas Mecklenburgist sisserännanud linnaaedniku Carl Wilhelm Hahni († 1905) ja Riiast pärit naise Pauline viienda lapsena Pärnus tolleaegse Venemaa Liivimaa kubermangus. Peres räägiti saksa keeles, koolis eesti ja vene keeles.

19071913 õppis ta TartusHeidelbergisPariisis ja Berliinis filoloogiat, aastal 1921 kaitses kraadi Rostocki ülikoolis. Jaanuaris 1909 kohtus Hahn esimest korda Rudolf Steineriga. Kolm aastat hiljem astus ta Teosoofia Ühingu liikmeks. Pärast seda, kui ta suvel 1912 oli saanud vene keele õpetaja diplomi, töötas ta prantsuse keele õpetajana erakoolis Mariupolis ja sooritas 1914 Moskvas gümnaasiumiõpetaja eksami. Septembris 1913 abiellus ta Ladenburgist pärit Emely Hasselbachiga. Neil sündis aastani 1924 neli poega. Pärast sõja puhkemist suvepuhkusel 1914 Saksamaal sai temast Saksa kodanik ja ta teenis alates 1915 sõjaväes tõlgina.

Alates 1919 töötas Hahn esimeses Waldorfi koolis Stuttgardis alguses prantsuse keele õpetajana, siis 19211927 klassiõpetajana, lõpuks saksa keele ja ajaloo õpetajana ülaastmes. Saanud Steinerist juhised „vaba kristliku religiooniõpetuse“ sisseseadmiseks (lastele, kes ei kuulu konfessioonidesse), pidas ta 1920 koolis esimese „pühapäevatalituse“. 19311939 õpetas ta Haagis Vrije koolis Hollandis.

Teises maailmasõjas võeti ta taas tõlgiks ja läks seejuures pärast 25 aastat jälle Venemaale. 1943 abiellus ta kolleegi Maria Uhlandiga (1893–1978). Pärast sõja lõppu pöördus ta tagasi taasasutatud Stuttgardi Waldorfi kooli, kus ta töötas kooli mitteametliku juhatajana ja õpetajana kuni pensionini 1961. Tema kirjandusteostest võib esile tõsta mälestusi Rudolf Steinerist ja peateosena "Euroopa geeniusest" „antroposoofilise rahvastikupsühholoogia visandit“.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ein Meister der Liebe und andere Erzählungen, Legenden, Märchen. Stuttgart 1927
  • Wege und Sterne. Gedichte. Stuttgart 1928
  • Vom Ernst des Spielens. Eine zeitgemäße Betrachtung über Spielzeug und Spiel. Stuttgart 1929; 1988
  • Das Erwachen des Geigers und andere Erzählungen von Schicksalsruf, Krankheit und Genesung. Stuttgart 1930; 1990
  • Sonne um Mitternacht. Gedichte und Sprüche. Stuttgart
  • Von Elisabeth der Thüringerin, Friedrich, dem Andern und den Rittern. Leipzig 1932.Uusväljaanne: Elisabeth von Thüringen. Dornach 1982
  • Das Heilige Land. Reisebilder und Eindrücke. Stuttgart 1940; 1990
  • Schritt für Schritt wird Weg gewonnen. Zeugnissprüche und Gedichte. Stuttgart 1952; 1985
  • Seltsame Jahrmarktleute. Legendäre Erzählung. Stuttgart 1955; 1989
  • Das goldene Kästchen. Erzählungen – Legenden – Märchen. Stuttgart 1958; 1989
  • Der Unvollendete. Skizze eines Geistesbildes von Friedrich Schiller. Stuttgart 1959
  • Von den Quellkräften der Seele. Zur religiösen Unterweisung der Jugend. Arlesheim 1959; Stuttgart 1990
  • Rudolf Steiner, wie ich ihn sah und erlebte. Freies Geistesleben, Stuttgart 1961; 1990
  • Vom Genius Europas. Wesensbilder von zwölf europäischen Völkern, Ländern, Sprachen. Stuttgart 1963/64; 1992
  • Der Lebenslauf als Kunstwerk. Rhythmen, Leitmotive, Gesetze in gegenübergestellten Biographien. Stuttgart 1966
  • Un’ anima cantava – eine Seele sang. Begegnungen mit Beniamino Gigli. Stuttgart 1966
  • Der Weg, der mich führte. Lebenserinnerungen. Stuttgart 1969
  • Sonne im Tautropfen. Beiträge zur Diätetik der Seele. Stuttgart 1990

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]