Hellenite kirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Helleenide kirik (Oswald Spengler kasutab teose "Õhtumaa allakäik" 2. osas, peamiselt alapeatükis "Araabia kultuuri probleeme", läbisegi nimetusi "kreeklaste kirik" ja "uusplatonistlik kirik", võrdsustades nähtust müsteeriumikultuse, antiikreligiooni ja paganlusega) oli kreekakeelne organisatsioon, mida kujundati tekkiva kristliku kiriku vastu. Helleenid (eri rahvusest kreekakeelsed kultuuriinimesed) rajasid müsteeriumiusunditest hellenismi mõjudel, iraanlaste ja juutide eeskujul ning vastasmõjul organisatsiooni, mille järgi kujundati 3. sajandi teisel poolel ka kristlik kirik. O. Spengler väidab, et kristlik kirik ei kopeerinud Rooma maailmariigi, vaid helleenide kiriku struktuure, ja kirikulaadseid organisatsioone oli palju.

Nimetuse probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtse organisatsiooni rajamise katseid oli mitmeid, millest õnnestunum oli nn uusplatonistlik kirik. Aga see nimetus ei sisalda varasemaid katseid, mida tegid nt uuspütagoorlased, Apollooniuse järgijad või keiser Diocletanius. Kui kasutada O. Spengleri hellenistliku kiriku mõistet, siis võib see kergesti segi minna hellenistliku kristlusega. Võimalikeks variantideks jäävad eesti keeles kasutatav hellenite kirik või kreeka keele täpsem teisendus helleenide kirik.

Helleenid olid idamaades usundiline (religioosne) mõiste. Hellenistlikus maailmas ei tähistanud nimetus "helleenid" mingit rahvast, vaid kõiki tollaste kultuuriinimeste kogusummat (vastand: barbarid).[1] Polise linnriigis polnud isamaad ega ühtset päritolu. Ühine oli kreeka keel ja kultuur. Aramealane Porfürios (= Porphyrios), Plotinose õpilane tegi katset seda kreeklust (helleenlust) iraanlaste, hajalajuutide ja kristluse eeskujul organiseerida kultuskirikuks. Keiser Julianus ülendas selle riigikirikuks (mis polnud ainult religioosne, vaid eelkõige rahvuslik sündmus). Ammonios Sakkas (srn 242), oli Plotinose ja tõenäoliselt ka Origenese õpetaja, sai kristlasest kreeklaseks (ehk hellenistiks).[2] Kreeklaste nimetuse all võitles kõigepealt paganlus kristlastega, seejärel kristlus islamiga.[3]

Esimesed katsed[muuda | muuda lähteteksti]

O. Spengleri arvates oli helleenide kirik hellenistliku religiooni viimane ajalõik.

Uuspütagoorlus ja Apolloniose järgijad[muuda | muuda lähteteksti]

Helleenide kiriku eelkäijad olid uuspütagoorlased (esseenidesarnased). "Hellenismi" kujundamine usundiks või kultuseks (kultuskirikuks) algas uuspütagoorlusega. Esimene katse oli uus usund ehitada Apollonios Tyanast isiku imelugude ümber. Oletatakse, et püüti anda vastulöök kristluse mõjule Rooma tsivilisatsioonis[4].

Sünkretism[muuda | muuda lähteteksti]

2. sajandil algas aramea-kalda päiksereligiooni ja aramea-iraani Mithra kultuse kokkusulamine süsteemiks, millel oli palju eri nimetusi.

Keiser Diocletanius[muuda | muuda lähteteksti]

Diocletanus tõstis 259. aastal Mithra henoteistlikuks riigijumalaks. Mithra preestrid ei erinenud sisult kristlikest.[5]

Edukam kui eelpoolnimetatud oli Jamblichos, kes kujundas uusplatonismist "hellenistliku kiriku". (Platonism ja uusplatonism erinevad O. Spengleril organiseerumise astme poolest).

Uusplatonistlik kirik[muuda | muuda lähteteksti]

3. sajandi alguses kavandas uusplatoonilise kiriku teoloogia, range rituuali ja preestrite astmestuse Plotinose suurim õpilane Jamblichos. Jamblichose õpilane keiser Julianus pühendas kogu oma elu uusplatoonilise kiriku riigiusundiks põlistamisele. Ta tahtis luua isegi kloostreid. Leidub pealkirju: "On vaid üks jumal ja Julianus on tema prohvet". Olnuks vaja veel umbes 10 aastat, et sellest kirikust oleks saanud ajalooline tõsiasi. Kristlus ei võtnud üle rooma riigi ehitust, vaid uusplatoonilise kiriku ehituse.[6]

Alustekstid olid Plotinose "Enneaadid" ja Porphyriose "Hinge tagasipöördumine jumala juurde". Õpetuses olid Isa (Nous), Poeg ja keskmine olend, mis kujundati välja Philoni logose õpetuse pinnal. Plotinos ja Origenes õppisid sama õpetaja juures. Mõlemad arendasid edasi Platoni ja Aristotelese tekste kavakindla teisitimõistmise varal.

Uusplatonistliku kiriku juhid ja põhjendajad oli Jamblichos, Proklos, Hierokles. Apollonios kirjutas Pythagorase eluloo, mis algab ja lõppeb palvega. Proklos, sarnaselt kirikuisadega, soovis, et hävitataks kõik filosoofilised tekstid peale Platoni "Timaiose" ja kaldea oraaklite raamatu, mis olid tema jaoks kanoonilised.

Uusplatoonik Asklepiades kirjutas suurteose kõigi teoloogiate võrdsusest. Porphyrios nimetas neljaks jumalikuks elemendiks tõde, lootust, usku ja armastust. Piiskop Synesios muutus uusplatoonilisest kirikuvürstist kristlikuks ilma vormilise usulise pöördumiseta. Nii sarnased olid uusplatooniline ja kristlik kirik.

Helleenide kultuskirik arenes kristliku kultuskirikuga kõrvuti kuni Jamblichose ja Athanasioseni.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 230.
  2. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 234.
  3. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 236.
  4. Brian Haughton. Varjatud ajalugu. Ersen 2007, 267.
  5. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 330–331.
  6. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 269–270.
  7. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, 291.