Tiit Kuusik
![]() | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Detsember 2020) |
Tiit Kuusik (õieti Dietrich Kuusik; 11. september 1911 Pärnu – 15. august 1990 Tallinn) oli eesti laulja (bariton), Estonia teatri ooperisolist.
Talle anti Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetus. Lisaks oli ta paljude Eesti, Euroopa ja Nõukogude Liidu konkursside laureaat. Eesti Teatriliidu (ETL) liige alates 1945.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Kuusik kasvas üles Pärnus, gümnaasiumihariduse sai Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Mängis kooli tantsuorkestris viiulit, tšellot ja löökpille, laulis ka kooli poistekooris algul tenorit, hiljem bassi (õpetaja Heinrich Meri). Enne konservatooriumisse õppima suundumist tegutses sama orkestri koosseisus ka kergemuusikapalade esitajana. Pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkas laulutunde võtma lauluõpetajalt Elene Rebaselt. Seejärel suundus õppima Tallinna Konservatooriumi Aleksander Arderi lauluklassi, mille lõpetas 1938 ja kus hiljem töötas õppejõuna (1940–1990). Kuusiku diplomitöö oli roll Ruggero Leoncavallo ooperis "Pajatsid".
Ta oli väga pika lauljakarjääriga jõuline bariton, kes püsis lauljana kõrgvormis ka hilises eas, lauldes tehniliselt nõudlikku repertuaari veel 70. eluaastatelgi (karjääri lõpetas 77. eluaastal), mistõttu peeti teda unustamatuks baritoniklassikuks.
Tema erialane karjäär algas 2. juunil 1938 võiduga Viini rahvusvahelisel lauljate konkursil. Meisterlikku häälevalitsemist ja suurepärast laulmistehnikat toetab asjaolu, et konkursil osales 120 lauljat 17 riigist, kuid tihedale konkurentsile vaatamata suutis Tiit Kuusik esikoha saavutada. Konkursipalaks oli Kuusikul valitud ooperibaritoni repertuaaris väga kaalukas ja tehniliselt nõudlik Figaro kavatiin Rossini ooperist "Sevilla habemeajaja". Žürii ei pidanud vajalikuks Kuusikut konkursi lõppvoorus kuulata, sest ta suutis žüriid juba teises voorus sedavõrd veenda, et juba pärast teist vooru anti talle esikoht. Konkursi võiduga kaasnes ka leping Viini Volksoperis hooajaks 1938/39. hooajal 1942/43 laulis ta Kasseli Riigiooperis. Estonia ooperisolistina töötas ta aastatel 1940–1988. Laulis solistina ka Riiklikus Akadeemilises Meeskooris ehk RAM-is.
Tema suure ulatusega häälele olid iseloomulikud dramaatiline jõud, eeskujulik vokaaltehnika, sisenduslik energia ja varjundirikkalt mahlakas kõla. Kuusik viljeles ka kammerlaulu, tema sagedased klaverisaatjad olid Tarsina Alango ning tema sõbra ja gümnaasiumiaegse pinginaabri Valter Rootsi poeg Valdur Roots; hiljem ka Peep Lassmann. Kuusiku repertuaaris oli üle 600 romansi ja laulu, nende hulgas esitas ta tihti Schuberti, Sibeliuse, Tšaikovski, Evald Aava, Mart Saare, Artur, Villem ja Eugen Kapi, Eduard Oja, Gustav Ernesaksa jmt heliloojate laule. Tema esimene soolokontsert toimus Leningradi Filharmoonia suures saalis 16. märtsil 1946. Kontsert oli täielikult välja müüdud ja laulja pidi pärast kontserdi eeskava lõppu veel palju lisapalu esitama. Ta on jaganud lava ka tuntud hispaania tenori Placido Domingoga.
Kuusiku lauluklassis on kõrgtasemelist laulukunsti omandanud mitmed noored lauljad, kellest on hiljem kasvanud Eesti ooperi kuldaja lauljatetuumik: Georg Ots, Aino Külvand, Ester Lepa, Alice Roolaid, Helgi Sallo, Tõnu Bachmann, Mihkel Sildos, Leili Tammel, Jelena Suik, Leida Jürgens, Endel Ani, Eda Zahharova, Raimund Alango, Alice Roolaid jt.
Tiit Kuusik pidas ka mahukat muusikaarhiivi oma esinemispäevikute, märkmete, dokumentide, fotode, nootide jm esemetega, mille 1995. aastal tema poeg Kaido Kuusik Eesti Rahvusraamatukogule kinkis.
Rolle[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Kuusik on loonud ooperis 46 rolli ja ühe rolli operetis; neist olulisemad:
- Silvio (Ruggero Leoncavallo – "Pajatsid")
- Renato (Giuseppe Verdi – "Maskiball")
- Giorgio Germont (Giuseppe Verdi – "Traviata")
- Toreador (Georges Bizet – "Carmen")
- Onegin (Pjotr Tšaikovski – "Jevgeni Onegin")
- Rigoletto (Giuseppe Verdi – "Rigoletto")
- Boriss Godunov (Modest Mussorgski – "Boriss Godunov")
- Hollandlane (Richard Wagner – "Lendav hollandlane")
- Peaminister (Johann Strauß (poeg) – "Viini veri")
- Escamillo (Georges Bizet – "Carmen")
- Vürst Igor (Aleksandr Borodin – "Vürst Igor")
- Miller (Giuseppe Verdi – "Luisa Miller")
- Aetius (Giuseppe Verdi – "Attila")
- Deemon (Anton Rubinstein – "Deemon")
- Tonio (Ruggero Leoncavallo – "Pajatsid")
- Figaro (Gioachino Rossini – "Sevilla habemeajaja")
- Mephisto (Charles Gounod – "Faust")
- Vambo (Eugen Kapp – "Tasuleegid")
- Krahv (Gustav Ernesaks – "Tormide rand")
- Külmataat (Nikolai Rimski-Korsakov – "Sadko")
- Ruslan (Mihhail Glinka – "Ruslan ja Ljudmilla")
- Nikita (Dmitri Kabalevski – "Nikita Veršinin")
- Parun Scarpia (Giacomo Puccini – "Tosca")
- Tomski (Pjotr Tšaikovski – "Padaemand")
- Raud (Gustav Ernesaks – "Tuleristsed")
- Grjaznoi (Nikolai Rimski-Korsakov – "Tsaari mõrsja")
- Salieri (Nikolai Rimski-Korsakov – "Mozart ja Salieri")
- Iago (Giuseppe Verdi – "Otello")
- Amonasro (Giuseppe Verdi – "Aida")
- Di Luna (Giuseppe Verdi – "Trubaduur")
- Aleko (Sergei Rahmaninov – "Aleko")
- Enrico (Gaetano Donizetti – "Lucia di Lammermoor")
Peale ooperirollide on Kuusik esinenud solistina ka suurvormides (sh Beethoveni 9. sümfoonia, Griegi "Uus isamaa", Haydni "Loomine", Orffi "Carmina burana", Tambergi "Kuupaisteoratoorium", Tormise "Kalevipoeg".
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1945 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1949 – Nõukogude Eesti preemia
- 1950 – Nõukogude Liidu riiklik preemia
- 1952 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 1952 – Nõukogude Liidu riiklik preemia
- 1954 – Nõukogude Liidu rahvakunstnik
- 1959 – Nõukogude Eesti preemia
- 1967 – Nõukogude Eesti preemia
Helisalvestisi[muuda | muuda lähteteksti]
- Mööda metsateed / Mere kutse // klaveril Eugen Kapp (Bellacord-Electro 19??; LP)
- Tiit Kuusik (Melodija 1962)
- Tiit Kuusik. Schubert, Schumann, Grieg – soololaulud / Klaveril Valdur Roots (Melodija 1975; LP)
- Eesti vokaalloomingut / klaveril Valdur Roots (Melodija 1976; LP)
- Schubert – vokaaltsükkel "Talvine teekond" (Melodija 1977; LP)
- Tiit Kuusik (Melodija 1985)
- Metsateel / Eesti soololaule (Eesti Raadio 1998; CD)
- Ooperiaariaid (Eesti Raadio 1990; CD)
- Ooperiaariad ja duetid (Forte 1994; CD)
- Tiit Kuusik (AUVI, ETV 1996)
Videosalvestisi[muuda | muuda lähteteksti]
- Tiit Kuusik – Elu ja peegeldused (Harri Kõrvits, Eesti Riiklik Kirjastus 1963)
- Tiit Kuusik vene ooperis (Eesti Telefilm 1970)
- Laulab Tiit Kuusik (Tallinnfilm 1973)
- Imetabane Bariton (ETV 1979)
- Maestro Tiit Kuusik Estonia teatris (Eesti Telefilm 1979)
- Tiit Kuusik on osalenud ka mängufilmides ("Kui saabub õhtu" – TF 1955, "Puritaanlased" – ETF 1984)
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Estonia Selts korraldab alates 1994. aastast laulja auks Tiit Kuusiku nimelist lauluvõistlust, kus esitatakse eranditult vaid eesti heliloojate loomingut.
2006. aastal asutati Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Estonia Seltsi allfond, mille eesmärk on toetada noori artiste. Fond toetab Tiit Kuusiku stipendiumiga Rahvusooper Estonia noori lauljaid, Klaudia Maldutise stipendiumiga Rahvusooper Estonia baleriine, Naan Põllu stipendiumiga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulueriala üliõpilasi eesti heliloojate vokaalteoste esitamise eest ja alates 2018. aastast Helmi Puuri stipendiumiga Tallinna Balletikooli andekaid õpilasi.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Estonia Seltsi fond. Eesti Rahvuskultuuri Fondi veebisait.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Harri Kõrvits. Tiit Kuusik. Ülevaade eesti kuulsa baritoni Tiit Kuusiku elust ja lavarollidest (Eesti Riiklik Kirjastus 1963)
- Ene Pilliroog. Tiit Kuusik. Elu ja peegeldused. Tiit Kuusiku ja tema perekonna mälestused (Eesti Teatriliit 1992)
- Lehti Metsaalt. Tiit Kuusik (1971)
- Ene Pilliroog. Tiit Kuusik. Elu ja peegeldused (1992)
- Malle Värk. Tiit Kuusik (1987)
- Ants Lauter. Käidud teedelt (1982)
- Heino Rannap. Eesti Muusikaakadeemia professorid (2002)
- Heino Pedusaar. Kive Estonia alusmüürist (2006)
- Teater. Muusika. Kino. 8/1986 (intervjuu)