Mine sisu juurde

Heino Jõe

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Heino Jõe (21. september (vkj)/ 4. oktoober 1913 Vihula vald, Haljala kihelkond, Virumaa[1] – 11. jaanuar 1990 Toronto[2]) oli eesti skaudijuht, karikaturist ja ajakirjanik.

Ta õppis Kohala Algkoolis (1920–1921), Rakvere Linna II Algkoolis (1921–1927), Rakvere Poeglaste Gümnaasiumis (1927–1928), Läänemaa Ühisgümnaasiumis (1928–1932), Tallinna Pedagoogiumis (1934–1936) ja hiljem 1939 aastal läks Tartu Ülikooli õppima õigusteadust.[3] Aastatel 1932–1933 läbis ajateenistuse Sidepataljonis noorem-allohvitserina.

Eesti Skautide Maleva liige aastast 1926. Alates 1933. aastast tegutses ta skaudijuhina Haapsalu ja Hiiumaal.

Ta töötas Eestis 1936–1937 õpetajana Suuremõisa Algkoolis Hiiumaal ning 1936–1941 Haapsalus.

Õpetajaameti kõrval töötas ta ka ajakirjades Tõrvik (1930–1932) ja Eesti Skaut (kuni 1940), 1936. aastal reporterina ajalehes Lääne Elu, ajalehe Hiiu Teataja toimetajana (1936–1937) ning kirjasaatjana Rahvalehele, Uus Eestile ja Päevalehele. Aastatel 1941–1943 oli ta Postimehe ajakirjanik Tartus, kus avas ajalehes noortelehekülje. Seal ilmusid ka tema joonistatud poliitilised karikatuurid. Ajakirjanikuna kasutas ta ka oma skaudinime Jämesäär.[3]

1943. aastal töötas ta Saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks Haapsalus Läänemaa tuletõrje instruktorina, olles samal ajal noortejuht.[4]

1944. aastal põgenes Jõe koos perega Rootsi, kus juba Doverstorpi põgenikelaagris hakkas tööle õpetajana ning skautide ja gaidide juhina.[4] Stockholmis töötas ta ajalehe Eesti Teataja toimetuses sekretärina, kus ta organiseeris ka noorteveergu. 1946. aastal asutas noorteajakirja Tulehoidja. Rootsis oli ta Eesti Skautmastrite Kogu Rootsi Koondise asutajaliige ja juhatuse liige, 1951. aastani Eesti Skauttöö Keskuse Rootsis algatusliige, juht ja Stockholmi Kalevi lipkonna juht.[3]

1951. aastal asus Heino Jõe elama Kanadasse Torontosse, kus oli Eatoni Kaubamaja arveametnik. Samuti kuulus Jõe ajalehe Vaba Eestlane asutajate sekka, oli selle juhatuse, toimetuskolleegiumi ja toimetuse liige.[3] Vabas Eestlases avaldas ta vesteid pseudonüümi Black Joe all. Väljaannetes kasutas muidki pseudonüüme: Jämesäär, Katrin Kaktus, Koldevana, White Joe jt.

1959. aastal kujundas Heino Jõe Eesti Skautide Liidu teenetemärgid Tammetäht ja Põhjatäht, nende nimed ja statuudid.[3]

Kanadas kuulus ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi Sõpradesse (juhatuse liige), Eesti Skautide Malevas Kanadas Lembitu Malevasse (juht ja vanem), Eesti Skauttöö Keskusse (juht) ning 1952. aastast Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi (algataja ja juhatuse liige). Jõe eestvedamisel ostis Toronto Eesti Skaudisõprade Selts Muskoka metsades esimese osa laagrialast, mille Jõe ristis Kotkajärveks.[3] 1988. aastal ehitati sinna tema idee ja projekti põhjal emakeele ausammas.[4]

  • "Saadikud põlvpükstes". Tõrvik. 1951 (ülevaade skautluse ajaloost, põhitõdedest ja Eesti skautide tegevusest paguluses)
  • "Black Joe päevaraamat. Heino Jõe humoreskid, satiirid, memoriaalid 1952–1989". 1992
  • Postuumselt ilmunud raamat "Jämesääre jäljed". 1994

Heino Jõe abiellus 3. juunil 1940.[3] Heino Jõe lapselaps on kanadaeestlasest luuletaja Riina Kindlam.[5]

  1. ↑ EELK Rakvere koguduse personaalraamat 1903–1920; Eesti Rahvusarhiiv, RAEAA.3057.1.45. Leht 194p
  2. ↑ Leinateated. Vaba Eestlane nr 5, 18. jaanuar 1990. Lk 12–14
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega isik on ilma tekstita.
  4. 1 2 3 Viljar Ansko (2004). "Heino Jõe ehk Jämesääre naljalisa". Kultuur ja Elu 2004. Vaadatud 07.03.2017.
  5. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Kindlam on ilma tekstita.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Heino_Jõe&oldid=6967445"