Hariliku rästiku mürk
|
See artikkel räägib hariliku rästiku mürgist; rästiklaste mürgist üldse räägib artikkel Rästiklaste mürk |
Hariliku rästiku mürgiks (ladina venenum Viperae berus) nimetatakse rästiku süljenäärmete toksilist eritist (sülge), mis on kliiniliselt tähtis droog.
Hariliku rästiku mürgiks nimetatakse ka maokasvandustes ning kodumajapidamistes rästikutelt lüpstavat värsket sülge, sellest valmistatud kuivmürki ning katseloomadele süstitavat hariliku rästiku mürki.
Tavaliselt on see kollakat värvi, lõhnatu õlijas eritis (vedelik), mis seguneb veega üsna lihtsalt. Hariliku rästiku mürk alkoholis ei lahustu, vaid vajub enamasti kristalse moodustisena alkoholiga täidetud anuma põhja.
Hariliku rästiku mürgi ained on ravimpreparaadi Viprosal B peamiseks toimeaineks.[1]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Rästiku süljenäärmete nõres (vedelikuna) on tuvastatud mitmeid ensüüme (pole teada, kas on uuritud ka rünnaku ehk normaalse jahi käigus eritatava nõre keemilist koostist): proteaase, fosfolipaase, nukleotidaase, hüaluronidaase, metalloproteinaase (75% hariliku rästiku mürgi proteolüütilisest toimest omistatakse just nimetatud proteinaasidele) jt.[2]
Peamine toimeaine on viperotoksiin.
Hariliku rästiku mürk loomade vereringes
[muuda | muuda lähteteksti]Rästikud kasutavad eesmürgihambaid väikeste saakloomade surmamiseks aga ka enesekaitsel. Kokkupuutel (sisenemine vereringesse) teiste bioloogiliste organismidega nagu röövloomad ja vaenlased (näiteks inimene) võib toksiin põhjustada eri raskusastmega mürgistusseisundeid ka surma.
Rästikutelt laboratooriumides kogutud mürgi keskmine surmav annus laborihiir(t)ele manustatuna on naha alla süstituna 6,45 mg/kg, kõhuõõnde süstituna 0,80 mg/kg ja veeni süstituna 0,55 mg/kg.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ VIPROSAL B Ravimiomaduste kokkuvõte [alaline kõdulink], Veebiversioon (vaadatud 11.04.2014)
- ↑ Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile", lk 460, 2010, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978-9949-194-12-4
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Siigur, Urmas Arumäe, Toomas Neuman, Mari Samel, Ene Siigur, Mart Saarma, Isolation and characterization of nerve growth factor from Vipera berus (common viper) venom, Comparative Biochemistry and Physiology Part B: Comparative Biochemistry, 83. köide, nr 3, 1986, lk 621–625, veebiversioon (vaadatud 04.08.2014) (inglise keeles)
- Leonel Calderón, Bruno Lomonte, JoséMaría Gutiérrez, Andrej Tarkowski, Lars Å. Hanson, Biological and biochemical activities of Vipera berus (European viper) venom. Lühikokkuvõte, Toxicon, 31. köide, nr 6, juuni 1993, lk 743–753, veebiversioon (vaadatud 31.05.2014) (inglise keeles)
- Mari Samel, Heiki Vija, Juhan Subbi, Jüri Siigur, Metalloproteinase with factor X activating and fibrinogenolytic activities from Vipera berus berus venom, Comparative Biochemistry and Physiology Part B 135 (2003) 575–582, veebiversioon (vaadatud 04.08.2014) (inglise keeles)
- Ain Raal, "Farmakognoosia: õpik kõrgkoolile", lk 460, 2010, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978-9949-194-12-4