Giovanni Sgambati

Giovanni Sgambati (28. mai 1841 Rooma – 14. detsember 1914 Rooma) oli itaalia helilooja, pianist ja dirigent.

Elulugu

Sgambati pärines itaalia-inglise segaperekonnast. Tema isa oli advokaat, ema oli inglise skulptori Joseph Gotti tütar.

Klaverit hakkas ta õppima varases koolieelikueas ja kuueaastaselt esines ta juba avalikel kontsertidel. Pärast isa surma 1849. aastal jätkas ta muusikaõpinguid Trevi linnas (praeguses Umbria maakonnas). 1860 pöördus ta Roomasse tagasi ja hakkas pianistina kontserte andma. Kui Ferenc Liszt 1860. aastate alguses Roomasse kolis, sai Sgambatist tema õpilane. Liszti mõjul hakkas teda paeluma saksa muusika, mis sel ajal oli Itaalias vähetuntud. Sgambati populariseeris Ludwig van Beethoveni ja Liszti sümfoonilist muusikat ning korraldas kontserte, kus ta astus ise üles nii dirigendi kui ka pianistina. 1860. aastate keskele jääb ka tema tegevuse algus heliloojana.

1869. aastal külastas Sgambati koos Lisztiga Saksamaad. Seal kohtus ta Anton Rubinsteiniga ning õppis Münchenis tundma ja hindama Richard Wagneri heliloomingut. 1876. aastal õnnestus tal Roomas ka Wagneriga isiklikult kohtuda. Viimane soovitas tal kirjutada ka sümfoonilisi teoseid ja oopereid. Esimest nõuannet võttis Sgambati kuulda, kuid ooperiheliloojat temast ei saanud.

1870. aastal ilmus Mainzis Schotti kirjastuses tema esimene laulude album.

1880. aastatel reisis Sgambati palju, peamiselt Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias. Reiside vahel pöördus ta alati Roomasse tagasi, tutvustades seal vähetuntud instrumentaalmuusikat. Sel perioodil tutvustas ta roomlastele teiste seas ka Johann Sebastian Bachi, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Joseph Haydni loomingut. 1881. aastal kanti Rooma Palazzo del Quirinales ette ka Sgambati esimene sümfoonia. Sümfoonia esmaettekandel Suurbritannias oli helilooja 1882. aastal ka ise kohal.

1891 kutsuti ta õppejõuks Peterburi konservatooriumi, kuid Sgambati eelistas jätkata tööd oma kodulinnas. 1893. aastal sai temast muusikaühingu Società Filarmonica Romana kunstiline juht. Pärast Sgambati surma anti Rooma filharmoonia kontserdisaalile tema nimi.

1903. aastal lahkus Sgambati kõigist avalikest ametitest, kuid muusikaõpetajana töötas surmani. Üks tema nimekamaid õpilasi oli helilooja ja pianist Lucia Contini Anselmi.

Looming

Giovanni Sgambati oli üks silmapaistvamaid itaalia instrumentaalmuusika arendajaid ja tutvustajaid. Itaalias tema eluajal ülipopulaarset ooperimuusikat keeldus ta kirjutamast. See selgitab ka põhjuseid, miks ta pühendas suure osa elust välismaise instrumentaalmuusika, eriti sümfoonilise muusika tutvustamisele oma kodumaal.

Sgambati enda muusika oli tugevalt mõjutatud Beethoveni, Wagneri ja Liszti heliloomingust. 19. sajandi lõpu arengutega muusikas ta kaasa ei läinud. Kokku kuulub Sgambati muusikalisse pärandisse kaks sümfooniat, kammermuusika- ja klaveripalu, üksikuid laule ja veidi kirikumuusikat. Tema kuulsaimaks teoseks peetakse aastatel 1895–1901 kirjutatud reekviemi.

Teosed orkestrile

Cola di Rienzo avamäng (1866)
Klaverikontsert G-moll, op. 15 (1878–1880)
Sümfoonia nr 1 D-duur, op. 16 (1880–1881)
Sümfoonia nr 2 Es-duur (1883–1885)

Teosed klaverile

Prelüüd ja fuuga, op. 6
Kaks kontsertetüüdi, op. 10
"Fogli Volanti", op. 12
"Quattro pezzi di seguito", op. 18
Süit B-minooris, op. 21
"Pièces lyriques", op. 23
"Mélodies poétiques", op. 36
"Trois morceaux", op. 42
Klaverile kohandatud meloodia "Õnnistatud vaimude tants" Christoph Willibald von Glücki ooperist "Orpheus ja Eurydike"

Kammermuusika

Klaverikvintett nr 1 F-minoor, op. 4 (1866)
Klaverikvintett nr 2 B-moll, op. 5
Keelpillikvartett cis-moll, op. 17 (1882)
Kaks pala viiulile ja klaverile, op. 24 (1890)
"Gondoliera" viiulile ja klaverile, op. 29 (1894)

Kirikumuusika

Reekviem ("Messa da Requiem"), op. 38 (1895–1901)

Kirjandus

Casella, Alfredo. Giovanni Sgambati. – Music and Letters, Oct. 1925, pp. 304-312.
Martinotti, Sergio. Die Musik in Geschichte und Gegenwart, Bd. 12, S. 612. Bärenreiter, 1986.

Välislingid

Sümfoonia nr 1 (You Tube, vaadatud 11.03.2014)
Messa da Requiem (YouTube, vaadatud 11.03.2014)