Balthasar Neumann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Balthasar Neumann
Balthasar Neumann Würzburg Mainfränkisches Museum Marienberg.jpg
Sünninimi Johann Balthasar Neumann
Sünniaeg 27. jaanuar 1687
Sünnikoht Eger, Böömimaa
Surmaaeg 19. august 1753
Surmakoht Würzburg, Saksamaa
Rahvus sakslane
Tegevusala arhitekt

Balthasar Neumann, täisnimega Johann Balthasar Neumann, (27. jaanuar 1687 Eger19. august 1753 Würzburg) oli Saksamaa barokiajastu arhitektuurimeister.[1]

Balthasar Neumanni kuulsaimad ja silmapaistvaimad tööd on Würzbergi residents ja Vierzenheiligeni palverännukirik. Neumann oli oma ajastu saksa esiarhitekt nii kunstilistelt saavutustelt kui ka tööde arvu poolest. Tema kujundatud hoonete hulka kuulub rohkem kui sada kirikut, kabelit, paleed, silda ja muud ehitist.[2]

Neumann töötas peamiselt Frangimaal Bambergi ja Würzburgi piirkonnas Schönborni vürstlike piiskoppide eestkoste all.[3]

Balthasar Neumann on tuntud oma suursuguste trepikodade ja ruumiga manipuleerimise võime poolest.[2] Paleede ja kirikute projekteerimisel näitas ta üles ülimat meisterlikkust kompositsioonis. Tema kavandatud hooneid iseloomustavad kuplid ja võlvid ning ovaalsed ja ringikujulised ruumid koos suurte päevavalgust sisse toovate akendega.[1]

Neumanni kiriku ja palee interjööre kaunistasid erinevate kunstnike ja stukkmeistrite teosed.[4]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Balthasar Neumann sündis 1687. aastal Egeri linnas Böömimaal.[1] Ta oli pärit üheksalapselisest perekonnast, kuhu kuulusid kolm tüdrukut ja kuus poissi, kellest Balthasar oli noorematest kolmas. Pärast teda sündinud kaksikud poisid surid aga varakult ning Balthasar jäi kõige nooremaks lapseks. Nakkushaigusse surid varakult ka Balthasari ema Rosina ja kaks õde.[5] Balthasar Neumanni isa Hans Christoph Neumann töötas riidevalmistamise töökojas.[4]

Balthasari ristiisa oli valukoja omanik meister Balthasar Platzer. Neumannil õnnestus tema juurde õpipoisiks minna ning õppida kellavalamiskunsti. Platzer oli tuntud ja lugupeetud meiste, kes sai tellimusi mitte ainult Böömimaalt, vaid ka Ülem-Frangimaalt ja Ülem-Pfalzist. Tema tööde hulka kuulusid Tepli kloostrikiriku kell ning Floriani kell Neumarktis. Ajal, mil Balthasar Neumann oli Platzeri õpipoiss, ei olnud töös aga ühtegi kella. Kogemusi sai ta seal aga suurtükitorude valamisega.

1711. aastal lahkus Balthasar Egerist ning jõudis hiljem samal aastal Würzburgi. Ta töötas seal Johann Ignaz Koppi valukojas, mis tootis relvi Frangimaa sõjaväe jaoks. 1712. aastal astus ta suurtükiväkke ning osales 1717. aastal Belgradi kaitsmises Türgi piiramise eest.[4]

Würzburgis sai Neumanni eestkostjaks vürstlik piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn, kes lasi Balthasar Neumannil ehitada Würzbergi residentsi, mis sai Neumanni elu tähtsaimaks tööks.[4]

Neumanni esimeste seas projekteeritud hoonete hulka kuulusid veel Schönborni kabel (1721–1736), Holzkircheni kirik (1726–1730) ja Münsterschwarzachi kirik (1727–1743). Ta tegi hooneid ka teiste Schönborni perekonna liikmete jaoks ning vastutas lõpuks kõigi suuremate Würzburgi ja Bambergi ehitusprojektide eest, mille hulka kuulusid nii paleed, lossid, kirikud, kindlused kui ka sillad. 1743. aastal alustas ta nii oma meistriteoseks kujunenud Vierzenheiligeni palverännukiriku ehitamist kui ka Käppele ja Neresheimi kiriku kavandamist.[1] Neresheimi kiriku arhitektuur läheneb oma stiili poolest juba rokokoole.[6]

Balthasar Neumann abiellus 1725. aastal Maria Eva Engelbertsiga (1704–1745). Kokku said nad kaheksa last, kellest viis olid tütred ja kolm pojad.[7]

Würzburgi residents[muuda | muuda lähteteksti]

Würzburgi residents

Neumanni karjäär arhitektina algas 1719. aastal, kui Würzburgi vürstlik piiskop Johann Philipp Franz von Schönborn tegi talle pakkumise ehitada Würzburgi residents, mis pidi kandma nii perekonna palee kui ka administratiivhoone rolli.[4] Selle projektiga sai Neumann võimaluse töötada koos selliste kuulsate arhitektidega nagu Maximilian von Welsch, Johann Dientzenhofer, Johann Lukas von Hildebrandt ning prantslaste Gabriel Germain Boffrandi ja Robert de Cotte'iga.[8] Hoolimata töötamisest koos teiste arhitektidega andis Neumann sellele projektile oma näo ja ilme ning see sai tema elu tähtsaimaks tööks. Ta oli ka arhitektidest ainuke, kes osales selles projektis algusest lõpuni.[4]

Würzburgi residentsi ehitus algas 1720. aastal. 1721. aastal kavandas Neumann koos Welschi ja Hildebrandtiga Würzburgi toomkirikusse Schönborni kabeli. Neumann juhatas selle ehitust kuni 1736. aastani. 1724. aastal suri vürstlik piiskop Schönborn ning uue piiskopi Christoph Franz von Hutteni valimisega jäi residentsi ehitus mõneks ajaks seisma. Hutten suri 1729. aastal. Tema järglane Friedrich Karl von Schönborn andis aga korralduse kohe residentsi ehitust jätkata. Aastaks 1737 olid tööd jõudnud nii kaugele, et võis asuda trepikoda välja ehitama. 1742. aastal lõpetati nii selle kui ka Keisrisaali ja Valge saali suured võlvlaed. Ehitis valmis 1744. aastal, pärast 25 aastat kestnud ehitust.[8]


Würzburgi residentsi silmapaistvaim ruum on Keisrisaal, mille interjöör on Balthasar Neumanni karjääri jooksul loodutest üks luksuslikumaid ja suursugusemaid. Saal on ovaalne, kaardakende, lünettide ja peeglitega, ning seda katab kuppel.[4] Keisrisaali pildiprogramm, mille autoriks on Giovanni Battista Tiepolo, tutvustab Würzburgi linna ajalugu. Maalitud freskodel on kujutatud Burgundia Beatrice'i pruuditeekonda, tema abiellumist Friedrich Barbarossaga ning keisrit piiskoppi ametisse pühitsemas.[8]

Eriline osa Würzburgi residentsis on trepikojal, mis oli barokkajastul lossi esindusruum võimu ja rikkuse näitamiseks. Neumann on trepikotta kavandanud kahejärgulise trepi, mis jookseb sujuvalt kõrgusse, lae poole, pöördub siis platvormil vastassuunda ning tungib veel kõrgemale üles võlvialuse suunas. Neumanni Würzburgi lossi trepikoda võib pidada täiuslikuks tervikuks, mis struktureerib ümbritsevat ruumi ning suunab selle meelelist tajumist. Pilku haarab esimesena arhitektooniline lahendus ning seejärel järk-järgult avanevad Tiepolo laemaalingud.[8]

Residentsil on U-kujuline põhiplaan, mille tekitavad kompleksi peakorpust ääristavad tiibhooned.[4] Monumentaalne väljak residentsi ees on 167 m pikk ja 92 m lai. Kui Napoleon 2. oktoobril 1806 kirjutas palee ees alla sõjakuulutustele Preisimaa vastu, olevat ta öelnud, et seisab “Euroopa suurima kirikla õuel”. Suursugune lossiansambel pidi Euroopa valitsejatele näitama, et Schönbornide suguvõsa on võimeline looma samal tasemel ehititsi nagu Versailles's.[8]

Vierzenheiligeni palverännukirik[muuda | muuda lähteteksti]

Vierzenheiligeni palverännukiriku interjöör

1743. aastal alustas Neumann Vierzenheiligeni palverännukiriku planeerimist.[8] Vierzenheiligeni kirikut peetakse tähtsaimaks Neumanni kavandatud kirikuks ning saksa barokse kirikuarhitektuuri olulisimaks mälestiseks.[6] Kiriku nimi tähendab neljateist pühakut ning on selle nime saanud 14 pühaku järgi, keda katoliiklastel on kombeks häda puhul appi kutsuda.[9] Kirik asub Maini jõe oru kohal Bambergi lähistel ning selle vastas asub Johann Dientzenhoferi projekteeritud Banzi kloostrikirik.[8][6]

Kiriku hoone põhiplaan, mis on loodud omavahel seotud ovaalidest, on originaalne ning tekitab mulje dünaamilisest ruumist.[6][10] Arhitektooniline kõrgpunkt on saavutatud kooripoolses altariosas. Sinna koondub põiming valgusest, arhitektuurist ja stukist.[8] Neljateistkümne pühaku altar asub eraldiseisvalt pealöövi keskel.[10] Vierzehnheiligeni kirikuga on Neumann loobunud traditsioonilisest kirikuinterjööri ikonograafiast.[8]

Kiriku interjöör on kaunistatud kulla, marmori, maalide ja skulptuuridega ning domineerivad roosa ja kuldne toon. Stukkdekoori autoriks on Johann Michael Feuchtmayr ja maalid on teostanud Giuseppe Appiani.[11] Vierzenheiligeni kiriku puhul esineb rokokoodekoori merikarbimotiivi näol.[10]

Neumann suri 1753. aastal ning oma imeteost valmis kujul ei näinud. Hoone sai lõpuni võlvitud alles 1763. aastal ning õnnistati sisse 1772. aastal.[8]

Muid töid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Schönborni kabel (1721–1736)
  • Holzkircheni kloostrikirik (1724–1732)
  • Wiesentheldi kirik (1724–1732)
  • Wernecki loss (1734–1745)
  • Wormsi katedraal (1738–1740)
  • Püha Cecilia ja Püha Barbara kogudus ja püha kirik (1739–1756)
  • Gaibacki kolmainsuse kirik (1740)
  • Käppele kirik (1740–1752)
  • Etwashauseni Püha Risti kabel (1741)
  • Augustusburgi loss (1741–1744)
  • Bruhli loss (1743–1748)
  • Augustusburgi palee (1743–1748)
  • Neresheimi Benediktiini klooster (1747)

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Balthasar Neumann". Kasutatud 21.11.2018.
  2. 2,0 2,1 "J. Balthasar Neumann (1687-1753)". Kasutatud 25.11.2018.
  3. "Balthasar Neumann". Kasutatud 25.11.2018.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Neumann, Balthasar". Kasutatud 21.11.2018.
  5. Karl Norbert Mrasek (1994). Balthasar Neumann. Suure barokkarhitekti elulooromaan. Tallinn: Kunst. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Voldemar Vaga (1999). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri. 
  7. "Balthasar Neumann". Kasutatud 22.11.2018.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 8,8 8,9 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. 
  9. Jaak Kangilaski (2004). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. 
  10. 10,0 10,1 10,2 Emily Cole (2009). Väike Arhitektuurileksikon. Tänapäev. 
  11. "The Basilica of the Fourteen Holy Helpers - Vierzehnheilige". Kasutatud 26.11.2018.