Giclée

Allikas: Vikipeedia

Giclée tähistab kõrgresolutsioonilist digitaalset tehnoloogiat, mille abil paljundatakse kunstiteoseid, näiteks graafikat, fotosid või maalide reproduktsioone. Digitaalne pildifail kantakse spetsiaalsele alusmaterjalile (lõuendile, struktuurpaberile) kunstiteoste printimiseks loodud või kohandatud laiformaatprinteri abil. Esimesed uues, digitaalses trükitehnoloogias paljundatud teosed tulid maailmas välja 1990ndate algusaastail. Eesti kunstnikest võtsid selle tehnika esimeste seas kasutusele kunstnikud Navitrolla ja Nerva.

Printeri ja alusmaterjali ühilduvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990ndate algusaastail tulid maailmas esmakordselt välja uues, digitaalses trükitehnikas paljundatud teosed, mis said tehniliseks nimeks giclée. Kunstiprinterite tehnoloogiline areng võttis siiski veel mitmeid aastaid enne kui suudeti valmistada kunsti jaoks piisava kvaliteediga seadmeid ja materjale. Kaasaegsed giclée-printerid kasutavad üldjuhul 6 kuni 12 algvärvi, millest segatakse kõik toonid. Korraliku tulemuse saavutamiseks on väga tähtis leida printeri ning kasutatava värvitüübiga sobiv alusmaterjal. Giclée-tehnikas kunstiteoste jaoks kasutatakse tihti lõuendit, mille emulsioonkiht võimaldab sellele pritsitud värvitäppidel täpselt parajal määral seguneda enne kui värvitäpid lõplikult kuivavad. Kui kuivamisaeg jääb lühikeseks, võib pildile jääda luubi või palja silmaga nähtav raster; kui liiga pikaks, siis kaotab pilt oma teravuses ning peened kontrastsed kontuurid võivad inetult laiali valguda. Tehnika ja materjalide sobitamine on tänaseni raske ülesanne, sest ühe konkreetse giclée-printeriga võib saadavalolevatest kümnetest lõuenditüüpidest sobida vaid paar-kolm.

Tiraaž[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt klassikalistest graafikatehnikatest giclée-tehnika iseenesest ei piira paljundatava teose eksemplaride arvu. Kuna pilt prinditakse digitaalfaili alusel, ei nõrgene kvaliteet, kui teha rohkem eksemplare.

Kui valmistatakse originaalgraafikat, siis eksemplaride arv piiratakse ja kõik eksemplarid nummerdatakse. Mõnikord limiteeritakse samal moel ka fotosid ja isegi reproduktsioone. Teosed signeeritakse ja nummerdatakse pärast printimist tavaliselt kunstniku poolt käsitsi. Signeering, koopianumber ja koopiate üldarv annab graafikateosele väärtuse originaalkunstiteosena. Seevastu limiteerimata ja signeerimata print on tegelikult poster ehk plakat, millel puudub väärtus investeeringuna.

Kuidas kunstiteos digitaalseks saab[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giclée-printimistehnoloogia kasutamine iseenesest ei sea kitsaid tingimusi pildi loomistehnikale. Nii võivad seda tehnikat kasutada näiteks fotokunstnikud, aga ka kunstigaleriid ja -muuseumid, kes vanadest teostest reproduktsioone valmistavad.

Pildi digitaliseerimiseks on järgmiseid võimalusi (sulgudes näide, kes Eestis sellist tehnikat giclée-teoste valmistamisel kasutab):

Värvide kontrollimiseks võidakse kasutada kalibreeritavat kuvarit (näiteks LaCie), luua iga materjalikomplekti jaoks eraldi profiili või ka võrreldes lihtsalt silma järgi, nö katse-eksituse meetodil.

Lakkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lakk ja kasutatav lakkimismetoodika peab olema kokkusobiv nii lõuendi emulsioonkihi iseloomu kui printeri värvidega.

Nõuded kunstilakile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • ei tohi rikkuda pildil olevat kujutist
  • ei tohi mõjutada pildi värve
  • ei tohi tõmbuda kollaseks, ka mitte pika aja jooksul
  • võiks anda täiendava UV-kaitse
  • peab säilitama elastsuse ega tohi praguneda
  • peab kaitsma pilti väiksemate pritsmete ja kriimustuste eest
  • peab võimaldama pildi tolmust puhastamist

Laki pealekandmismeetodid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lakki saab pihustada käsitsi, kas siis nn aerosoolvärvi purgist, suruõhu abil rõhu alla pandud pihustipurgist või kompressori abil töötavast pihustajast. Selle meetodi peamisteks puudusteks on ebaühtlane tulemus (eriti suuremate piltide puhul), vaevarikas ja tervistkahjustav tööprotseduur ning raskelttäidetavad eeldused ruumidele, kus pihustiga töötatakse.
  • Lakki saab peale kanda värvirulliga. Rulliga lakkimine võib aga kahjustada nõrgemat sorti pildipinda või halvemal juhul lahustada isegi värviemulsiooni. Seetõttu sobib see meetod kokku vaid üksikute kunstiprinterite lõuenditega. Miinuseks on ka suhteliselt vaevarikas tööprotseduur ja ebaühtlane tulemus suurte piltide puhul.
  • Eelmainitutest parema tulemuse saab, kui kasutada laiaformaadilist rullidega lakkimismasinat. Selline seade koosneb lakivannist, pikkadest rullidest ja elektrimootorist, mis neid rulle ringi ajab. Alumine rull tõstab laki vannist ühtlase kihina üles. Pilte lakitakse ükshaaval, ajades lõuendid näoga allapoole ettevaatlikult rullide vahelt läbi. Selle meetodi puuduseks on seadme kallis hind, oskusi ja täpsust nõudev töö ning aeganõudvad protseduurid enne ja pärast lakkimist (soojendamine, pesu). See meetod sobib tootjatele, kes lakivad kümneid või sadu pilte nädalas.

Piltide säilivusiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui on kasutatud õigeid materjale ja tehnoloogiat, siis on giclée-tehnikas valmistatud piltide säilivusiga pikem kui mistahes teises senituntud maali- või graafikatehnoloogias valmistatud teostel. Ent lakk on hädavajalik, et tagada vastupidavust väiksemate pritsmete ja kriimustuste ees, samas annab see ka täiendava UV-kaitse. Ka ilma lakkimata on giclée-tehnikas kasutatavad värvid väga hea UV-taluvusega. Kuid tasub meeles pidada, et giclée-pildid on ette nähtud siiski vaid sisetingimustesse.

Hooldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giclée-pildid ei vaja muud hooldust kui tolmust puhastamist.

Puhastamisel ei tohi:

  • pilti märjaks kasta
  • kasutada puhastusaineid, sest need kahjustavad lakikihti
  • peale piserdada vett ega mingit muud vedelikku
  • millegagi hõõruda

Tolmust puhastamiseks tuleks kasutada pehmet naturaalkiududest valmistatud suuremat pintslit, mida saab osta ehituspoest. Pintsliga pühitakse tolm, alustades ülevalt ja liikudes horisontaalselt ning rida-realt allapoole. Puhastada tuleb ettevaatlikult, et pildi pinda ei kriimustaks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]