Gennadi Kuprijanov
| Gennadi Kuprijanov | |
|---|---|
| Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee esimene sekretär | |
|
Ametiaeg 26.04.1940–10.01.1950 | |
| Järgnev | Aleksandr Kondakov |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
21. november 1905 Rõlo, Venemaa Impeerium |
| Surmaaeg |
28. veebruar 1979 Puškin, Nõukogude Liit |
| Rahvus | venelane |
| Erakond |
Karjala-Soome NSV Kommunistlik (bolševike) Partei Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei |
| Abikaasa |
Vera Vladimirovna Kuprijanova Lidia Ivanovna Kuprijanova |
| Lapsed |
Viktor Kuprijanov Rosa Kuprijanova |
Gennadi Nikolajevitš Kuprijanov (vene keeles Генна́дий Никола́евич Куприя́нов; 21. november 1905 Rõlo, Soligalitši maakond – 28. veebruar 1979 Puškin) oli Nõukogude Liidu ja Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi poliitik. Aastatel 1940–1950 oli ta Karjala-Soome NSV Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Gennadi Kuprijanov sündis 1905. aastal Venemaal Kostroma kubermangus Soligalitši maakonnas Rõlo külas vene talupojaperes. 1915. aastal lõpetas ta Vereštšagino põhikooli neli klassi ja aastatel 1919–1925 töötas ta puusepana. 1920. aastal astus ta komsomoli ja 1926. aastal Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse. Ta läbis Kostroma kubermangu Nõukogude parteikooli ja töötas aastatel 1927–1932 õpetajana.[1][2]
Alates 1931. aastast oli Kuprijanov parteitööl. Ta töötas NLKP Soligalitši maakonna komitees propaganda- ja agitatsiooniosakonnas ning korraldas maakonnas kolhooside rajamist. Aastatel 1932–1935 õppis Kuprijanov Leningradis Üleliidulises Kommunistlikus Ülikoolis, kus tutvus mitmete juhtivate enamlastega, teiste hulgas ka Sergei Kirovi ja Anatoli Lunatšarskiga.[1][2]
Aastatel 1935–1938 oli ta Leningradis NLKP Dzeržinski rajoonikomitee osakonna juhataja ning 1937. aasta oktoobrist NLKP Kuibõševi rajoonikomitee teine ja seejärel esimene sekretär. 1938. aasta mais sai Kuprijanovist Leningradi linnakomitee ja Leningradi oblastikomitee liige.[2][3]
Tegevus Karjala eesotsas[muuda | muuda lähteteksti]
18. juulil 1938 otsustas NLKP Keskkomitee saata Kuprijanovi Karjala Autonoomsesse Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki, kus ta valiti sama aasta juunis NLKP Karjala oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Pärast Karjala-Soome liiduvabariigi moodustamist 1940. aastal tehti temast Karjala-Soome NSV Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär.[1]
Teise maailmasõja-aastatel osales Kuprijanov Talvesõjas Nõukogude Liidu poolel. Pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu määrati ta kõigepealt Nõukogude 7. armee sõjaväenõukogu, kuid juba augustis 1941 Karjala rinde sõjaväenõukogu liikmeks. Kuprijanov korraldas Soome poolt okupeeritud Ida-Karjala aladel partisanitegevust, kuid tema väheste sõjaväeliste oskuste tõttu ei olnud partisanid tema juhtimise all kuigi edukad. Hoolimata Nõukogude kahtlustustest soomlaste vastu kasutas Kuprijanov Karjala rindel tihti ka soome keelt rääkivaid mehi ja ohvitsere.[4] Ta edutati sõja jooksul (alates juulist 1941) brigadirist diviisikomissariks, detsembris 1942 anti talle kindralmajori auaste. Talvesõjas võitlemise eest sai ta oma esimese Lenini ordeni ja teises maailmasõjas Karjala rinde juhtimise eest teise Lenini ordeni.[2][5]
Pärast teist maailmasõda jätkas Kuprijanov 1945–1950 Karjala-Soome NSV juhtimist. Ajendatud 1949. aastal käivitatud Leningradi süüasjast, korraldati 1950. aastal Karjala-Soome NSV juhtkonnas kaadripuhastus. Varem Leningradi parteiorganisatsioonis töötanud Kuprijanov ja ka tema poolt soositud Karjala-Soome NSV K(b)P teine sekretär Juri Andropov eemaldati NLKP Keskkomitee otsusega 1950. aasta 10. jaanuaril KSNSV K(b)P Keskkomitee sekretäride positsioonilt. Erinevalt samal aastal toimunud Eesti süüasjast eemaldati mõlemad mehed ametist juba enne KSNSV K(b)P Keskkomitee pleenumit.[6] Kuprijanov arreteeriti sama aasta märtsis, teda piinati ja kuulati üle ning ta mõisteti oktoobris süüdi, karistuseks määrati hukkamine. Siiski leevendati karistust kõigepealt 25 aastale vangilaagris ja hiljem 10 aastale. Karistust kandis ta kokku kaheksas vanglas, millest viimasena 1952. aastast Vorkutas. 1956. aastal anti Kuprijanovile armu ja ta vabastati vanglast. 1957. aastal ta rehabiliteeriti: taastati kindrali auaste, NLKP liikmesus ja varasemad tunnustusavaldused.[5][3]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast rehabiliteerimist kolis Kuprijanov Puškini linna Leningradi oblastis ja loobus poliitikast. Aastatel 1957–1966 juhtis ta Puškini paleede ja parkide haldust. Selle kõrvalt kirjutas ta mälestusi Karjala-aja kohta, kirjutas raamatuid, pidas loenguid, kohtus Karjala rinde veteranidega. Muuseas on tema märkmete seast tulnud välja ka Nõukogude Liidu plaan teise maailmasõja lõpul küüditada karjalased Karjalast minema.[4] Elu lõpuni oli ta tunnustatud nõukogude kodanik, kuni suri 28. veebruaril 1979. aastal Leningradis.[1][2]
Kuprijanovi 100. sünniaastapäeva puhul 2005. aastal paigaldati Petroskoisse tema mälestustahvel, kuid see võeti 2007. aastal maha, kuna mälestustahvli paigaldamiseks polnud vastavat luba taotletud.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Владимир Зайцев (18.11.2005). "Карелия отметит 100-летие бывшего руководителя республики Геннадия Куприянова". Карелинформ.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Куприянов Геннадий Николаевич". Имена в истории Карелии. Vaadatud 02.12.2022.
- ↑ 3,0 3,1 "Куприянов Геннадий Николаевич (1905-1979): партийный и общественный деятель, генерал-майор". Сахаровский центр. Vaadatud 02.12.2022.
- ↑ 4,0 4,1 "Kui karjalased kavatseti küüditada Siberisse". Vaba Eestlane. 13.09.1988.
- ↑ 5,0 5,1 Илья Прохоров (10.04.2020). "Авиационные часы генерала Куприянова". Республика.
- ↑ Olev Liivik (10.04.2013). "Andropovi demütologiseerimine". Sirp.