Eros und Caritas

"Eros und Caritas: Die platonische Liebe und die Liebe im Sinne des Christentums" ("Eeros ja caritas: platooniline armastus ja armastus kristluse mõttes") on Heinrich Scholzi filosoofiline raamat. See ilmus 1929 Max Niemeyer Verlagi väljaandel. See põhineb ettekandel, mille autor pidas 7. juunil 1929 Kanti Seltsi Kieli osakonnas.

Kokkuvõte

Eessõna

Eeros (platooniline armastus) ja caritas (armastus kristluse mõttes) on kõige suuremad armastuse kujud õhtumaal. Seda alles siis, kui platoonilist armastust näha kujul, nagu ta ilmneb Aristotelese metafüüsika maailmaerootikas. Nii nähakse seda nii harva, et tasub seda ükskord näidata ainult sellel kujul. Ainult sellisena tasub seda caritas '​ega võrrelda. Evangeeliumi ja Pauluse kristluse caritas '​ega ning caritas '​ega Augustinuse, Dante ja Blaise Pascali pilgu läbi, kus see kulmineerib. Ja nii, et viimane sõna jääb Dantele. Sandro Botticelli joonistus täiendab seda.

Selleks et neid saaks võrrelda, peab neil olema vähemalt üks ühine esiletõstetud omadus. See neil on. Kummagi kohta tuleb näidata, millel see rajaneb, milles see seisneb ja kuidas see sugude vahel jaotub. Ja siis saab otsustada, kas nad saavad ühes ja sellessamas mõtlevas inimese kokku haakuda. See on võimalik ainult juhul, kui kultuur Platoni mõttes, kõige kõrgemalt mõistetud kultuur, ei ole viimane, vaid igal otsustaval silmapilgul ikka ainult eelviimane. Viimane oleks see, mille ees tuleb suuta käed kokku panna.

Autor peab siin minema oma õpetajast Adolf von Harnackist väga kaugele. Ta ei taha igatahes mingi analüüsi pärast, mille objekt ei ole aru, aru välja lülitada.

See raamat sai võimalikuks ainult seeläbi, et ta räägib ka asjadest, mis olid nii ilusad, et ta pidi sellepärast tekkima.

Sissejuhatus

Kaks korda on Lääne mõtteloos rajatud armastusele esimese suurusjärgu metafüüsika, platonismis ja kristluses. Sama suurusjärku on vastavad armastuse kujud, eeros ja caritas. Me võrdleme neid.

Armastuse metafüüsika all mõistame terviklikku ja kinnist omavahel aheldatud väidete kogumit armastuse kohta. See on olemas ka kristluses. See on osa metafüüsikast, kusjuures metafüüsika on samasugune väidete kogum mõtleva inimese jaoks viimsete asjade kohta.

Platoonilise armastuse all mõistame armastust niisugusena nagu Platon selle "Pidusöögis" üles ehitas, ja nii nagu suurim platoonik Aristoteles istutas selle kohta, millest sai maailmavõim, täpsemalt võim, mille olemasolu on füüsikalise maailmakorra olemasolu ja maailma säilimise tarvilik tingimus.

Armastuse all kristluse mõttes mõistame armastust nii, nagu me kohtame seda evangeeliumides, armastust, mille Paulus pani kolmkõlla usu ja lootusega, milles see on alusheli, armastust, mille kolm klassikalist tõlgendajat on Augustinus, Dante ja Pascal. Augustinuse "Pihtimused", Dante maailmaluuletus ja Pascali fragmendid kristluse olemuse kohta annavad koos evangeeliumide ja Paulusega ehituskivid caritas '​e metafüüsika rajamiseks. Aquino Thomas jääb välja, sest temal "Teoloogia summas" selle kohta midagi ilusamat ja lättekamat ei leidu.

I Platooniline armastus

Järgneva analüüsi eesmärk on välja tuua platoonilise armastuse need ja ainult need määratlustükid, mis on tarvilikud ja piisavad selle armastuse kosmilise funktsiooni jaoks Aristotelese kosmose metafüüsikas ning kõrvutamiseks caritas '​ega. Eseme analüüsi alla mõistab autor kirjeldust, mis eseme niiviisi koost lahti võtab, et selle uuesti kokku panna saab.

Platooniline armastus "Pidusöögis" on inimese teatud meeleseisund. Sel on järgmised omadused:

1. Selle olemasolu tarvilik tingimus on ilu idee, ilu eidos, see rajaneb ilu eidosel.
2. See seisneb ligitõmmatuses ilu eidose poolt.
3. See saab tekkida ainult mehel.

Mis on ilu eidos? Väidame koos Platoniga, et on üks ja ainult üks kuju, millel on järgmised omadused:

1. See kuju on meeleliselt nähtamatu. Seda saab näha ainult kaemuses, sellises intuitsioonis, millega me veendume naturaalarvude jada olemasolus, kui me koos David Hilbertiga ei rahuldu sellega, et tõestame selle olemasoluväite mittevastuolulisuse.
2. On inimesi, kelles see kuju "ilmneb", "on kohal", kes sellest "osa saavad".
3. Ta on kohal igas poisis või noorukis, ja mitte ainult siis, kui ta on meeleliselt ilus, vaid õieti alles siis, kui tal on "ilus hing", mille üks tunnus on vastuvõtlikkus ilu eidosele.
4. See kuju on kohal kõiges, mille kohta me saame öelda "ilus".