Erich Kästner

Allikas: Vikipeedia
Erich Kästner

Erich Kästner (23. veebruar 189929. juuli 1974) oli saksa kirjanik, publitsist, stsenaariumiautor ja kabareetekstide koostaja. Tuntuse saavutas ta eeskätt oma lasteraamatutega, näiteks „Emil und die Detektive“ („Emil ja salapolitseinikud“), „Das doppelte Lottchen“ („Veel üks Lotte“) ja „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“), ning humoristlike ja ajakriitiliste luuletustega.

Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestiku 1. vihus oli ta kirjas kui autor, kelle kõik teosed tuleb kõrvaldada.

Elust ja loomingust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erich Kästner kasvas väikekodanlikes oludes Dresdenis.

Tema sadulsepast isa oli kohvrivabrikus tööline ja ema teenijatüdruk, hiljem juuksur. Emaga oli Kästneril ääretult tugev side, ükski teine inimene pole ta elus nii oluline olnud[1].

1913 astus Kästner Dresdenis õpetajate seminari (Freiherrlich von Fletchersche Lehrerseminar), kuid katkestas õpingud vahetult enne lõpueksameid. Paljud selleaegsed seigad kajastuvad raamatus „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“). 1917 võeti ta sõjaväkke, kus pidi kõigepealt läbi tegema aastase õppuse raskesuurtükiväes. Raske õppus jättis talle eluks ajaks ravimatu südamekahjustuse[2]. Lisaks sai temast eluaegne veendunud patsifist [3]. Kui Esimene maailmasõda läbi sai, lõpetas ta kiitusega Kuningas Georgi gümnaasiumi ja sai selle eest Dresdeni linnalt stipendiumi.

1919 astus Kästner Leipzigi ülikooli õppima ajalugu, filosoofiat, saksa keelt ja teatriteadust. Ta lõpetas ülikooli 1925. Raha teenis ta pärast ülikooli ajakirjanikuna ja teatrikriitikuna Neue Leipziger Zeitungile kirjutades, ka pseudonüümi Berthold Bürger all. 1926–1932 avaldas ta pereajakirja Beyers für Alle lastelisas pseudonüümide Klaus ja Kläre all ligi 200 artiklit – jutustust, luuletust, mõistatust, följetoni.

1927–1933 oli Kästneril kirjanduslikult kõige produktiivsem aeg, kirjanik elas sel ajal Berliinis. Ta avaldas Berliini erinevates väljaannetes sadu artikleid. 1928 avaldas ta oma esimese luulekogu „Herz auf Taille“ („Süda taljel“). 1933. aastaks oli ta avaldanud veel kolm luulekogu. Oma tarbeluulega muutus Kästner üheks uusrealismi tähtsaimaks esindajaks.

1929 ilmus Kästneri esimene lasteraamat „Emil und die Detektive“ („Emil ja salapolitseinikud“), mida on tänaseks päevaks tõlgitud 59 keelde. Tookordse lastekirjanduse muinasjuttudele keskendunud maailmas oli ebatavaline, et romaani tegevus toimus olevikus ja suurlinnas. Järgmised olevikupõhised lasteraamatud olid 1931 ilmunud „Pünktchen und Anton“ („Punktike ja Anton“) ning 1933 ilmunud „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“).

Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. Gestaapo kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat „saksa vaimu vastased“, põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud Šveitsis. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas Kolmandas Riigis hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli „Das lebenslängliche Kind“ („Eluaegne laps“), mis tuli välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina turule pealkirja all „Drei Männer im Schnee“ („Kolm meest lumes“).

Teine maailmasõda lõppes Kästneri jaoks Tiroolis ning ta asus pärast sõja lõppu elama Münchenisse, pühendudes esialgu kabareetekstide kirjutamisele ja andes muuhulgas välja ka laste- ja noorteajakirja Pinguin (Pingviin). Sõjajärgsel ajal kirjutas Kästner hulgaliselt kõnesid, kuuldemänge ja artikleid, mis käsitlesid natsionaalsotsialismi, sõda ja purustatud Saksamaa reaalsust, nt „Marschlied 1945“ („Marsilaul 1945“), „Deutsche Ringelspiel“ („Saksa ringmäng“) ja lasteraamat „Die Konferenz der Tiere“ („Loomade konverents“).

Kästner pettus uues riigikorralduses üha enam ning avaldas üha vähem kirjutisi. Ta ei haakunud ka sõjajärgse kirjandusega ning leidis 1950.–1960. aastail tunnustamist eelkõige lastekirjanikuna. Alles 1970. aastatel hakati tema Weimari vabariigi aegseid töid taasavastama. Sellest hoolimata oli Kästner väga edukas. Tema lasteraamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse ning filmiti, teda tunnustati. Muuhulgas asutas ta Müncheni rahvusvahelise noorteraamatukogu.

Kästner ei abiellunud kunagi, kuid tal oli pikki suhteid. 1957 sündis poeg Thomas. Pojale olid pühendatud ka Kästneri kaks viimast lasteraamatut „Der kleine Mann“ („Väike mees“) ning „Der kleine Mann und die kleine Miss“ („Väike mees ja väike preili“).

Kästner on väga tihti oma teoseid ka ise ette lugenud. Juba 1920. aastatel luges ta plaadile oma ajastukriitilisi luuletusi ning oma lasteraamatute filmimisel oli ta sageli kaadritagune jutustaja-hääl.

Alates 1965. aastast oli ta kirjandustööstusest peaaegu täielikult eemale tõmbunud.

Erich Kästneri järgi on nimetatud Saksamaal kümneid koole – Berliinis, Hamburgis, Kölnis, Bonnis, Dürenis, Leverkusenis jne. Kästneri sünnikodu ligidal tema onu Franz Augustini kunagises villas asub Erich Kästneri muuseum.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]


Valik teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Klaus im Schrank oder Das verkehrte Weihnachtsfest" („Klaus riidekapis ehk Pahupidi jõulupidu“), näidend, 1927
  • "Herz auf Taille" („Süda vöökohal“),1928
  • "Emil und die Detektive" („Emil ja salapolitseinikud“),1929
  • "Lärm im Spiegel" („Kära peeglis“),1929
  • "Leben in dieser Zeit" („Elu praegusel ajal“),1929
  • "Das letzte Kapitel" („Viimane peatükk“),1930
  • "Arthur mit dem langen Arm" („Pika käega Arthur“),1931
  • "Pünktchen und Anton" („Punktike ja Anton“),1931
  • "Fabian. Die Geschichte eines Moralisten" („Fabian. Ühe moralisti lugu“),1931
  • "Das verhexte Telefon" („Nõiutud telefon“),1932
  • "Der 35. Mai oder Konrad reitet in die Südsee" („25. mai ehk Konrad ratsutab Lõunamerele“),1932
  • "Das fliegende Klassenzimmer" („Lendav klassituba“),1933
  • "Drei Männer im Schnee" („Kolm meest lumes“),1934
  • "Emil und die drei Zwillinge" („Emil ja kolm kaksikut“),1934
  • "Doktor Erich Kästners Lyrische Hausapotheke" („Doktor Erich Kästneri lüüriline koduapteek“),1936
  • "Die Konferenz der Tiere" („Loomade konverents“), 1949
  • "Das doppelte Lottchen" („Veel üks Lotte“), 1949
  • "Die 13 Monate" („13 kuud“),1955
  • "Die Schule der Diktatoren" („Diktaatorite kool“), 1957
  • "Als ich ein kleiner Junge war" („Kui ma olin väike poiss“), 1957
  • "Notabene 45" („Notabene 45“),1961
  • "Das Schwein beim Friseur" („Siga juuksuri juures“),1962
  • "Der kleine Mann" („Väike mees“),1963
  • "Der kleine Mann und die kleine Miss" („Väike mees ja väike preili“),1967
  • "… was nicht in euren Lesebüchern steht" („Mida teie raamatutes kirjas ei ole“), 1968
  • "Über das Verbrennen von Büchern" („Raamatute põletamisest“), 2012


Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Emil ja salapolitseinikud", tõlkinud K. Mattiesen, Loodus, Tartu,1937 ja Kuldsulg,1995
  • "Veel üks Lotte", tõlkinud Linda Ariva, 1971, 1990, 2000 ja 2003
  • "Fabian. Ühe moralisti lugu", tõlkinud Lembit Luiga, Eesti Raamat, Tallinn, 1981
  • "Lendav klassituba", tõlkinud Eve Sooneste, Tänapäev, Tallinn, 2015


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erich Kästner Gesellschaft