Eduard Ahrens
Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa vaimulik ning eesti keele uurija ja keelekorraldaja.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ahrens õppis aastail 1811–1819 Tallinna Toomkoolis ja 1820–1823 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, estonus.
Pärast ülikooli lõpetamist ei saanud ta pastoriametit pidada, sest oli liiga noor (pastorid pidid olema vähemalt 25-aastased), seetõttu läks ta 1824. aastal koduõpetajaks Pikavere mõisa, kus töötas umbes kaheksa aastat. 1831. aastal õiendas Ahrens Eestimaa konsistooriumi ees eksami pro ministerio. 1832. aastal läks ta Saksamaale edasi õppima ja külastas ka Prantsusmaad. Eestisse naasnult asus uuesti koduõpetajaks Vana-Vigala mõisasse (krahv Sieversi perekonda). Ahrens pidas Vigala kirikus jutlusi eesti keeles.
Ahrens kutsuti aastal 1837 Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajaks. Proovijutluse pidas ta 8. augustil 1837 ja pastoriks ordineeriti 12. septembril 1837. Ida-Harju praostiks sai ta 1860. aasta märtsis. [1][2]
Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" (Tallinnamurdelise eesti keele grammatika; 2., täiendatud trükk 1853). Selle teose tõttu peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajend oli püüd kirikukeelt rahvapärastada.Ahrens märkas kirikuõpetajana rahvakeele ja kirikukeele süvenevat erinevust. 19. sajandi algul oli enamik kirikuõpetajad sakslased ning piiblikeel toetus saksa ja ladina keele grammatikale. Ahrens soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks.
1853. aastal ilmus grammatika teine trükk koos lauseõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku minna üle vanalt kirjaviisilt soomepärasele kirjaviisile, mis sobis eesti keele hääldusega paremini. Tema soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860. aastate teisel poolel.
Ühiskondlikus elus oli Ahrens äge usuvõitleja ja eesti ilmalik kirjandus jäi talle võõraks. Oma keelealase tegevuse peaeesmärgiks pidas Ahrens eesti kirikukeele uurimist ja parandamist.
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
1844. aastal saabus Eduard Ahrensile Kuusallu külla tuntud soome keelemees Elias Lönnrot, kes on "Kalevala" autor. Seda külaskäiku tähistab Kuusalu pastoraadi välisukse juurde pandud seinatahvel. Säilinud on rahvapärimus, kuidas "suur Soome härra ja Kuusalu pastor" kuulavad külaneidude laulu Muuksi külatanumal.[3]
Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirikukeele traditsioonidest lahku löönud ning keelenähtuste korraldamisel ladina ja saksa keele eeskujude asemel hoopis eesti elava rahvakeele lähtekohaks võtnud Eduard Ahrensi haud unustuses ja räämas ning pahatahtlikkuse märkidega. See suhtumine omandas erilise tähenduslikkuse, sest 1970. aastate lõpul tegi võim katse kehtestada kakskeelsuse kontseptsiooni ja seada eesti keele asemel esikohale vene keel. Seda iroonilist parallelismi kahe ajaloojärgu vahel kajastab Kalle Kurg luuletusega "Leid".[4]
Kuusalus tegutsev Laurentsiuse Selts otsustas rajada Eduard Ahrensile mälestusmärgi. 2011. aastal toimunud ideekavandite võistluse võitis Aivar Simsoni ja Paul Männi pronksmonumendi kavand. Seejärel alustas Laurentsiuse Selts üle-eestilist rahakogumist eesti keele ortograafia uuendaja mälestuse jäädvustamiseks.[5] Kogutud raha eest avati 10. augustil 2013 Eduard Ahrensi monumendi graniitsokkel. 1. oktoobriks 2016 oli mälestusmärgi jaoks kogunenud 22 113 eurot annetusi, 15. aprilliks 2017 57 465 eurot annetusi. Raha kogumine lõppes ja Eduard Ahrensi mälestusmärk avati pidulikult lauritsapäeval, 10. augustil 2017 Kuusalu vana pastoraadi ees.[6][7]
10. augustil 2017 toimus Kuusalu rahvamajas Laurentsiuse Seltsi, Eesti Keele Instituudi, Emakeele Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi korraldatud ja sisustatud eesti kirjakeele arendajale Eduard Ahrensile pühendatud keelekonverents, mis on muutunud iga-aastaseks traditsiooniks.[6] V konverents peeti Kuusalu ajaloolises pastoraadis 10. augustil 2019. Samal aastal korrastati ning tähistati Kuusalu kalmistul Ahrensi, tema kahe lapseeas surnud poja ja ema hauad.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Johann Hornung, der Schöpfer unserer Ehstnischen Kirchensprache 1845
- Sprachfehler der Ehstnischen Bibel 1853
- Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes 1853
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Liivi Aarma Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885 Tallinn 2007.
- ↑ Eesti Biograafiline Leksikon. KÜ Loodus, Tartu 1926–1929
- ↑ Ahrensi elu Laurentsiuse Seltsi veebisaidil (vaadatud 11.08.2017)
- ↑ Kalle Kurg. Mälestusmärk Eduard Ahrensile – kultuur.err.ee 11.juuli 2017
- ↑ Küsib Aili Künstler Sirp, 13. juuni 2013 (vaadatud 11.08.2017)
- ↑ 6,0 6,1 Laurentsiuse Selts (vaadatud 11.08.2017 ja 31.01.2019)
- ↑ Kalle Kurg. Mälestusmärk Eduard Ahrensile kultuur.err.ee (vaadatud 11.08.2017)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Silva Tomingas, "Eduard Ahrens ja uus kirjaviis" – Keel ja Kirjandus 1979, nr 12, lk 734–740
- "Uue ajastu misjonilingvist: Eduard Ahrens 200" (koguteos). Koostanud ja toimetanud Kristiina Ross . Eesti Keele Instituut ja Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2003, 525 lk
- Kalle Kurg, "Leid" (Luuletus aastast 1979) – luulekogu "Pimeduse värvid", Virgela, Tallinn 1999, lk 13; leidub ka kogumikus "Kas siis selle maa keel..." (koostanud Endel Priidel, Varrak, Tallinn 2017, lk.136) ja Rahvusringhäälingu kodulehel kirjutises Kalle Kurg. Mälestusmärk Eduard Ahrensile – kultuur.err.ee 11.juuli 2017
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eduard Ahrens (1803–1863) EEVA
- Eduard Ahrens Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Eduard Ahrensi elu piltides Laurentsiuse Selts