Hans Arp: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
viki
1. rida: 1. rida:
{{Vikinda|kuu=jaanuar|aasta=2020}}
{{Kunstnik
{{Kunstnik
| Taustavärv = #EEDD82
| Taustavärv = #EEDD82
18. rida: 17. rida:
'''Hans Arp''' ([[16. september]] [[1886]] [[Strasbourg]] – [[7. juuni]] [[1966]] [[Basel]]) oli [[Elsass]]i päritolu maalikunstnik, [[skulptor]] ja kirjanik, üks [[dadaism]]i rajajaid. Kunstnikuna kasutas ta oma nime prantsuspärast kuju [[Jean Arp]].
'''Hans Arp''' ([[16. september]] [[1886]] [[Strasbourg]] – [[7. juuni]] [[1966]] [[Basel]]) oli [[Elsass]]i päritolu maalikunstnik, [[skulptor]] ja kirjanik, üks [[dadaism]]i rajajaid. Kunstnikuna kasutas ta oma nime prantsuspärast kuju [[Jean Arp]].


Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis kõigest kunsti teha ja seda ta tegigi. Tema tuntuimad teosed biomorfsed skulptuurid. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja pronksist. Lisaks sellele arendas end maalikunstis, joonistamises, kollaažides ja luules. Arpi teoste peamised teemad on [[transformatsioon]], kasv, viljakus ja [[metamorfoos]].<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>
Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis kõigest kunsti teha ja seda ta tegigi. Tema tuntuimad teosed biomorfsed [[Skulptuur|skulptuurid]]. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja [[Pronks|pronksist]]. Lisaks harrastas [[Maalikunst|maalikunsti]], [[Joonistamine|joonistamist]], [[Kollaaž|kollaaži]] ja [[Luuletaja|luuletas]]. Arpi teoste peamised teemad on [[transformatsioon]], kasv, viljakus ja [[metamorfoos]].<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>


Arp kirjutas ka esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati [[New York|New Yorgis]] tema kirjutistest ja luuletustest kogumik [https://books.google.ee/books/about/On_My_Way.html?id=WgMInQEACAAJ&redir_esc=y „On My Way“ ("Olen teel")].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=11}}</ref>
Arp kirjutas ka [[Essee|esseesid]], mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati [[New York|New Yorgis]] tema kirjutistest ja luuletustest kogumik [https://books.google.ee/books/about/On_My_Way.html?id=WgMInQEACAAJ&redir_esc=y „On My Way“ ("Olen teel")].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=11}}</ref>


== Elukäik ==
⚫
=== Lapsepõlv ja noorus 1886–1914 ===
⚫
Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii [[Saksamaa]]st kui ka [[Prantsusmaa]]st, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal [[Kiel]]is ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberléga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. Arpi kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12}}</ref>


⚫
=== Lapsepõlv ja noorus (1886–1914) ===
"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."<ref name=":0" />
⚫
Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii [[Saksamaa]]st kui ka [[Prantsusmaa]]st, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal [[Kiel]]is ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberléga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. Tema kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12}}</ref><blockquote>"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."<ref name=":0" /></blockquote>Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."<ref name=":0" />


Kunstnikule võeti eraõpetaja, kellega koos suundus ta [[Vosgesi departemang|Vosgesesse]], et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik [[Georges Ritleng]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12–13}}</ref>
Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."<ref name=":0" />


Kunstnikule võeti eraõpetaja ning koos suunduti [[Vosgesi departemang|Vosgesesse]], et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik [[Georges Ritleng]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=12–13}}</ref>
Arpi armastust luule vastu suunas tema teed ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas olid tema suurimad lemmikud saksa romantikud, eriti [[Clemens Bretanol]]. Juba 15-aastaselt plaanis Arp avaldada oma Bretano stiilis valminud luuletuste kogu, aga selle käsikiri läks kaotsi. Veel samal aastal avaldati kolm tema luuletust, mille kohta kirjutas arvustus: "See on lapse kirjutatud, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=13–14}}</ref>[[Fail:'Constellation According to the Laws of Chance' by Jean Arp (Hans Arp), Tate Modern.JPG|pisi|alt=|"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930]]


Samuti on oluline märkida Arpi armastust luule vastu seetõttu, et see suunab teed kogu tema ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas oli tema suurim pühendumus saksa romantikutel, eriti [[Clemens Bretanol]]. Juba 15-aastaselt soovis Arp Bretano stiiliga sarnast luulekogu avaldada, aga selle käsikiri läks kaotsi. Hiljem samal aastal avaldati kolm tema luuletust ühes kriitikaväljaandes, kus kirjutati noore autori kohta järgmist: "See on lapse kirjutatud raamat, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=13–14}}</ref>[[Fail:'Constellation According to the Laws of Chance' by Jean Arp (Hans Arp), Tate Modern.JPG|pisi|alt=|"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930]]
1905. aastal läks ta õppima [[Weimari Kunstikool]]i, kus tema õpetajaks sai [[Ludwig von Hoffmann]]. Ta õppis koolis kaks aastat, kuid tõenäoliselt polnudl koolil tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suuremaid kunstikeskusi ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=17}}</ref>


⚫
21-aastaselt otsustas Arp kolida [[Pariis]]i. Ta võttis tunde [[Académie Julian|Juliani Akadeemias]], mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.
1905. aastal läks ta õppima [[Weimari Kunstikool]]i, kus tema õpetajaks sai [[Ludwig von Hoffmann]]. Ta õppis selles koolis 2 aastat, kuid arvatakse, et sellel koolil polnud tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suuremaid kunstikeskusi ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=17}}</ref>


⚫
1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis [[Šveits]]i. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud Weggisesse. Arp liitus nendega ning elas peaaegu kaks aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.<ref name=":1" /><blockquote>"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma [[Wassily Kandinsky|Kandinsky]] ja [[Vladimir_Baranov-Rossine|Rossiné]]'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."<ref name=":1" /></blockquote>1911. aastal lõi ta Šveitsis [https://www.kunstmuseumluzern.ch/en/exhibitions/der-moderne-bund-arp-helbig-luethy-gimmi-hubert-klee/ Moderner Bundi ('modernne punt)] ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta [[Robert Delaunay|Robert]] ja [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunayga]] Pariisis ja [[Vassili Kandinsky]]ga [[München]]is. Arp osales [https://www.rem.routledge.com/articles/erster-deutscher-herbstsalon Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi)] näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[Max Jacob]]i, [[Amedeo Modigliani]] ja [[Pablo Picasso]]ga.<ref>{{Netiviide|autor=The Solomon R. Guggenheim Foundation|url=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp|pealkiri=Jean Arp|väljaanne=Guggenheim|aeg=2019|vaadatud=28.11.2019}}</ref>
⚫
21-aastaselt otsustas Arp kolida [[Pariis]]i. Ta võttis tunde [[Juliani Akadeemia]]s, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.


⚫
=== Zürich (1915–1919) ===
1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis [[Šveits]]i. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud [[Weggis|Weggisesse]]. Arp liitus nendega ning elas peaaegu 2 aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.<ref name=":1" />
⚫
Kui algas [[Esimene maailmasõda]], elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis [[Zürich]]isse 1915. aasta suvel. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=27}}</ref>


⚫
Sama aasta novembris korraldas ta [[Otto van Rees]]i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]iga näituse Tanneri Galeriis, kus eksponeeris oma kollaaže ja [[Gobelään|gobelääne]]. Selle näituse erilisus seisnes selles, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu [[siid]], [[vill]], [[paber]] ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[Hugo Ball]]ilt, kes kutsus teda dekoreerima [[Cabaret Voltaire]]'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning kaunistas seinad baaris, kus üritused toimusid. Seal esitas ta ka oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29–30}}</ref>
"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma [[Wassily Kandinsky|Kandinsky]] ja [[Vladimir_Baranov-Rossine|Rossiné]]'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."<ref name=":1" />

⚫
1911. aastal lõi ta Šveitsis [https://www.kunstmuseumluzern.ch/en/exhibitions/der-moderne-bund-arp-helbig-luethy-gimmi-hubert-klee/ Moderner Bundi ('modernne punt)] ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta [[Robert Delaunay|Robert]] ja [[Sonja Delaunay|Sonia Delaunayga]] Pariisis ja [[Vassili Kandinsky]]ga [[München]]is. Arp osales [https://www.rem.routledge.com/articles/erster-deutscher-herbstsalon Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi)] näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[Max Jacob]]i, [[Amedeo Modigliani]] ja [[Pablo Picasso]]ga.<ref>{{Netiviide|autor=The Solomon R. Guggenheim Foundation|url=https://www.guggenheim.org/artwork/artist/Jean-Arp|pealkiri=Jean Arp|väljaanne=Guggenheim|aeg=2019|vaadatud=28.11.2019}}</ref>

⚫
=== Zürich 1915–1919 ===
⚫
Kui algas [[Esimene maailmasõda|I maailmasõda]], elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus ta Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis [[Zürich]]isse 1915. aasta suvel. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=27}}</ref>

⚫
Sama aasta Novembris korraldas ta [[Otto van Rees]]i ja [[Adja van Rees-Dutilh]]iga näituse Tanneri Galeriis, mis hõlmas tema kollaaže ja gobelääne. Selle näituse oluline aspekt oli see, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja [[Hugo Ball]]ilt, kes kutsus teda [[Cabaret Voltaire]]'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning ta sai kaunistada seinad baaris, kus üritused toimusid. Samuti esitas ta oma luuletusi.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=29–30}}</ref>


Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgutest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=30}}</ref>[[Fail:KMM Arp 02.JPG|pisi|"Pilvekarjus" 1953]]Samal perioodil armus ta ka [[Sophie Taeuber-Arp|Sophie Taeuberisse]]. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=31}}</ref>
Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgutest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=30}}</ref>[[Fail:KMM Arp 02.JPG|pisi|"Pilvekarjus" 1953]]Samal perioodil armus ta ka [[Sophie Taeuber-Arp|Sophie Taeuberisse]]. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=31}}</ref>


=== Köln 1919–1920 ===
=== Köln (1919–1920) ===
[[Dadaism]] ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samal ajal tõstis dadaism pead ka [[Berliin]]is, [[Hannover]]is, [[Köln]]is, Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis linnade vahel erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses [[Max Ernst]]iga. Samuti võis kirjavahetus toimuda [[Johannes Theodor Baargeld]]iga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe Der Ventilator ('ventilaator'), et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Esimese väljaande rõhk oli aga liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande Die Schammade ('häbi'), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid [https://www.artbasel.com/catalog/artwork/52839/Max-Ernst-Typoskript-Manifest-FaTaGaGa Fatagagaks.] <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=43}}</ref>
[[Dadaism]] ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samal ajal tõstis dadaism pead ka [[Berliin]]is, [[Hannover]]is, [[Köln]]is, Pariisis ja [[New York|New Yorgis]], kuigi selle kunstivoolu nimi võis eri paigus erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses [[Max Ernst]]iga. Samuti võis kirjavahetus toimuda [[Johannes Theodor Baargeld]]iga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe Der Ventilator, et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Esimese väljaande rõhk oli aga liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande Die Schammade ("häbi"), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid [https://www.artbasel.com/catalog/artwork/52839/Max-Ernst-Typoskript-Manifest-FaTaGaGa Fatagagaks.] <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=43}}</ref>


=== Pariis 1920–1940 ===
=== Pariis (1920–1940) ===
Suurem osa dadaliikumisest jätkas pärast I maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai [[Sürrealism|sürrealist]], seda rohkem jäi ta dadaistiks. [[André Breton]] ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp arvas, et sürrealistid jätkavad samu antiesteetika [[Dogma|dogmasid]], millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=47}}</ref>
Suurem osa dadaliikumisest jätkas pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai [[Sürrealism|sürrealist]], seda rohkem jäi ta dadaistiks. [[André Breton]] ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp meelest jätkasid sürrealistid samu antiesteetika [[Dogma|dogmasid]], millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=47}}</ref>


[http://www.weinstein.com/artists/marcel-jean/ Marcel Jean] ütles Arpi kohta seda, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=50–51}}</ref>
[http://www.weinstein.com/artists/marcel-jean/ Marcel Jean] ütles Arpi kohta, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=50–51}}</ref>


1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis [[Meudon]]isse maja. Järgnevad aastad kuni II maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles [[Piet Mondrian|Mondriani]], [[Theo van Doesburg]]i, [[Michel Seuphor|Seuphori]] ja sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi teostest. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=53–54}}</ref>
1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis [[Meudon]]isse maja. Järgnevad aastad kuni Teise maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles [[Piet Mondrian|Mondriani]], [[Theo van Doesburg]]i, [[Michel Seuphor|Seuphori]] ja [[Sürrealism|sürrealistidega]]. Samuti tegi ta koostööd abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi teostest. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=53–54}}</ref>


Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu puulõiked, papp, kollaažid jms. Paljud oma varasemad katsetused oli ta aga hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=54–55}}</ref>
Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu [[Puulõige|puulõiked]], [[papp]], kollaažid jms. Paljud oma varasemad katsetused oli ta aga hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=54–55}}</ref>


=== Hilisem periood 1940–1966 ===
=== Hilisem periood (1940–1966) ===
II maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, [[Sonja Delaunay]], [[Alberto Magnelli|Alberto]] ja Susi Magnelliga [[Grasse|Grassesse]], kus nad elasid peaaegu 2 aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "[https://www.amorosart.com/oeuvre-arp-aux_nourritures_terrestres_-11486.html Les Nourritures Terrestres"] ("Maised viljad")...Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=57}}</ref>
Teise maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, [[Sonja Delaunay]], [[Alberto Magnelli|Alberto]] ja Susi Magnelliga [[Grasse|Grassesse]], kus nad elasid peaaegu kaks aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "[https://www.amorosart.com/oeuvre-arp-aux_nourritures_terrestres_-11486.html Les Nourritures Terrestres"] ("Maised viljad")... Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=57}}</ref>
[[Fail:Jean Arp Configuration.jpg|pisi|"Konfiguratsioon" 1931]]
[[Fail:Jean Arp Configuration.jpg|pisi|"Konfiguratsioon" 1931]]
1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Kui Sophie 13. jaanuaril 1943 suri, oli see Arpile nii suur hoop, et järgmisel viiel aastal ei loonud ta ühtegi iseseisvat teost. Ainsad märked tema tegemistest olid 1943–1945 ilmunud 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud luuletuste autori või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning jätka skulptuuride loomist. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58}}</ref>
1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Kui Sophie 13. jaanuaril 1943 suri, oli see Arpile nii suur hoop, et järgmisel viiel aastal ei loonud ta ühtegi iseseisvat teost. Ainsad märked tema tegemistest 1943–1945 on 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud luuletuste autori või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning jätkata skulptuuride loomist. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.<ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58}}</ref>


1949. aastal külastas ta esmakordselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriike]], kus külastas enda näituse avamist [[Curt Valentin|Curt Valentini Galeriis]]. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka laiaulatuslik monograafia, mille koostajateks olid [[Robert Motherwell]], [[Carola Giedion-Welcker]] ja [[Bernard Karpel]]. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti suurt populaarsust kogus ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi [[Harvardi ülikool|Harvardi Ülikoolile]]. Sellele järgnesid paljud tööpakkumised ja näitused. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna [[Veneetsia]] [[biennaal]]il. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58–59}}</ref>
1949. aastal külastas ta esmakordselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriike]], kui [[Curt Valentin|Curt Valentini Galeriis]] avati tema näitus. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka [[monograafia]], mille koostajateks olid [[Robert Motherwell]], [[Carola Giedion-Welcker]] ja [[Bernard Karpel]]. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti populaarne oli ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi [[Harvardi ülikool|Harvardi Ülikoolile]]. Sellele järgnesid hulk tööpakkumisi ja näitusi. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna [[Veneetsia]] [[biennaal]]il. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=58–59}}</ref>


1959. aastal abiellus Arp [https://www.tate.org.uk/art/artists/marguerite-hagenbach-19168 Marguerite Hagenbachiga], kes oli juba aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitu preemiat: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal Carnegie auhind, 1965. aastal Goethe auhinna [[Hamburgi Ülikool]]is ja [[Verdienstkreuz|Verdienstkreuzi]]. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=60}}</ref>
1959. aastal abiellus Arp [https://www.tate.org.uk/art/artists/marguerite-hagenbach-19168 Marguerite Hagenbachiga], kes oli juba aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitu preemiat: 1963. aastal ''Grand Prix National des Arts'', 1964. aastal Carnegie auhinna, 1965. aastal Goethe auhinna [[Hamburgi Ülikool]]is ja [[Verdienstkreuz|Verdienstkreuzi]]. <ref>{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=60}}</ref>


Jean Arp suri 7. juunil 1966 Baselis.
Jean Arp suri 7. juunil 1966 Baselis.


=== Stiil ===
== Stiil ==
Jean Arpi teosed ei esinda sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige abstraktsemad teosed viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma taiesed kõigepealt valmis ja alles siis pani neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>
Jean Arpi teosed ei kujuta sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige [[Abstraktsus|abstraktsemad]] teosed viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma taiesed kõigepealt valmis ja alles siis pani neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.<ref>{{Netiviide|autor=THE ART STORY FOUNDATION|url=https://www.theartstory.org/artist/arp-hans/|pealkiri=Hans Arp|väljaanne=The Art Story|aeg=|vaadatud=26.11.2019}}</ref>


=== Kokkuvõte ===
== Kokkuvõte ==
[[Fail:Pagoda Fruit by Jean Arp, Tate Liverpool.jpg|pisi|"Pagoodi vili" 1949]]
[[Fail:Pagoda Fruit by Jean Arp, Tate Liverpool.jpg|pisi|"Pagoodi vili" 1949]]
Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu [[Jaapan|Jaapani]] [[Zen|''zen''-kunstnikel]], sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dadaistlikud teosed ei olnud kunagi vägivaldsed ega groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instinktiivne ning tema teosed nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=64}}</ref>
Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu [[Jaapan|Jaapani]] [[Zen|''zen''-kunstnikel]], sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dadaistlikud teosed ei olnud kunagi vägivaldsed ega groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instinktiivne ning tema teosed nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Herbert Read|pealkiri=The art of Jean Arp|aasta=1968|koht=New York|kirjastus=Publishers|lehekülg=64}}</ref>


Arp ise kirjeldas oma meetodit järgmiselt: "Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."<ref name=":2" />
Arp ise kirjeldas oma meetodit järgmiselt: <blockquote>"Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."<ref name=":2" /></blockquote>


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 21. detsember 2021, kell 15:38

Hans/Jean Arp
Hans Arp, 1925
Sünninimi Hans Arp
Sündinud 16. september 1886
Strasbourg, Saksamaa
Surnud 7. juuni 1966
Basel, Šveits
Rahvus sakslane
Tegevusala luule, maalikunst, graafika, gobelään, skulptuur
Kunstivool dadaism

Hans Arp (16. september 1886 Strasbourg – 7. juuni 1966 Basel) oli Elsassi päritolu maalikunstnik, skulptor ja kirjanik, üks dadaismi rajajaid. Kunstnikuna kasutas ta oma nime prantsuspärast kuju Jean Arp.

Arp oli justkui ühemehebänd – ta suutis kõigest kunsti teha ja seda ta tegigi. Tema tuntuimad teosed biomorfsed skulptuurid. Teda peetakse üheks mitmekülgsemaks kunstnikuks 20. sajandi alguses. Arp valmistas skulptuure kipsist, kivist ja pronksist. Lisaks harrastas maalikunsti, joonistamist, kollaaži ja luuletas. Arpi teoste peamised teemad on transformatsioon, kasv, viljakus ja metamorfoos.[1]

Arp kirjutas ka esseesid, mis seletasid tema kunstiteose tagamaid. 1945. aastal avaldati New Yorgis tema kirjutistest ja luuletustest kogumik „On My Way“ ("Olen teel").[2]

Elukäik

Lapsepõlv ja noorus (1886–1914)

Strasbourg oli sõja tõttu mõjutatud nii Saksamaast kui ka Prantsusmaast, mistõttu olid kunstnikul mõjutused mõlemast kultuurist. Jean Arpi isa Jürgen Peter Wilhelm Arp sündis 1853. aastal Kielis ja pärines suurest perest. Ta kolis Strasbourgi ja avas seal sigarivabriku. Strasbourgis tutvus ta oma tulevase abikaasa Joséphine Koeberléga. Hans Arp oli nende esimene poeg. Peres oli ka vanem õde, kes suri imikueas, ja noorem vend Francois. Arp veetis terve lapsepõlve Strasbourgis. Tema kohta on kirjutatud, et koolis ei olnud ta usin õppija, vaid unistaja, ning ta hoolis ainult luulest ja maalikunstist.[3]

"Ükski teine kutsumus, ükski teine amet ei olnud mulle huvitav. Ja need lapsikud mängud – avastada unistustes olevaid kunstimaastikke – varjutasid tõeliselt avastamata maastikke. Ilmselt olid need nikerdused Strasbourgi katedraalis, mu kodulinnas, mis inspireerisid mind skulptuuri juurde suunduma. Umbes 10-aastaselt nikerdasin ma kaks puukujukest, Aadama ja Eeva, mille mu isa hiljem oma kabinetti kaunistuseks seadis."[3]

Ühes hilisemas meenutuses, mis on kirjutatud 1958. aastal, meenutab kunstnik oma sünnikodu: "Siin veetsin ma oma esimesed eluaastad. Ma mäletan selgelt seda ehmatust, kui selles majas tuli ilmale mu vend. Sel ajal olin ma 16-aastane ja Strasbourgi Kunstikoolis lõppematu lindude ja lillede kopeerimine oli minu jaoks maalikunsti mürgitanud ning hävitanud mu kunstilise aktiivsuse. Ma põgenesin poeesiasse."[3]

Kunstnikule võeti eraõpetaja, kellega koos suundus ta Vosgesesse, et nooruk saaks linnakärast eemal rahulikult töötada. Sellegipoolest olid maal elamise rõõmud samaväärselt tähelepanu kõrvale juhtivad ning pärast Vosgesest naasmist soovitas Arpi ema minna pojal õppima Strasbourgi kunsti- ja käsitöökooli. Sel perioodil hakkas Arpile eratunde andma maalikunstnik Georges Ritleng.[4]

Arpi armastust luule vastu suunas tema teed ülejäänud loomingu juurde. Nooruseas olid tema suurimad lemmikud saksa romantikud, eriti Clemens Bretanol. Juba 15-aastaselt plaanis Arp avaldada oma Bretano stiilis valminud luuletuste kogu, aga selle käsikiri läks kaotsi. Veel samal aastal avaldati kolm tema luuletust, mille kohta kirjutas arvustus: "See on lapse kirjutatud, aga erakordselt tundliku lapse, kellel on suurepärane poeetiline vaatepunkt."[5]

"Tähtkuju juhuslikkuse seaduse järgi" 1930

1905. aastal läks ta õppima Weimari Kunstikooli, kus tema õpetajaks sai Ludwig von Hoffmann. Ta õppis koolis kaks aastat, kuid tõenäoliselt polnudl koolil tema loomingule suuremat mõju, kui välja arvata tehniline ettevalmistus. Sellegipoolest oli Weimar tol ajal üks suuremaid kunstikeskusi ning Arp hakkas sel perioodil tundma huvi ka prantsuse maalikunsti vastu.[6]

21-aastaselt otsustas Arp kolida Pariisi. Ta võttis tunde Juliani Akadeemias, mis oli tol ajal ringireisivate kunstitudengite meka.

1908. aastal lahkus ta Pariisist ja kolis Šveitsi. Tema isa pidi olude tõttu Strasbourgis sigarivabriku sulgema ning nende pere oli kolinud Weggisesse. Arp liitus nendega ning elas peaaegu kaks aastat täielikus isolatsioonis ja üksinduses. Need aastad mängisid tema tulevases karjääris väga suurt rolli.[6]

"See oli Weggises, kus ma avastasin, mida tähendab "abstraktne kunst". Kuid minu Šveitsi kolleegid olid skeptilised ja kahtlevad. Kahjuks ma hävitasin kõik oma selle perioodi eksperimentaalsed teosed. Natuke hiljem tutvusin ma Kandinsky ja Rossiné'iga, kes olid esimesed inimesed, kes mõistsid ja julgustasid minu kunstilisi ettevõtmisi."[6]

1911. aastal lõi ta Šveitsis Moderner Bundi ('modernne punt) ühenduse. Järgmisel aastal kohtus ta Robert ja Sonia Delaunayga Pariisis ja Vassili Kandinskyga Münchenis. Arp osales Erste deutsche Herbstsaloni (esimese Saksa sügissalongi) näitusel 1913. aastal Der Sturmi galeriis Berliinis. Pärast Pariisi naasmist 1914. aastal tutvus ta Guillaume Apollinaire'i, Max Jacobi, Amedeo Modigliani ja Pablo Picassoga.[7]

Zürich (1915–1919)

Kui algas Esimene maailmasõda, elas Arp Pariisis, aga kuna ta oli Saksamaa kodanik, siis oleks ta seaduse kohaselt pidanud sõjaväkke minema. Arp ei soovinud sõjas osaleda ning seetõttu lahkus Pariisist ja naasis Šveitsi. Ta jõudis Zürichisse 1915. aasta suvel. [8]

Sama aasta novembris korraldas ta Otto van Reesi ja Adja van Rees-Dutilhiga näituse Tanneri Galeriis, kus eksponeeris oma kollaaže ja gobelääne. Selle näituse erilisus seisnes selles, et kunstnikud olid oma teostes kasutanud uusi materjale nagu siid, vill, paber ja riideräbalad, mis oli õlimaalis revolutsiooniline. Paar nädalat hiljem sai ta kirja Hugo Ballilt, kes kutsus teda dekoreerima Cabaret Voltaire'i, mis oli tol ajal üks tuntumaid Zürichi kunstiklubisid. Arp oli kohe nõus ning kaunistas seinad baaris, kus üritused toimusid. Seal esitas ta ka oma luuletusi.[9]

Arp kirjeldas oma Zürichi perioodi järgmiselt: "Tülgastunud maailmasõja tapatalgutest, pühendasime end Zürichis kunstidele. Samal ajal, kui silmapiiril kärkisid kahurid, meie laulsime, maalisime, tegime kollaaže ja kirjutasime kogu oma väega luuletusi. Me otsisime kunsti, mis põhineks kindlal vundamendil, mis raviks terveks ajastu hulluse ja taastaks tasakaalu põrgu ja taeva vahel. Meil oli eelaimdus, et ühel päeval kasutavad isegi võimuahned gangsterid kunsti selleks, et inimeste meeli halvata."[10]

"Pilvekarjus" 1953

Samal perioodil armus ta ka Sophie Taeuberisse. Väidetavalt oli see armastus esimesest silmapilgust ning 1922. aastal noored abiellusid. Sophie oli maalikunstnik ja tantsija.[11]

Köln (1919–1920)

Dadaism ei rajanud teed ainult Zürichis. Uue ajastu kommunikatsioonivahendid tegid info liikumise äärmiselt kiireks ning peaaegu samal ajal tõstis dadaism pead ka Berliinis, Hannoveris, Kölnis, Pariisis ja New Yorgis, kuigi selle kunstivoolu nimi võis eri paigus erineda. Põhjus, miks Arp otsustas minna teiste suurlinnade asemel Kölni, ei ole teada. Arvatakse, et ta võis olla kirjavahetuses Max Ernstiga. Samuti võis kirjavahetus toimuda Johannes Theodor Baargeldiga, rikka pankuri pojaga, kes lõi ajalehe Der Ventilator, et propageerida revolutsioonilisi ideid nii kunstis kui ka poliitikas, mille toimetamisel aitas kaasa ka Arp. Esimese väljaande rõhk oli aga liiga palju poliitikal, mistõttu otsustas Max Ernst luua uue väljaande Die Schammade ("häbi"), mis oli tähenduslikult sama juhuslik nagu dadaism. Arp kirjutas väljaandesse ning andis koos Ernstiga välja ka maalide seeria, mille nad nimetasid Fatagagaks. [12]

Pariis (1920–1940)

Suurem osa dadaliikumisest jätkas pärast Esimest maailmasõda Pariisis. Arpi kohta öeldi, et mida rohkem temast sai sürrealist, seda rohkem jäi ta dadaistiks. André Breton ja sürrealistid võtsid Arpi Pariisis hästi vastu. Samas oli Arp 1920. aastaks arendanud välja oma isikliku stiili ning ta ei tahtnud, et teised teda mõjutaksid. Kuna ta kuulus kunstiühendustesse ning tol ajal liikus ringi palju kunstimanifeste, siis allkirjastas Arp neid selleks, et häid suhteid hoida. Ta arvas, et allkirjastamine on lihtsam kui vastuvaidlemine, kuigi tegelikult oli ta poliitiliselt erapooletu. Arp meelest jätkasid sürrealistid samu antiesteetika dogmasid, millega aastaid tagasi Zürichis juba alustati ning ta tundis, et võib neid toetada ilma, et laseks end nende dogmadest liiga palju mõjutada. Sel perioodil olid samas seisus ka paljud teised kunstnikud.[13]

Marcel Jean ütles Arpi kohta, et kuigi kunstnik polnud liikumistega kaasnevatel koosolekutel eriti sage külaline, siis väljendas ta oma kuuluvust läbi oma kunstiteoste. Arp jättis poliitilise poole alati välja, sest ta polnud sellest lihtsalt huvitatud.[14]

1926. aastal otsustas Arp lõplikult Prantsusmaale jääda ning ta ostis Meudonisse maja. Järgnevad aastad kuni Teise maailmasõja alguseni olid suured eneseotsingute, eksperimentide ja tehniliste avastuste aastad. Ta suhtles Mondriani, Theo van Doesburgi, Seuphori ja sürrealistidega. Samuti tegi ta koostööd abikaasa Sophie Taeuberiga. 1920–1939 avaldati 11 raamatut ja portfooliot Arpi teostest. [15]

Olulisimaks sündmuseks peetakse 1930. aastat, kui Arp hakkas eksperimenteerima ümaravormiliste iseseisvate skulptuuridega. Ta oli 44-aastane ning oli terve oma eelneva karjääri jooksul kasutanud vaid revolutsioonilisi materjale nagu puulõiked, papp, kollaažid jms. Paljud oma varasemad katsetused oli ta aga hävitanud. Arp oli varem traditsioonilisse seisvasse skulptuuri skeptiliselt suhtunud, sest seda seostati akadeemilisusega.[16]

Hilisem periood (1940–1966)

Teise maailmasõja tõttu ei saanud Arp enam Meudonis elada. Ta põgenes 1940. aastal koos Sophie, Sonja Delaunay, Alberto ja Susi Magnelliga Grassesse, kus nad elasid peaaegu kaks aastat. Kunstnik meenutas sealset elu nii: "Kaks aastat elasime me selles imelises kohas, ümbritsetuna lilledest, valgusest ja pilvedest, üritades unustada sõjaõudusi. Me joonistasime, kasutasime vesivärve ja kivitrükki ja lõime kõige kaunima raamatu "Les Nourritures Terrestres" ("Maised viljad")... Hoolimata sõjaõudustest vaatan ma sellele ajale tagasi kui ühele kaunimale mu elus. Sel perioodil polnud jälgegi edevusest, ülbusest või rivaalitsemisest."[17]

"Konfiguratsioon" 1931

1942. aastaks ei olnud enam Arpil ohutu Prantsusmaal elada ning ta põgenes koos Sophiega Zürichisse. Kui Sophie 13. jaanuaril 1943 suri, oli see Arpile nii suur hoop, et järgmisel viiel aastal ei loonud ta ühtegi iseseisvat teost. Ainsad märked tema tegemistest 1943–1945 on 4 kogumikku, kuhu Arp oli märgitud luuletuste autori või illustraatorina. 1946. aastal otsustas ta Meudonisse naasta ning jätkata skulptuuride loomist. Meudonist sai tema põhiline kodu, aga 1959. aastal sai ta maja koos aiaga ka Soldunosse, kuhu ehitas suure töökoja.[18]

1949. aastal külastas ta esmakordselt Ameerika Ühendriike, kui Curt Valentini Galeriis avati tema näitus. Eelneval aastal oli temast avaldatud ka monograafia, mille koostajateks olid Robert Motherwell, Carola Giedion-Welcker ja Bernard Karpel. Arpi kuulsus oli selleks ajaks ülemaailmne. Eriti populaarne oli ta Ameerika Ühendriikides. 1950. aastal kutsuti ta tegema seinareljeefi Harvardi Ülikoolile. Sellele järgnesid hulk tööpakkumisi ja näitusi. 1954. aastal võitis ta Rahvusvahelise Skulptuuriauhinna Veneetsia biennaalil. [19]

1959. aastal abiellus Arp Marguerite Hagenbachiga, kes oli juba aastaid olnud tema lähedane sõber ja töökaaslane. Viimastel eluaastatel võitis Arp veel mitu preemiat: 1963. aastal Grand Prix National des Arts, 1964. aastal Carnegie auhinna, 1965. aastal Goethe auhinna Hamburgi Ülikoolis ja Verdienstkreuzi. [20]

Jean Arp suri 7. juunil 1966 Baselis.

Stiil

Jean Arpi teosed ei kujuta sihilikult midagi, samas on neil kindel inspiratsioon loodusest. Tema kõige abstraktsemad teosed viitavad orgaanilisusele, mis hoiab vaataja uudishimulikuna. Arp oli üks esimesi, kes muutis juhuslikkuse oluliseks osaks oma kunstist, sest kuni tema eksperimentideni olid Lääne kunstnikud püüdnud pigem kunsti kontrollida. Üks huvitavaid aspekte on see, et Arp tegi oma taiesed kõigepealt valmis ja alles siis pani neile nimed, et vältida meelte mõju oma skulptuuridele. Kuna ta alustas dadaismist ning liikus edasi sürrealismi, peetakse tema stiili ja töid oluliseks ühenduslüliks nende kahe liikumise vahel.[21]

Kokkuvõte

"Pagoodi vili" 1949

Jean Arp oli kunstnik, keda iseloomustas lihtsus, lahkus, väärikus ja tarkus. Ta leidis oma isikupärase suuna juba varases eas. Kunstimaailma korruptsioon ja intriigid teda ei häirinud ning öeldakse, et tal oli samu omadusi nagu Jaapani zen-kunstnikel, sest ta armastas loodust ja inimesi kõigi nende erinevustega. Oluline osa tema elus oli huumoril ja fantaasial, isegi tema varajased dadaistlikud teosed ei olnud kunagi vägivaldsed ega groteskselt moondunud. Ta oli tark ja instinktiivne ning tema teosed nii poeesias kui skulptuuris peegeldasid alati ausalt tema iseloomu.[22]

Arp ise kirjeldas oma meetodit järgmiselt:

"Igaüks, kes üritab pilvi nooltega alla lasta, väsib varsti. Paljud skulptorid on sellised rumalad jahtijad. Tegelikult peaks tegema nõnda: meelita pilve viiulipalaga, mida mängitakse trummidel või trummipalaga, mida mängitakse viiulil. Siis ei lähe kaua, kuni pilv tuleb ise maa peale ning täis õnne, muutub kiviks. Seega ainult silmapilgus avastab skulptor oma kõige ilusamaid töid."[22]

Viited

  1. ↑ THE ART STORY FOUNDATION. "Hans Arp". The Art Story. Vaadatud 26.11.2019.
  2. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 11.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12.
  4. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 12–13.
  5. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 13–14.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 17.
  7. ↑ The Solomon R. Guggenheim Foundation (2019). "Jean Arp". Guggenheim. Vaadatud 28.11.2019.
  8. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 27.
  9. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 29–30.
  10. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 30.
  11. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 31.
  12. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 43.
  13. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 47.
  14. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 50–51.
  15. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 53–54.
  16. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 54–55.
  17. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 57.
  18. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58.
  19. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 58–59.
  20. ↑ Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 60.
  21. ↑ THE ART STORY FOUNDATION. "Hans Arp". The Art Story. Vaadatud 26.11.2019.
  22. ↑ 22,0 22,1 Herbert Read (1968). The art of Jean Arp. New York: Publishers. Lk 64.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans_Arp&oldid=6015648"