Robert Motherwell

Allikas: Vikipeedia
Robert Motherwell
Sünninimi Robert Burns Motherwell
Sündinud 24. jaanuar 1915
Aberdeen, Washingtoni osariik, USA
Surnud 16. juuli 1991
Provincetown, Massachusetts, USA
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maalikunst
Kunstivool abstraktne ekspressionism

Robert Burns Motherwell (24. jaanuar 1915 – 16. juuli 1991)[1] oli ameerika maalikunstnik, kunstiteoreetik ja abstraktse ekspressionismi üks peamisi pioneere ja nooremaid eksponente.

Motherwellil oli laiapõhjaline haridus filosoofia, esteetika, psühhoanalüüsi ja kirjandusteaduse valdkonnas.[2] Silmatorkav oli tema kosmopoliitsus, mis väljendus peamiselt prantsuse kunsti ja luule uurimises.[3] Tema kirjatööd, milles ta propageeris juhuse, automatismi, intuitsiooni ja psühhoanalüüsi rakendamist, aitasid luua Ameerika abstraktsele ekspressionismiliikumisele intellektuaalset baasi.[4] Loominguliselt oli tegemist viljaka ja euroopa kultuurielus aktiivse kunstnikuga.[2] Lisaks töötas ta õpetaja ja lektorina.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Motherwell sündis Robert Burns Motherwell II ja Margaret Hogan Motherwelli (neiupõlvenimega Hogan) esimese lapsena. Isa oli konservatiivne pankur ning ema juristist intellektuaali tütar. 24. augustil 1916 sündis perre Mary-Stuart (abielludes Bosschart).[5] 1918. aastal kolis Motherwell perega San Franciscosse, kus tema isa sai koha Wells Fargo panga presidendina.[6] Astma tõttu veetis Motherwell suurema osa lapsepõlvest Kesk-Californias[7] ja Vaikse ookeani rannikul.[6] Teada on teda lapsepõlves saatnud hirm surma ees ning on arvatud, et selle põhjuseks võis olla astma. Motherwell kasvas üles ülemaailmse majanduskriisi ajal. Esimese välispoliitilise sündmusena puudutas teda sügavalt Hispaania kodusõda.[5]

1926. aastal sai Motherwell stipendiumi kunstiõpinguteks Otise kunstiinstituudis Los Angeleses. Nooruse tõttu (ta oli alles 11-aastane) ei lubatud teda modellidega tundidesse, mistõttu kasutas ta sel ajal kujutlusvõimet ning joonistas rüütlitemaatikaga seotud objekte. Pärast 1926. aastat veetis ta enamiku suvedest mere ääres Aberdeeni (sadamalinn Washingtoni osariigis) lähedal. Seal kohtas ta esimest korda üht kunstniku ametit pidavat inimest, Lance Harti, kes julgustas tema kunstnikukarjääri. Aastatel 1929–1932 õppis Motherwell Atascadero linnas Morani ettevalmistavas koolis. 1932. aastal suundus ta õppima maalimist lühiajaliselt California kaunite kunstide kooli San Franciscos ning pärast seda alustas õpinguid Stanfordi ülikoolis, kus talle avaldas sügavat muljet Henri Matisse'i kollektsioon, mis kuulus Michael Steinsile. Kuna Stanfordi kunstiosakond ei tundunud huvitav, valis Motherwell oma põhierialaks filosoofia. Viimastel aastatel Stanfordi ülikoolis jagas ta tuba Henry David Aikeniga, kes tekitas temas huvi muusika vastu, eelkõige Johann Sebastian Bachi, Joseph Haydni ja Wolfgang Amadeus Mozarti vastu. Ülikoolis kuulas Motherwell huviga Igor Stravinski kontserte ja Gertrude Steini loenguid. Ta lõpetas Stanfordi ülikooli bakalaureuseõppe 1936. aastal filosoofia erialal.[5]

Motherwelli esimene Euroopa ringreis toimus 1935. aasta suvel isa ja õega. Ta külastas Prantsusmaad, Itaaliat, Šveitsi, Saksamaad, Hollandit, Belgiat, Inglismaad ja Šotimaad. 1935. aastal hakkas ta süvenema prantsuse kirjandusse: ta kirjutas André Gide'ist, luges Marcel Prousti ning teisi autoreid Charles Baudelaire'ist kuni ajakirjani La Nouvelle Revue Française. 1937. aastal astus ta Harvardi ülikooli kunstide ja teaduste osakonna magistriõppesse filosoofia erialal, kus õppis esteetikat professorite Arthur O. Lovejoy ja David W. Pralli juhendamisel. Ta uuris ka Alfred North Whiteheadi kirjutisi. Motherwell imetles Eugène Delacroix' maale ning seetõttu valis Harvardi ülikoolis oma väitekirja aineseks Delacroix' esteetilised teooriad, tuginedes viimase päevikutele. Lovejoy ja Prall soovitasid tal jätkata uurimistööd Pariisis ning pärast aastat Harvardi ülikoolis veetiski ta 1938. aasta suve Prantsusmaal Grenoble'i ülikoolis. Järgmisel aastal hakkas ta autodidaktina[8] tegelema Pariisis maalikunstiga. 1939. aastal külastas ta ka taas Inglismaad ning oli lühikest aega Oxfordi ülikoolis. Augustis naasis Motherwell Ameerikasse ning asus Oregoni ülikoolis tööle kunstiassistendina. 1940. aastal veetis ta oma viimase suve Aberdeenis ning septembris seilas Panama kanali kaudu New Yorki, kus ta elas elu lõpuni, v.a mõned aastad Long Islandil.[5]

1940.–1941. aastal õppis ta New Yorgis Columbia ülikooli kunstiajaloo ja arheoloogia teaduskonna magistriõppes, kus tudeeris professor Meyer Schapiro käe all.[5] Schapiro tutvustas Motherwellile New Yorgis eksiilis elavaid sürrealiste ning innustas teda pühenduma maalikunstile. Motherwell sõbrunes New Yorgi sürrealistlike kunstnikega, kelle hulka kuulusid Roberto Matta Echaurren, kellega kujunes kõige lähedasem sõprus, Marcel Duchamp, Max Ernst, Esteban Francés, Stanley William Hayter, Wifredo Lam, André Masson, Gordon Onslow-Ford, Kurt Seligmann, Yves Tanguy ja luuletaja André Breton. Ta suhtles tihedalt nendega umbes neli aastat, kuigi nood pidasid tema maalinguid liiga abstraktseteks. Motherwell kohtus veel ka teiste immigreerunud kunstnikega: Marc Chagall, Frederick Kiesler, Fernand Léger, Jacques Lipchitz, Piet Mondrian, Amédée Ozenfant, Ossip Zadkine, Alexander Calder ja Isamu Noguchi.[5]

1941. aastal õppis Motherwell põgusalt Kurt Seligmanni ja 1945. aastal umbes kuu aega Stanley William Hayteri juhendamisel graveerimist. 1941. aasta suvel külastas ta koos Mattaga Mehhikot ning sai märgatavalt mõjutusi Matta nn psüühilisest automatismist.[9] Sellesse aastasse langesid veel Motherwelli elu kaks tähtsat sündmust. Esiteks abielu Mehhiko näitleja Maria Emilia Ferreira Moyersiga. Teiseks, pärast Greenwich Village'isse[10] kolimist, otsustas ta pühenduda professionaalselt maalikunstile. 1942. aastal kohtus ta William Baziotese, Jackson Pollocki, Hans Hofmanni ja Willem de Kooninguga. Sel perioodil külastas ta tihti New Yorgi ülikooli avangardistlikku A. E. Gallatini kollektsiooni (hiljem Philadelphia kunstimuuseumis).1943. aastal läks Motherwell tagasi Mehhikosse, kuid sel ajal suri tema isa vähki ning ta naasis New Yorki. 1947. aastal ehitas ta maja ja stuudio East Hamptonis, mille müüs hiljem Barney Rossettile finantsprobleemide tõttu.[5]

1940. aastatel tegeles Motherwell põhiliselt õpetamise ja loengute pidamisega Põhja-Carolinas asuvas Black Mountaini kolledžis. 1951.–1959. aastal õpetas New Yorgis Hunteri kolledžis.[11] 1951. aastal pidas Cambridge'is Foggi kunstimuuseumis loenguid teemal "Abstraktse kunsti tõus ja jätkuvus" ("The Rise and Continuity of Abstract Art") ning Philadelphia kunstimuuseumis teemal "Abstraktse maalikunsti poeesia" ("The Poetry of Abstract Painting"). 1954. aasta suvel õpetas ta Colorado Springsi kaunite kunstide keskuses. 1965. aastal pidas loenguid Benningtoni kolledžis Paul Feeley kutsel ja Yale'i ülikooli kunsti ja arhitektuuri koolis.[5] 1940. aastate keskel kujunes temast üks abstraktse ekspressionismi New Yorgi koolkonna intellektuaalseid juhte.[2]

1948. aastal tegi Clyfford Still ettepaneku luua kooperatiivne modernne kunstikool, millega nõustusid William Baziotes, David Hare, Motherwell ja Mark Rothko. Tulemusena renditi külma veega pööning Eighth Avenuel New Yorgis (küttesüsteemi annetas Bernard J. Reis). Õppeasutuse nimeks sai Kunstniku Subjektide Kool (The Subjects of the Artist School) – rõhutamaks abstraktse maali subjektiivset olemust ja abstraktset ekspressionismi. Still tõmbus eemale enne kooli avamist ning hiljem liitus õpetajaskonnaga Barnett Newman.[5] Nad organiseerisid avatud loenguid ning kuigi osavõtjaid oli hulgi, suleti kool 1949. aasta sügissemestri lõpul rahaliste raskuste tõttu. Hiljem samal aastal võtsid kolm New Yorgi ülikooli hariduskooli professorit kohtumispaiga üle Stuudio 35 nime all ning kasutasid pinda stuudio ja õpilaste tööde väljapanemiskohana. Jätkus ka loengute traditsioon, aga seegi kestis lühikest aega. Stuudio suleti 1950. aasta kevadel.[12] Kuid sellest kasvas välja vabameelne arutlusgrupp Klubi (The Club, 1949), kus avangardsed kunstnikud ja kirjanikud kohtusid 1950. aastatel igal nädalal, et diskuteerida kunsti teemadel. Kohe pärast Kunstniku Subjektide Kooli tegevuse lõppemist rajas Motherwell 1949. aastal endanimelise kaunite kunstide Kooli New Yorgis Fourth Avenuel, mis tegutses samuti vaid ühe aasta ning hõlmas maali-, joonistus- ja teooriaõpet.[5]

1950. aastal abiellus Motherwell Betty Little'iga. Järgmisel aastal määrati ta dotsendiametisse New Yorgi linnaülikooli Hunteri kolledžis ning edasise seitsme aasta jooksul aitas ta professor Edna Wells Luetzil reorganiseerida selle kunstiosakonda. 1953. aastal sündis tütar Jeannie ja 1955. aastal Lise.[5] 1957. aastal ostis Motherwell 18. sajandi maja Provincetownis ning kohtus Helen Frankenthaleriga, kellega abiellus järgmise aasta kevadel. Abielu kestis 1958–1971.[4]) 1965. aastal määrati ta Ameerika kolledži kunstiühingu direktoriks, John Simon Guggenheimi Sihtasutuse haridusnõunikuks[5] ning 1981. aastal asutas ta Dadaluse Sihtasutuse, eesmärgiga harida laiemat publikut modernse kunsti vallas. Motherwell suri 1991. aastal, jättes maha vara üle 25 miljoni dollari väärtuses ja rohkem kui tuhat maaliteost. 20. juulil 1991 võtsid sajad inimesed osa Motherwelli mälestusteenistusest, mis peeti mere ääres tema kodu juures Provincetownis.[6]

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika abstraktse maalikunsti siht oli olla mitterahvusvaheline oma individuaalses kontekstis ja stiilituses. Motherwell tõlgendas liikumist kui "teekonda öhe, teadmata kuhu, tundmatul laeval, võitlusse loodusjõududega", seejuures tähtsustades reisi tõelisust ja lõplikku teostust.[3] Eksistentsialistlikule filosoofiale tuginedes pidas Motherwell maalimist sisult eetiliseks toiminguks.[13] Ta ütles, et ilma eetilise teadlikkuseta on maalikunstnik lihtsalt dekoraator.[14] Tema kunst ei sobitu täielikult Pollocki ja de Kooningi esindatud ekspressionistlikku ega Rothko ja Newmani värviväljamaalingute (color field painting) kategooriasse.[13] Eristudes oma eelistuste ja hariduskäigu poolest, oli ka tema stiil rahulikum, pakkudes tasakaalu abstraktse ekspressionismi üldise ekstreemsuse ja kontrollimatuse taustal.[3] Kuid ta loobus samuti tahvelmaali mõõtmetest ja konventsionaalsest maalitehnikast.[2] Lisaks oli ta loomingu põhiolemus oli juba karjääri alguses abstraktne, samal ajal kui teised jõudsid selleni alles hilisemas loomeperioodis.[15] Tema modernse esteetika komplitseeritus on ühendatud kindlate põhieelistustega, milles maal on puhas pikendus, mitte aken ega uks. Suureformaadilistel maalidel kujutab Motherwell amorfseid vorme läbi julgete ja karmide värvikoosluste, mis on üles ehitatud lihtsatele mustade ja valgete tasapindade kontrastile. Nii liikus ta piltlikust kujutamisviisist peidetud süžeede suunas.[5] Seejuures peegeldub teostes intellektuaalne ja poeetiline tunnetus sümboolsete, figuratiivsete või poliitiliste kõrvaltähendustega[15], mille jaoks sai ta inspiratsiooni kirjandusest, ajaloost või isiklikust elust.[4] Teoseid iseloomustab emotsionaalselt laetud kiire pintslitöö, mille tulemusena on säilinud juhuslikud efektid (näiteks värvipritsmed) ja rangelt struktureeritud kompositsioon.[8] Tema teostes puudub atmosfäärile omane valgus. Lisaks õlivärvidele katsetas ta kollaažitehnikat ning oli ainus esialgsetest abstraktsetest ekspressionistidest, kelle tegevusvalda kuulus veel graafika.[10] Tema kollaaž põhineb nii paberil kui ka vormil: tõuge joonistamiseks ja maalimiseks saab alguse tehniliselt alateadvuslikkusest läbi automatismi (ise nimetas seda läbi sirgelduste) ja jätkub süžee ehk lõpetatud töö suunas.[5] 1960. aastate lõpul keskendus Motherwell rohkem värviväljamaalingule kui abstraktsele ekspressionismile.[4] 1968. aastast alates valmisid tal põhiliselt monokroomsed meditatiivsed teosed.[16]

Loomingu näited[muuda | muuda lähteteksti]

Motherwelli panus Ameerika modernsesse kunsti oli tugev vastumeelsus nii poliitilise kui ka esteetilise provintsistumise suhtes, sügav sukeldumine moodsasse prantsuse kultuuri ning sümbolistide-sürrealistide poeesia ja teooriate esiletõstmine.[5] Prantsuse kultuuri aktiivse esileseadmise tõttu sattus Motherwell isegi pideva ironiseerimise alla, mistõttu pidas ta 1965. aastal vajalikuks rõhutada, et tema suhtumine prantsuse maali- ja luulekonventsioonidesse on samaväärne tema kiindumusega vene ja inglise kirjandusse.[3]

Kuni 1950. aastani kajastub Motherwelli maalides ja kollaažides kaks tendentsi: ta tundub otsivat impulsiivsusest kantud teemasid ning eksperimenteerib värvidega Matisse'ist tuletatud viisil: "Ületamine" ("The Crossing" 1948, New York, John D. Rockefelleri kollektsioon).[9] Maalimise algusaastatel tegi ta kolm omavahel lahkuminevat tööd: maal tema esimesest mehhiklasest naisest Mariast ("La belle méxicaine", 1941, Dedaluse Sihtasutuse kollektsioon), imaginaarne maastik "Punane päike" ("The Red Sun", 1941) ning puhtama kontseptuaalsusega "Väike Hispaania vangikong" ("The Little Spanish Prison", 1941–44, MoMA).[5] 1943. aastal lõi ta seeria tumedaid ähvardavaid töid reaktsioonina Teise maailmasõja sündmustele.[8] Üks tema varasemaid töid on "Lääne õhk" ("Western Air", 1946–1947, MoMA), milles olev omapärane valgus esineb ka hilisemates teostes.[5] Ta on loonud sarjad García Lorca ainesel ja Hispaania Vabariigi meenutuseks.[2] Kõige kuulsamad teosed on "Eleegiad Hispaania Vabariigile" ("Elegies to the Spanish Republic", (üle 100 pildi[4]), mida alustas 1949.[17] Eleegiate tsükkel sai alguse illustratsioonidest Harold Rosenbergi luuletusele, mis olid plaanitud 1948. aastal ilmuma pidanud raamatu "Võimalused II" jaoks.[3] Motherwell ise eitas, et tema eleegiate sarjal on poliitiline varjund[15] ning on kommenteerinud, et need on "elu ja surma kontrastide ja vastastikuste suhete metafoorid", milles on tunda nii vastuhakku kui ka allasurutust. Lisaks peegeldub neis midagi grafitilikku ja plakatlikku ning on aimata eleegiaga seostumatut protesti.[3] Tema teemad ja sümbolid tunduvad lõputult laienevat ja kontrakteeruvat, kuni need lõpuks vallutavad kogu pildi tasapinna.[13] 1951. aastal maalis ta seinamaali sünagoogile Millburnis New Jersey osariigis. Umbes 1954. aasta paiku hakkasid ilmnema tema teostes suured ja selgelt defineeritud sümbolid. See tuleb esile tema kõige tuntumas teoses "Eleegia Hispaania vabariigile nr 34" ("Elegy to the Spanish Republic No. 34", 1953–1954, Buffalo, Albright-Knoxi Kunstigalerii). Aastatesse 1955–1957 jääb tema seeria "Je t'aime", millest tuntumad on neljas ("Je t'aime No. IV") ja kolmas ("Je t'aime No. III with Loaf of Bread", 1955) pilt (mõlemad Dedaluse Sihtasutuse kollektsioonis). 1959. aastast alates rõhutas Motherwell vormi ja värvi lihtsust oma suuremõõtmelistes kompositsioonides.[9] 1968.–1972. aastal töötas ta maaliseeriaga "Avatud" ("Open"), milles peegeldub värviväljamaalingu laad. Tema hilisemad teosed pöördusid tagasi traditsioonilisema abstraktse ekspressionismi poole.[8]

Tähtsamad kirjatööd[muuda | muuda lähteteksti]

1932. aastal kirjutas Motherwell väitekirja Eugene O'Neilli suhetest psühhoanalüütilise teooriaga ning selle tulemusena sai O'Neillist tema eluaegne huviobjekt. 1938. aastal tõlkis ta Paul Signaci teose "D'Eugéne Delacroix au Néo-Impressionisme", mille käsikiri kadus Teise maailmasõja ajal laeval. 1940. aastate esimesel poolel tekkis tal sügav huvi sürrealistide teooriate, eriti automatismi vastu. Veel huvitus Motherwell Sigmund Freudi psühhoanalüüsist ja prantsuse sümbolistide poeetikast, aga eelkõige abstraktsetest kunstnikest: Hans Arp, Paul Klee, Henri Matisse, Joan Miró, Piet Mondrian, Pablo Picasso. Sel perioodil lõi automatismilikke poeeme William Baziotese ja Pollockiga. 1942. aastal oli New Yorgis ilmunud ajakirja VVV (ka Triple V, 1942–1944, peatoimetajad David Hare ja André Breton) toimetajaskonnas. Sürrealistliku žurnaali esimeses väljaandes kirjutas Motherwell Piet Mondrianist ja Giorgio de Chiricost, tuues välja viimaste kiindumuse mitmesuguste mütoloogiliste olendite vastu (15 olendist nimetab ta oma lemmikuks ükssarve ja kõige ebameeldivamaks Narkissose). 1944. aastal oli ta illustreeritud publikatsioonisarja "The Documents of Modern Art" ("Modernse kunsti dokumendid") direktor, mille avaldajateks olid New Yorgis George Wittenborn ja Heinz Schultz. Ta kirjutas eessõna Guillaume Apollinaire'i teosele "Kubistlikud maalikunstnikud" ("The Cubist Painters"). Lisaks kirjutas ta New Yorgi kvartaliajakirjale Partisan Review artiklid Mondrianist ja tema teosest "Broadway Boogie Woogie" (MoMa), Alexander Calderi retrospektiivnäitusest MoMA-s ja Pollocki esimesest isikunäitusest Art of This Century galeriis.[5] 1944.–1951. aastal oli ta kaastoimetaja Harold Rosenbergi kõrval New Yorgis kirjastatud raamatusarjale "Moodsa kunsti ürikud" ("The Documents of Modern Art")[9], mis on tähtis kaasaja Ameerika kunstnike infoallikas.[3] Aastal 1952 andsid Motherwell ja Ad Reinhardt välja ajakirja Modern Artists in America.[8] Kogumikus "The Dada Painters and Poets: An Anthology" ('dadaistlikud kunstnikud ja luuletajad: antoloogia'), New York, 1951) on Motherwelli mõjukamaid tekste ja illustratsioone, mis andis 1950. aastate lõpul võimaluse abstraktse ekspressionismi vastuseisjatel levitada negatiivset suhtumist dadaismi.[3]

Näitusi[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal sai teoks tema esimene isikunäitus New Yorgis Peggy Guggenheimi galeriis Art of This Century[9], mis hõlmas kolme tähtsat kollaaži: "Elurõõm" ("Joy of Living", 1943, Dedaluse Sihtasutuse kollektsioon), "Üllatus ja inspiratsioon" ("Surprise and Inspiration", 1943, Peggy Guggenheimi kollektsioon, Veneetsia) ja "Pancho villa, surnud ja elus" ("Pancho Villa, Dead and Alive", 1943, MoMa). Motherwell võttis osa Kootzi galeriis New Yorgis toimunud näitustest aastatel 1946–1948, 1949 ("The Intrasubjectives"), 1950 ("The Muralist and the Modern Architects") ja 1953. 1942. aastal võttis ta osa André Bretoni ja Marcel Duchampi organiseeritud näitusest "First Papers of Surrealism" (Whitelaw Reidi mõis, 451 Madison Avenue, New York). 1946. aastal toimusid näitused San Francisco kunstimuuseumis California osariigis USA-s, Chicago kunsti klubis Illinoisis ning MoMA näitus "Fourteen Americans". 1947. aastal osales ta Pariisi näitusel "Three Americans" (Galerie Maeght). 1951. aastal olid näitused "The School of New York" Frank Perlsi galeriis (Beverly Hills, California), mille kataloogile kirjutas Motherwell ka eessõna (termini "New Yorgi koolkond" esmakordne kasutus), ja "Forty American Painters, 1940-50" Minnesota ülikoolis. 1952. aastal toimus näitus "American Vanguard Art for Paris" Pariisis (Galerie de France). 1954. aastal oli näitus "Object and Image in Modern Art and Poetry" Yale'i ülikooli kunstigaleriis. 1955. aastal näitused "The New Decade: Thirty-five American Painters and Sculptors" New Yorgis (Whitney Ameerika Kunsti Muuseum) ja "Modern Art in the United States: Selections from the Collections of The Museum of Modern Art, New York" (1955–56) Pariisis, Zürichis, Barcelonas, Frankfurdis, Londonis, Viinis ja Belgradis. 1958.–1959. aastal toimus MoMA organiseeritud suur abstraktse ekspressionismi näitus "The New American Painting", mida näidati Baselis, Milanos, Madridis, Berliinis, Amsterdamis, Brüsselis, Pariisis, Londonis ja New Yorgis. 1958. aastal toimus Brüsseli rahvusvaheline näitus ameerika kunstist "Seventeen Contemporary American Painters" ning Jaapanis Osaka linnas näitus "International Art Festival". 1959. aastal oli Motherwelli esimene retrsospektiivnäitus Benningtoni kolledžis Eugene Gooseni kutsel. Samal aastal olid tema teosed väljas ka Moskvas toimunud Ameerika kunsti näitusel "American Painting and Sculpture".[5]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Robert Motherwell". 2017. Kasutatud 21. aprill 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1944). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 114. 
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Norbert Lynton (2001). Moodsa kunsti lugu. Avita. Lk 243-244, 229-230. 
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ian Chilvers (1990). The Concise Oxford Dictionary of Art and Artists. New York: Oxford. Lk 318. 
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 Frank O'Hara (2017). Robert Motherwell: with selections from the artist's writings. New York: The Museum of Modern Art. Lk 9, 18, 15, 73, 74, 75, 77, 78, 79, 82, 84.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 "Robert Motherwell". Wikipedia. 2018. Vaadatud 11. mai 2018.
  7. ↑ "Robert Motherwell". The Art Story. Vaadatud 11. mai 2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 "Union List of Artist Names. Full Record Display". The J. Paul Getty Trust. 2004. Vaadatud 21. aprill 2018.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 E. P. Dutton (1978). Phaidon Encyclopedia of Art and Artists. Oxford: Phaion Press Limited. Lk 462-463.
  10. ↑ 10,0 10,1 Andrew Graham-Dixon (2010). Kunst: kaljujoonistest kaasaegse kunstini. Tallinn: Varrak. Lk 515.
  11. ↑ Hugh Brigstocke (2001). The Oxford Companion to Western Art. New York: Oxford University Press. Lk 497.
  12. ↑ "Subjects of the Artist School". Oxford Index. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. mai 2018. Vaadatud 11. mai 2018.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Sir Lawrence Gowing (2002). A Biographical Dictionary of Artists. Andromeda Oxford. Lk 476.
  14. ↑ Peter Murray, Linda Murray (1991). Dictionary of Art and Artists. Penguin Books. Lk 287.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 David Piper (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 463.
  16. ↑ Marianne Bernhard (2000). Kunstileksikon. Tallinn: Kunst. Lk 358.
  17. ↑ Helje Heinoja (tõlge) (2003). Kunstiteatmik. Ersen. Lk 163.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Robert_Motherwell&oldid=6435612"