Jaapani usundid

Religioosses mõttes on Jaapan unikaalne. Pole teist maad maailmas, kus oleks selline usundite sümbioos ja läbipõimumine. Sellel fenomenil on pikk ja keeruline ajalugu, peamine osa shintōl ja budismil, see­juu­res budism oma mahajaana kohalikus variandis, mis käsitleb Buddhat jumalusena (jumalustamine). Eri aegadel on mõju avaldanud ka tei­sed usundid: taoism, kristlus (rooma-katoliiklik variant kirishitan) ja konfutsianismi filosoofia. Praegu on kõik koos, lisaks pal­ju uususundeid. Enamus jaapanlasi on nii šintoistid kui budistid. Piltlikult: jaapanlane sünnib shin­to­is­tina ja sureb budistina. Jaapani originaalne usund on shintō, mis on looduslik animistlik. Teadlased pole üksmeelel, kas alg­selt oli shintō looduse kummardamine või ka esivanemate kultus, mis võis ka hiljem lisanduda. Mõned on avaldanud kahtlust, kas shintō on üldse usund, sest:

• ajaloolised lätted on ebamäärase
• puudub eetiliste normide ja doktriinide fikseeritud süsteem
• pole ametlikult tunnustatud pühakirja

Arvatakse, et shintōt tuleb käsitleda kui kogumikku välismaiseid uskumusi, traditsioonilist mõttelaadi ja iga­päevaseid tavasid. On tunnustatud usund, teoreetilises plaanis subjektilt kogukondlik, jumalate ar­vu­ku­selt polüteistlik ning jumala ja inimese suhete kohalt theoantropiidne. Shintōt nimetatakse puhtaks või va­ra­­jaseks shintōks kuni budismi sissetungini. Jaapanlased pidasid end siis kosmose integreeritud elus­olen­di­te kogukonna osaks, on 3 dimensiooni:

Varajase shintō perioodil polnud kindlaks määratud avalikku teenistust, kiriklikku organisatsiooni, mida on püütud luua 10. ja 19. sajandil, kuid mis lõppesid ebaõnnestunult.

Regionaalsega paralleelselt ek­sis­teeris kommunaalne kami, igal Ujil oma kami. 3-4 sajandil hakati püstitama neile templeid. Peale kait­se­­jumalate austati maastiku või loodusega seotud jumalusi, nt mis seoses tuule, mäega vms. Shintō jumalus on säilinud tänani, ta koondnimi on müriaad, kus arvatakse olevat umbes 8 miljonit kamit. Rii­gi­võimu suurenedes tuli esile Amaterasumahajaana budism , samal ajal tulid Jaapanisse uued õpetused – 5. sajandil konfutsianism ja 6. sajandil taoism, mille levik oli tagasihoidlik. Konfutsianismil on suur roll shin­toistliku eetika kujunemisel – mütoloogia kujunemine Pan-Jaapani mütoloogiaks. Kamid kujunesid üld­­tunnustatud jumalateks, shintō templid said riiklikke annetusi, mis püsis 13. sajandini. Siis taastati see Meiji reformide ajastul ja püsis kuni Teise maailmasõja lõpuni. Konfutsianism aitas Jaapanis kinnistada keis­rikultust. Ta tulek Jaapanisse ei pakkunud shintōle erilisi probleeme, kuid konfutsianismi kaudu hak­kas Jaapanis levima Hiina kultuur – Jaapani kontaktid Hiinaga meie ajaarvamise algul, Korea kau­du Hiina mõjud Jaapanisse. Emigrandid jäid sageli Jaapanisse elama, said oma ühiskondliku positsiooni – neid nimetati kodakondsuse saanuteks. 5. sajandi lõpul nimetas keiser Ōjin konfutsiaanlikud õpetlased Ko­reast oma laste õpetajateks.