Mõttevabadus: erinevus redaktsioonide vahel
Lisasin viiteid ning tegin artikli põhjalikumaks. |
Eemaldasin märkuse, et vähe viiteid on. |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{viita}} |
|||
'''Mõttevabadus''' (ka ''südametunnistuse vabadus'') on üks [[inimõigus]]test: õigus omada seisukohti. See on eraldiseisev [[sõnavabadus]]est, mis on õigus oma seisukohti väljendada ja levitada. |
'''Mõttevabadus''' (ka ''südametunnistuse vabadus'') on üks [[inimõigus]]test: õigus omada seisukohti. See on eraldiseisev [[sõnavabadus]]est, mis on õigus oma seisukohti väljendada ja levitada. |
||
Redaktsioon: 2. detsember 2020, kell 19:01
Mõttevabadus (ka südametunnistuse vabadus) on üks inimõigustest: õigus omada seisukohti. See on eraldiseisev sõnavabadusest, mis on õigus oma seisukohti väljendada ja levitada.
Eestis ja Euroopa Liidus
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 järgi on nii igal Eesti kodanikul kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel õigus mõttevabadusele.[1]
Euroopa Liidu riikides kehtib Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon[2], mille artikkel 9 ütleb, et igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele.[3] Iga inimene võib alati oma usku või veendumusi muuta ning omab vabadust neid soovitud viisil teistele teatavaks teha. Kõik Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki on selle konventsiooni ratifitseerinud.[4]
Lisaks tegutseb Euroopa Liidus ka Euroopa Inimõiguste Kohus, mis lähtub oma tegevuses eelnevalt mainitud konventsioonist. Menetleda saab see kohus vaid juhul, kui ühtlasi on rikutud ka riigisisest õigust.[5]
Mõttevabadust käsitletakse ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.[6]
Mujal maailmas
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 seisab sama tekst, mis Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 9.[7]
Organisatsioon Humanists International koostab igal aastal mõttevabaduse raporti[8], milles kajastatakse eraldi iga maailma riigi mõttevabadusega seotud näitajaid. Uuringute tulemustest on selgunud, et riikidest ülekaalukas enamik ei austa inimõigusi ja seega ka mõttevabadust. [9]
Definitsiooni areng ja ajalugu
Juba Kreeka filosoofid Platon ja Sokrates pöörasid oma teostes mõttevabadusele vähesel määral tähelepanu, kuid kuningas Ašoka edikte peetakse esmasteks teadvuse vabadusega seotud seadusteks. Arvestamata Constantine I 313. aastal Milanos vastu võetud usulise sallimise dekreete, arvatakse Euroopa mõtteloos, et filosoofid Themistius, Michel de Montaigne, Baruch Spinoza, John Locke, Voltaire, Alexandre Vinet ja John Stuart Mill ning teoloogid Roger Williams ja Samuel Rutherford on teadvuse- ja mõttevabaduse peamised teerajajad.[10]
Õigus mõttevabadusele pandi esimest korda rahvusvahelisel tasandil kirja 1959. aastal Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklisse 9.[11]
Mõttevabaduse kaitse
Järgnev süllogism selgitab mõttevabaduse kaitsmise loogikat:
Karistada saab vaid seda, mis on vastuolus teiste inimeste oluliste huvide ja õigustega. Mõtted ei saa rikkuda teiste inimeste olulisi huve ja õigusi. Järelikult ei saa mõtteid karistada.[12]
Tegu on „kahju põhimõttega“, mis on tuletatud John Stuart Milli argumendist, et „ainus eesmärk, mille nimel saab tsiviliseeritud kogukonna mis tahes liikme üle tema tahte vastaselt õigust kasutada, on vältida teistele kahju tekitamist“.[13]
Mõttevabaduse tulevik
Tänapäeval on neurokujutistehnoloogiate väljatöötamine tõstatanud küsimuse mõtete lugemise ja nende alla surumise osas. Seetõttu on välja kujunemas sellised valdkonnad nagu neuroeetika ja neuroprivaatsus.[14]
Sapir-Whorfi hüpotees, mis väidab, et mõte on oma olemuselt omane keelele, toetaks väidet, et püüdlus keelesõnade kasutamist piirata on tegelikult mõttevabaduse piiramise vorm. Seda teooriat avastas George Orwell oma romaanis „1984“, kus võeti kasutusele uuskeel. Olemuslikult oli tegemist tehislikult loodud keelega, mis disainiti piiramaks sõnavara ulatust ja grammatika kasutust eesmärgiga kontrollida mõtte- ja väljendusvabadust.[15]
Auhinnad selles vallas
Sahharovi mõttevabaduse auhind
Igal aastal tunnustab Euroopa Parlament Sahharovi mõttevabaduse auhinnaga mõnda väljapaistvat saavutust ühes järgmistest valdkondadest: inimõiguste ja põhivabaduste, eriti sõnavabaduse kaitse; vähemuste õiguste kaitse; rahvusvahelise õiguse austamine; demokraatia edendamine ja õigusriigi põhimõtete rakendamine.[16]
Auhinna vääriliseks võib osutuda ka pühendunud tegevus eelnimetatud valdkondades ja intellektuaalne või kunstiline looming.[16]
Sahharovi mõttevabaduse auhinna saamiseks peab saavutus olema tõendatud ja kontrollitav.[16]
Viited
- ↑ "Eesti Vabariigi põhiseadus". Riigi Teataja.
- ↑ "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon". Riigi Teataja. 15. mai 2015.
- ↑ Equality and Human Rights Commission (15. november 2018). "Article 9: Freedom of thought, belief and religion".
- ↑ Välisministeerium (12. mai 2016). "Euroopa Nõukogu".
- ↑ Välisministeerium (25. september 2020). "Euroopa Inimõiguste Kohus".
- ↑ "Euroopa Liidu põhiõiguste harta". Euroopa Liidu Teataja.
- ↑ "ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon". Välisministeerium. 27. juuni 2013.
- ↑ Humanists International (2019). "Freedom of Thought Report".
- ↑ Humanists International. "Freedom of Thought Report country index".
- ↑ Luzzatti, Luigi (February 2006). Luigi Luzzatti, "The First Decree on Freedom of Conscience" p. 47 in God in Freedom. ISBN 9781596054486. ^ Luzzatti, p. 91.
- ↑ European Court of Human Rights, Council of Europe. European Convention on Human Rights. Strasbourg. Lk 11.
- ↑ McCarthy-Jones, Simon (26. september 2019). "The Autonomous Mind: The Right to Freedom of Thought in the Twenty-First Century". Frontiers.
- ↑ Mill, J. S. (1859/1985). On Liberty. London: Penguin., lk. 68
- ↑ Marken-Kruusmägi, Ilona (2013). "POLÜGRAAFITESTI ABIL SAADUD ANDMETE USALDUSVÄÄRSUSE VÕRDLEMINE MUUDE TÕENDITE USALDUSVÄÄRSUSEGA" (PDF). Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.
- ↑ J.A. Lucy (2001). "Sapir–Whorf Hypothesis". International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences.
- ↑ 16,0 16,1 16,2 Euroopa Parlament (2019). "SAHHAROVI MÕTTEVABADUSE AUHIND 2019. aasta programm" (PDF).