Karl Velts: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
halb link Eesti Veteranide organisatsioonide Liit
Smörre (arutelu | kaastöö)
Mis vabastamine see oli
1. rida: 1. rida:
'''Karl Velts''' ([[30. november]] [[1917]] [[Petrogradi kubermang]] [[Gattšina rajoon]] – [[9. märts]] [[2012]] [[Maardu]]) oli [[Eesti]] [[Teine Maailmasõda|Teise Maailmasõja]] veteranide keskorganisatsiooni juht.
'''Karl Velts''' ([[30. november]] [[1917]] [[Petrogradi kubermang]] [[Gattšina rajoon]] – [[9. märts]] [[2012]] [[Maardu]]) oli [[Eesti]] [[Teine Maailmasõda|Teise Maailmasõja]] veteranide keskorganisatsiooni juht.


Velts sõdis [[Punaarmee]]s [[Talvesõda|Talvesõjas]]. Seejärel ta demobiliseeriti ja töötas [[Leningradi oblast]]is piimakombinaadis [[autojuht|autojuhina]]. Kui puhkes [[Suur Isamaasõda]], siis mobiliseeriti ta jälle. Sõja läbis ta autojuhina [[Leningradi rinne|Leningradi]] ja [[Volhovi rinne|Volhovi rindel]], tõustes Leningradi rinde ülema autojuhiks. Ta osales [[Leningradi blokaad]]i murdmisel ning [[Pihkva]], [[Petseri]] ja [[Riia]] vabastamisel. Teda autasustati 3 medaliga. [[1944]] arvati ta reservi ja suunati [[Ukraina]]sse [[raudtee|raudteid]] taastama. [[1946]] demobiliseeriti ta teist korda.
Velts sõdis [[Punaarmee]]s [[Talvesõda|Talvesõjas]]. Seejärel ta demobiliseeriti ja töötas [[Leningradi oblast]]is piimakombinaadis [[autojuht|autojuhina]]. Kui puhkes [[Suur Isamaasõda]], siis mobiliseeriti ta jälle. Sõja läbis ta autojuhina [[Leningradi rinne|Leningradi]] ja [[Volhovi rinne|Volhovi rindel]], tõustes Leningradi rinde ülema autojuhiks. Ta osales [[Leningradi blokaad]]i murdmisel ning [[Pihkva]], [[Petseri]] ja [[Riia]] tagasivallutamisel. Teda autasustati 3 medaliga. [[1944]] arvati ta reservi ja suunati [[Ukraina]]sse [[raudtee|raudteid]] taastama. [[1946]] demobiliseeriti ta teist korda.


Pärast sõda elas ta [[Tallinn]]as. Ta töötas [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu autobaas]]i direktorina ja valiti [[Eesti NSV]] autotransporditöötajate ametiühingukomitee juhatajaks. Seejärel töötas ta kalatööstuse peavalitsuse "Zaprõba" varustusosakonna juhatajana, hiljem [[tanker]]i "Kripton" kapteni abina ja [[Tallinna merekool]]i juhataja asetäitjana.
Pärast sõda elas ta [[Tallinn]]as. Ta töötas [[Eesti NSV Ministrite Nõukogu autobaas]]i direktorina ja valiti [[Eesti NSV]] autotransporditöötajate ametiühingukomitee juhatajaks. Seejärel töötas ta kalatööstuse peavalitsuse "Zaprõba" varustusosakonna juhatajana, hiljem [[tanker]]i "Kripton" kapteni abina ja [[Tallinna merekool]]i juhataja asetäitjana.

Redaktsioon: 5. september 2020, kell 19:48

Karl Velts (30. november 1917 Petrogradi kubermang Gattšina rajoon9. märts 2012 Maardu) oli Eesti Teise Maailmasõja veteranide keskorganisatsiooni juht.

Velts sõdis Punaarmees Talvesõjas. Seejärel ta demobiliseeriti ja töötas Leningradi oblastis piimakombinaadis autojuhina. Kui puhkes Suur Isamaasõda, siis mobiliseeriti ta jälle. Sõja läbis ta autojuhina Leningradi ja Volhovi rindel, tõustes Leningradi rinde ülema autojuhiks. Ta osales Leningradi blokaadi murdmisel ning Pihkva, Petseri ja Riia tagasivallutamisel. Teda autasustati 3 medaliga. 1944 arvati ta reservi ja suunati Ukrainasse raudteid taastama. 1946 demobiliseeriti ta teist korda.

Pärast sõda elas ta Tallinnas. Ta töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu autobaasi direktorina ja valiti Eesti NSV autotransporditöötajate ametiühingukomitee juhatajaks. Seejärel töötas ta kalatööstuse peavalitsuse "Zaprõba" varustusosakonna juhatajana, hiljem tankeri "Kripton" kapteni abina ja Tallinna merekooli juhataja asetäitjana.

Pärast Eesti taasiseseisvumist töötas ta Eesti Veteranide Organisatsioonide Liidu[1] juhataja asetäitjana, alates 2008 juhatajana. Sellesse kuulus 30 piirkondlikku organisatsiooni ja 10 ühendust, mille hulgas polnud Saksamaa poolel sõdinute organisatsioone[2][1].

29. detsembril 2007 autasustas Vladimir Putin Karl Veltsi Sõpruse ordeniga suure panuse eest vene kaasmaalaste ühiskondlike organisatsioonide konsolideerimisse Eestis. Velts oli autasustamisele esitatud isikute loendis esimene välismaalane.

Viited

  1. 1,0 1,1 Eero Riuttala. Ajalugu jaotab Eesti veteraniorganisatsioonid 18. veebruar 2009. Vaadatud 11. juunil 2015
  2. Postimees. Punaveteranid valmistuvad tähistama 2010. aasta 9. maid 1. september 2008. Vaadatud 11. juunil 2015