Elmar Tambek: erinevus redaktsioonide vahel

Abi

Allikas: Vikipeedia

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 22. aprill 2019, kell 21:18

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2017)
Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Elmar Tambek (24. detsember 1897 Kavastu küla, Vihula vald, Virumaa – 26. juuni 1991 Vancouver, Kanada) oli Eesti jurist ja sõjaväelane (kapten^[1]).

Elulugu

Elmar Tambek õppis Liiguste ministeeriumikoolis ja lõpetas 1917. aastal kuldmedaliga Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi. Soovides õppida arstiks, astus ta Peterburi sõjameditsiini akadeemiasse.^[2] 1918. aastal pöördus Eestisse tagasi ja osales vabadussõjas, aastatel 1920–1929 oli kaadriohvitser (teenis 2. Suurtükiväepolgus, 2. Diviisi suurtükiväes, sõjaministeeriumis, sõjaväe ringkonnakohtus ja sõjaväe prokuratuuris, 1924–1929 kohtu-uurija ja abiprokurör).

20. detsembril 1920 lõpetas Sõjakooli sõjaaegse ratsaväe kursuse ja kõrgendati lipnikuks^[3]. Aastal 1925 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.^[2] Kuulus korporatsiooni Vironia.^[2] Pärast seda töötas Sõjaministeeriumis ja Sõjaprokuratuuris.^[2] Aastast 1929 töötas prokurörina Rakvere ringkonnakohtus ja 1933. aastast Tallinna abiprokurörina.^[2] Osales aastal 1932 Eesti Vabadussõjalaste Liidu Rakvere osakonna rajamisel.^[2]

Oli Politseikooli kriminaalõiguse ja kriminoloogia õppejõud.^[viide?]

Alates 1. septembrist 1938 kuni surmani (kinnitatud jätkuvalt ametis olevaks Tõnis Kindi poolt 29. detsembril 1973) oli ta Vabariigi Presidendi Kantselei ülem.

Aastatel 1941–1944 oli Elmar Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse ZEV (saksa Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten) juhataja.

Kaks päeva enne punavägede saambumist Tallinna septembris 1944, põgenes ta koos perekonnaga (välja arvatud tema poeg Ülo Tambek, kes 1941. aastal oli mobiliseeritud Punaarmeasse) laeval "Wartheland" Saksamaale^[2] (oli seal Eesti Toimkonna juhataja Berliinis, hiljem Detmoldis^[4]). 1947 siirdus Inglismaale ja 1952 kolis Kanadasse Vancouverisse.^[2] Töötas erahaiglas sanitarina, 70-aastaselt siirdus pensionile.^[5]

Elmar Tambeki tuhastatud põrm ja tema abikaasa Anna Tambeki põrm on maetud Virumaale Halliste kalmistule. Samal kalmistul puhkavad ka tema poeg, filmioperaator- ja režissöör ning ajakirjanik Ülo Tambek, ja tema vanemad. Elmar Tambeki ja tema abikaasa ümbermatmisele pühendatud mäletusjumalateenistus toimus Tallinnas Kaarli kirikus 9. juunil 1994.^[2]

Looming

"Tõus ja mõõn" (1964)

Tunnustused

1939 Valgetähe II klassi teenetemärk

Kirjandus

Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu, 1994. Lk. 123.
E. Tambeki vastus A. Lutsule. Võitleja, september 1970.
"Armas president, aita!" 13.000 kirja vabariigi esimesele kodanikule. Päevaleht, 14. juuni 1940, nr. 157, lk. 5.

Viited

↑ "Elmar Tambek". Ohvitseride andmekogu.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Suurvärav, Avo (28.07.1994). "Tambekid maeti kodumaa mulda". Vaba Eestlane = Free Estonian. Vaadatud 22.04.2019.
↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202752&img=era0031_001_0000242_00009_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=e12524291658001ca19cd8052993cdd6
↑ Uus kartoteek valmistamisel. Eesti Sõna, 24. märts 1945, nr. 21, lk. 2.
↑ "Matrikli nr 1738". Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944. Vaadatud 22.04.2019.

Välislink

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elmar_Tambek&oldid=5291642"

Kategooriad:

Peidetud kategooriad:

@@ 13. rida: / 13. rida: @@
 Aastatel [[1941]]–[[1944]] oli Elmar Tambek Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise ja Otsimise Keskuse [[ZEV]] (saksa ''Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten und mobilisierten Esten'') juhataja.
-Kaks päeva enne punavägede saambumist Tallinna septembris 1944, põgenes ta koos perekonnaga (välja arvatud tema poeg [[Ülo Tambek]], kes 1941. aastal oli mobiliseeritud Punaarmeasse) laeval "Wartheland" [[Saksamaa]]le<ref name="VE3" /> (oli seal [[Eesti Toimkond|Eesti Toimkonna]] juhataja Berliinis, hiljem [[Detmold]]is<ref>Uus kartoteek valmistamisel. Eesti Sõna, 24. märts 1945, nr. 21, lk. 2.</ref>). 1947 siirdus [[Inglismaa]]le ja 1952 kolis [[Kanada]]sse Vancouverisse.<ref name="VE3" /> Töötas haiglas sanitarina.{{lisa viide}}
+Kaks päeva enne punavägede saambumist Tallinna septembris 1944, põgenes ta koos perekonnaga (välja arvatud tema poeg [[Ülo Tambek]], kes 1941. aastal oli mobiliseeritud Punaarmeasse) laeval "Wartheland" [[Saksamaa]]le<ref name="VE3" /> (oli seal [[Eesti Toimkond|Eesti Toimkonna]] juhataja Berliinis, hiljem [[Detmold]]is<ref>Uus kartoteek valmistamisel. Eesti Sõna, 24. märts 1945, nr. 21, lk. 2.</ref>). 1947 siirdus [[Inglismaa]]le ja 1952 kolis [[Kanada]]sse Vancouverisse.<ref name="VE3" /> Töötas erahaiglas sanitarina, 70-aastaselt siirdus pensionile.<ref>{{Netiviide |URL=http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/matrikkel/view?id=1852 |Pealkiri=Matrikli nr 1738 |Väljaanne=Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944 |Kasutatud=22.04.2019}}</ref>
 Elmar Tambeki tuhastatud [[põrm]] ja tema abikaasa Anna Tambeki põrm on maetud Virumaale Halliste kalmistule. Samal kalmistul puhkavad ka tema poeg, filmioperaator- ja režissöör ning ajakirjanik Ülo Tambek, ja tema vanemad. Elmar Tambeki ja tema abikaasa ümbermatmisele pühendatud mäletusjumalateenistus toimus Tallinnas [[Kaarli kirik|Kaarli kirikus]] [[9. juuni|9. juunil]] [[1994]].<ref name="VE3">{{Netiviide |Autor=Suurvärav, Avo |URL=https://dea.digar.ee/page/vabaeestlane/1994/07/28/11 |Pealkiri=Tambekid maeti kodumaa mulda |Väljaanne=Vaba Eestlane = Free Estonian |Aeg=28.07.1994 |Kasutatud=22.04.2019}}</ref>