Sinihape: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 16. veebruar 2019, kell 19:33

Sinihape ehk vesiniktsüaniidhape ehk tsüaanvesinikhape (keemiline valem HCN) on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva mürgina.

Mürgine toime on tingitud hapniku kasutamist reguleerivate rakkude rauda sisaldavate ensüümide blokeerimisest. Mürgistusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, südametegevuse häired, kesknärvisüsteemi halvatus ja surm. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg.^[1]

Sinihappe avastajaks peetakse Carl Wilhelm Scheelet.^[2]

Sinihapet on kasutatud nii keemiarelvades (zyklon A ja B) kui ka hukkamistel; samuti mõningate kõrgmolekulaarsete ühendite sünteesimiseks, taimekahjurite tõrjeks, väärismetallide eraldamiseks maagist jne.^[2]

Luuviljade (ploomid, kirsid, virsikud, aprikoosid) seemned sisaldavad amügdaliini, mis kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, glükoosi ja bensaldehüüdi. Seetõttu ei tohiks kunagi luuviljaliste seemneid süüa ning hoidistamisel on soovitatav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.^[2]

Vaata ka

Tsüanogeensed glükosiidid

Viited

↑ Hydrogen cyanide: health effects, incident management and toxicology Vaadatud 24.02.2014
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Hergi Karik. "Luuviljad ja sinihape" Horisont, 1998

Välislingid

Ohutuskaart
KATHLEEN F. CASTRIC ja PETER A. CASTRIC, Method for Rapid Detection of Cyanogenic Bacteria, APPLIED AND ENVIRONMENTAL MICROBIOLOGY, veebruar 1983, lk 701-702, 45. väljaanne, nr 2

[hpa.org.uk-1] Hydrogen cyanide: health effects, incident management and toxicology Vaadatud 24.02.2014

[Karik-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Hergi Karik. "Luuviljad ja sinihape" Horisont, 1998

[1]

[2]

@@ 2. rida: / 2. rida: @@
 '''Sinihape''' ehk '''vesiniktsüaniidhape''' ehk '''tsüaanvesinikhape''' ([[keemiline valem]] '''HCN''') on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva [[mürk|mürgina]].
-Mürgine toime on tingitud [[hapnik]]u kasutamist reguleerivate [[rakk]]ude rauda sisaldavate [[ensüüm]]ide blokeerimisest. Mürgitusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, [[süda]]metegevuse häired, [[kesknärvisüsteem]]i halvatus ja [[surm]]. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg.<ref name="hpa.org.uk" />
+Mürgine toime on tingitud [[hapnik]]u kasutamist reguleerivate [[rakk]]ude rauda sisaldavate [[ensüüm]]ide blokeerimisest. Mürgistusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, [[süda]]metegevuse häired, [[kesknärvisüsteem]]i halvatus ja [[surm]]. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg.<ref name="hpa.org.uk" />
 Sinihappe avastajaks peetakse [[Carl Wilhelm Scheele]]t.<ref name="Karik" />