Õ

Õ

õ

Õ (õ) on ladina kirja täht, mis on saadud o-tähest diakriitilise märgi tilde abil.

HTML-is märgendatakse Õ-tähte Õ ja õ-tähte õ.

Eesti keel

Eesti keeles märgib see täht ümardamata keskkõrget keskvokaali.

Selle kasutuselevõtu algatas 19. sajandi algul Otto Wilhelm Masing. Varem kasutati selle hääliku märkimiseks peamiselt o ja ö-tähte, mõnes sõnas ka e-tähte.

Eesti tähestikus on see täht w- ja ä-tähe vahel. Ta on tähestiku 27. täht, võõrtähtedeta 24. täht.

Arvutikasutajad asendavad selle vajaduse korral sümboliga 6 või ø või q.

Koltasaami keel

Koltasaami keeles märgib see täht eesti õ-le sarnast keskvokaali [ɘ]. Näiteks: kõõččmoš 'küsimus'.

Leedu keel

Leedu keeles ei ole õ tähestikutäht. Sellega märgitakse mõnedes sõnaraamatutes rõhulist pikka o-häälikut, mis hääldub tõusva intonatsiooniga, näiteks piemuõ (tavatekstis piemuo) 'karjane'.

Liivi keel

Liivi keeles märgib see täht erinevaid häälikuid. Esisilbis märgib see eesti õ-le sarnast ümardamata keskkõrget keskvokaali.

Kehtivas idaliivi ortograafias märgib täht ȭ pikka õ-d, näiteks ȭdõg 'õhtu'. Lisaks on ortograafias lähedasi häälikuid märkivad tähed ȯ ja ȱ.

Portugali keel

Portugali keeles märgib see täht nasaliseeritud o-häälikut [õ].

Vietnami keel

Vietnami keeles ei ole õ tähestikutäht, vaid märgib o-häälikut, mis hääldub tõusva katketooniga.

Vaata ka

• Ã
• Ñ
• vokaalne düslaalia

Kirjandus

• Raimo Raag. "Eripärane täishäälik õ". Teoses Sõida tasa üle silla. EKSA 2018. ISBN 978-9949-604-62-3 (lk 73–80)

Välislingid

• Valve-Liivi Kingisepp: "Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?" Sirp, 16. september 2016