Kotsu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
Kotsut (kujul ''Cozzo'') mainitakse [[Henriku Liivimaa kroonika]]s seoses riialaste, [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] 1218. aasta rüüsteretkega Läänemaale, mille järel sealsete kihelkondade, sh Kotsu vanemad nende juurde rahu paluma läksid. Pärast vanemate lubadust end [[ristimine|ristida]] lasta, iga-aastast maksu tasuma hakata ja pantvange anda sõlmitigi rahu.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXI 5, lk 182–183</ref> 1224. ja 1231. aastast pärinevad ürikud mainivad ''Cotze'' ja 1242. aasta allikas ''Cotye'' kihelkonda.<ref name=7kihelkonda>[[Enn Tarvel]]. Läänemaa seitse kihelkonda. ''Keel ja Kirjandus'' 1971, nr 5, lk 292–298</ref> |
Kotsut (kujul ''Cozzo'') mainitakse [[Henriku Liivimaa kroonika]]s seoses riialaste, [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] 1218. aasta rüüsteretkega Läänemaale, mille järel sealsete kihelkondade, sh Kotsu vanemad nende juurde rahu paluma läksid. Pärast vanemate lubadust end [[ristimine|ristida]] lasta, iga-aastast maksu tasuma hakata ja pantvange anda sõlmitigi rahu.<ref>Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud ja kommenteerinud [[Enn Tarvel]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXI 5, lk 182–183</ref> 1224. ja 1231. aastast pärinevad ürikud mainivad ''Cotze'' ja 1242. aasta allikas ''Cotye'' kihelkonda.<ref name=7kihelkonda>[[Enn Tarvel]]. Läänemaa seitse kihelkonda. ''Keel ja Kirjandus'' 1971, nr 5, lk 292–298</ref> |
||
Kotsu, üks |
Kotsu, üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast, hõlmas hilisema [[Karuse kirikukihelkond|Karuse kirikukihelkonna]] ja võib-olla ka osa [[Varbla kihelkond|Varbla kirikukihelkonna]] alast. Muinaskihelkonna keskus oli tõenäoliselt [[Linnuse (Hanila)|Linnuse]] küla ja sealne [[Vatla maalinn]]. On oletatud, et Kotsu koosnes kahest osast, millest põhjapoolsemat on nimetatud ''Svorue'', ''Suorbe'' või ''Svorbe''.<ref name=7kihelkonda /><ref>[[Lembit Jaanits]], [[Silvia Laul]], [[Vello Lõugas]], [[Evald Tõnisson]]. "Eesti esiajalugu". [[Eesti Raamat]], [[1982]]. Lk 408</ref> |
||
Arvatakse, et allikates mainitud nime hääldati ''kotso'' ja et see tuleneb praeguseks keelest kadunud sõnast ''kotso'' või ''kotsa'', mille tähendus oli oletatavalt "kõrgendik" või "tõus, nõlvak".<ref>[[Paul Alvre]]. [http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/34779 Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed.] ''[[Keel ja Kirjandus]], 1985, nr 2, lk 103</ref> |
Arvatakse, et allikates mainitud nime hääldati ''kotso'' ja et see tuleneb praeguseks keelest kadunud sõnast ''kotso'' või ''kotsa'', mille tähendus oli oletatavalt "kõrgendik" või "tõus, nõlvak".<ref>[[Paul Alvre]]. [http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/34779 Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed.] ''[[Keel ja Kirjandus]], 1985, nr 2, lk 103</ref> |
||
Redaktsioon: 14. juuli 2017, kell 11:13
Kotsu (ka Cozzo) oli muinaskihelkond Läänemaal.
Kotsut (kujul Cozzo) mainitakse Henriku Liivimaa kroonikas seoses riialaste, latgalite ja liivlaste 1218. aasta rüüsteretkega Läänemaale, mille järel sealsete kihelkondade, sh Kotsu vanemad nende juurde rahu paluma läksid. Pärast vanemate lubadust end ristida lasta, iga-aastast maksu tasuma hakata ja pantvange anda sõlmitigi rahu.[1] 1224. ja 1231. aastast pärinevad ürikud mainivad Cotze ja 1242. aasta allikas Cotye kihelkonda.[2]
Kotsu, üks seitsmest Läänemaa kihelkonnast, hõlmas hilisema Karuse kirikukihelkonna ja võib-olla ka osa Varbla kirikukihelkonna alast. Muinaskihelkonna keskus oli tõenäoliselt Linnuse küla ja sealne Vatla maalinn. On oletatud, et Kotsu koosnes kahest osast, millest põhjapoolsemat on nimetatud Svorue, Suorbe või Svorbe.[2][3]
Arvatakse, et allikates mainitud nime hääldati kotso ja et see tuleneb praeguseks keelest kadunud sõnast kotso või kotsa, mille tähendus oli oletatavalt "kõrgendik" või "tõus, nõlvak".[4]
Viited
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXI 5, lk 182–183
- ↑ 2,0 2,1 Enn Tarvel. Läänemaa seitse kihelkonda. Keel ja Kirjandus 1971, nr 5, lk 292–298
- ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982. Lk 408
- ↑ Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 103