Kose suvemõis: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
18. rida: 18. rida:


==Kochide suguvõsa kabel ja perekonnakalmistu==
==Kochide suguvõsa kabel ja perekonnakalmistu==
[[1870. aastad|1870. aastatel]] tellis [[Andreas Cristian Koch]] [[Otto Rudolf von Knüpffer]]ilt suguvõsa matusekabeli projekti. Kabeli lasi ta rajada Kose suvemõisa lähedal asuvale kõrgendikule, kust avanesid toona romantilised vaated jõeorule ja [[Pirita klooster|Pirita kloostrivaremetele]]. Seni asus suguvõsa hauakabel [[Kopli kalmistu]]l.
[[Andreas Cristian Koch]] tellis [[Rudolf Otto von Knüpffer]]ilt [[1870. aastad|1870. aastatel]] suguvõsa matusekabeli projekti. Kabeli lasi ta rajada Kose suvemõisa lähedal asuvale kõrgendikule, kust avanesid toona romantilised vaated jõeorule ja [[Pirita klooster|Pirita kloostrivaremetele]]. Seni asus suguvõsa hauakabel [[Kopli kalmistu]]l.


Matusekabeli olid [[August Weizenberg]]i ja [[Juhan Raudsepp|Juhan Raudsepa]] marmorskulptuurid, osa neist kujudest on hävinud või kaduma läinud, osa kujudest on aga siiani säilinud [[Eesti Kunstimuuseum]]is. Kochide perekonna matmispaik püsis Kochide suguvõsa valduses ka veel pärast [[1920]]. aasta mõisate riigistamist, kui suvemõisa süda koos hoonetega oli juba [[Klaus Scheel|Scheel]]ide perekonnale üle antud. Kochide kabel oli esimene ehitis, mis [[Eesti NSV]]-s [[muinsuskaitse]] alla võeti.
Matusekabelis olid [[August Weizenberg]]i ja hiljem ka [[Juhan Raudsepp|Juhan Raudsepa]] marmorskulptuurid, osa neist kujudest on hävinud või kaduma läinud, osa kujusid on aga siiani säilinud [[Eesti Kunstimuuseum]]is. Kochide perekonna matmispaik püsis Kochide suguvõsa valduses ka veel pärast [[1920]]. aasta mõisate riigistamist, kui suvemõisa süda koos hoonetega oli juba [[Klaus Scheel|Scheel]]ide perekonnale üle antud. Kochide kabel oli esimene ehitis, mis [[Eesti NSV]]-s [[muinsuskaitse]] alla võeti.
1990. aastate alguseks oli matusekabel siiski juba lagunenud ning kabel taastati arhitekt T. Linna projekti järgi aastatel 1999–2003, hoone renoveerimist toetasid Tallinna linnavalitsus, Pirita linnaosa, Pirita velodroom ja ka Kochide perekonna järeltulijad.<ref>[http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=1193 Kabeli üdseisukord ja hooldusaste]</ref>
1990. aastate alguseks oli matusekabel siiski juba lagunenud ning kabel taastati arhitekt [[Tiina Linna]] projekti järgi aastatel 1999–2003, seda toetasid Tallinna linnavalitsus, Pirita linnaosa, Pirita velodroom ja ka Kochide perekonna järeltulijad.<ref>[http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=1193 Kabeli üdseisukord ja hooldusaste]</ref>


<gallery>
<gallery>

Redaktsioon: 3. oktoober 2014, kell 20:09

 See artikkel on Pirita-Kosel Kose tee 9 asunud suvemõisast; mõisat on tihti segi aetud Jõelähtme kihelkonna Kose mõisaga, mis asub kilomeetri jagu ida pool, ja Pirita-Kosel Kose tee 3 asuva Scheeli suvemõisaga.

Kose suvemõis (saksa keeles Alt-Kosch) oli 1790. aastal Tallinna kaupmeeste Kochide poolt Tallinna lähedale rajatud suvemõis. Suvemõisa järgi sai nime Kose asum.

Ajalugu

Kose suvemõisa maa eraldati 1790. aastal Gerdrutha Thomasia Kochi palvel Tondi linnamõisast ja anti Gerdrutha Thomasia Kochi (s Salemann, 1734–1807) Grudzins-le. Juba tema mees kaupmees Berend Heinrich Koch (1722–1780), mustapeade vennaskonna liige, Suure Gildi oldermann, raehärra, oli olnud Koitjärve, Nehatu ja Tondi (Väo) linnamõisade rentnik.

Nende poeg Joachim Christian Koch (1765–1816), suurfirma Joachim Christian Kochi omanik, mustapeade vennaskonna liige, Suurgildi oldermann, Vene Piibliseltsi Eestimaa osakonna juht, kes sai 1808 suvemõisa omanikuks, oli Kose suvemõisa tegelik väljaehitaja. Kivist elumaja ehitati tema juhtimisel juba 1792. Ka liitis ta suvemõisaga uusi maid – poolsaare ja nn uue piiri maad.

Peale tema surma oli suvemõis tema lese Helene Dorothea (s Wetterstrand, 1775–1846) valduses, kellele 1846 ehitati ka puust elumaja, mida ta kasutada ei jõudnud.

Järgmine omanik peale ema surma nende poeg Andreas Christian Koch (1803–1895), samuti suurärimees, Tallinna Börsikomitee viitsepresident, Kaubanduskomisjoni liige, Preisi ja Põhja-Saksa Liidu ning Saksa konsul, mustpeade vennaskonna liige jne, 1875 rajas ta suvemõisa perekonna rahula.

Järgmine omanik viimase poeg dr med Carl Reinhold Christian Koch (s 1841), kes ametis küll lastearstina Peterburis Saksa Alexandri hospidalis, aga suvekuudel viibis Kosel.[1]

Kose suvemõisa piirkonna omanikud olid pärast 1939. aastat Klaus Scheel ja pärast 1944. aastat oli piirkond Eesti NSV Ajakirjanike Liidu puhkekodu.

Kochide suguvõsa kabel ja perekonnakalmistu

Andreas Cristian Koch tellis Rudolf Otto von Knüpfferilt 1870. aastatel suguvõsa matusekabeli projekti. Kabeli lasi ta rajada Kose suvemõisa lähedal asuvale kõrgendikule, kust avanesid toona romantilised vaated jõeorule ja Pirita kloostrivaremetele. Seni asus suguvõsa hauakabel Kopli kalmistul.

Matusekabelis olid August Weizenbergi ja hiljem ka Juhan Raudsepa marmorskulptuurid, osa neist kujudest on hävinud või kaduma läinud, osa kujusid on aga siiani säilinud Eesti Kunstimuuseumis. Kochide perekonna matmispaik püsis Kochide suguvõsa valduses ka veel pärast 1920. aasta mõisate riigistamist, kui suvemõisa süda koos hoonetega oli juba Scheelide perekonnale üle antud. Kochide kabel oli esimene ehitis, mis Eesti NSV-s muinsuskaitse alla võeti. 1990. aastate alguseks oli matusekabel siiski juba lagunenud ning kabel taastati arhitekt Tiina Linna projekti järgi aastatel 1999–2003, seda toetasid Tallinna linnavalitsus, Pirita linnaosa, Pirita velodroom ja ka Kochide perekonna järeltulijad.[2]

  • Kochide suguvõsa kabel
    Kochide suguvõsa kabel
  • Kochide kabel
    Kochide kabel

Scheeli krunt

Mitte segi ajada Kose tee 3 asuva Scheeli suvemõisaga, mille Scheelid ostsid 1925. aastal.

Kose suvemõisa (Kose tee 9) omandiküsimus on seniajani segane, omandiõiguse muutmise alusena on Scheelide järglased viidanud 1939. aastal enne viimase omaniku Andreas Kochi ja Scheelide vahel sõlmitud allkirjastamata eellepingule. Pärast nimetatud eellepingu kooskõlastamist oli aga Andreas (Andrei) Koch surnud ning tema pärijad, alaealised tütred (2-aastane Henriette ja 2-kuune Ilse) polnud veel teovõimelised. 1935 suri ka Henriette ning temagi õigused omandile läksid Ilsele. Lepinguprojekti kohaselt Andreas (Andrei) Koch jättis endale vaid 1,4 hektarit suguvõsa kabeli ümbruses ja ülejäänud ligi 20 hektarit kavatses müüa Klaus Scheelile.[3]

Pärast baltisaksa päritolu pärija – Ilse Kochi lahkumist koos emaga Umsiedlungi käigus 1939. aastal, sai Kose suvemõisa haldajaks Klaus Scheel, millest ka nimi "Scheeli villa".

Inimsusevastased kuriteod

1940.–1941. aastatel mõrvati Scheeli krundi territooriumil Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajate poolt massihukkamiste käigus senituvastamat arv isikuid.

Kokku avastati 1941. aasta sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa. 1941. aasta kevadel, kui jätkati kaevamisi avastati sulasemaja kuuri põranda alt veel 38 laipa.

Peale saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel asus Scheeli suvilasse SS- ja politseiülem Hinrich Möller.

Nõukogude sõjaväereostus

Scheeli mõis ja tiik kuulus Nõukogude okupatsiooni ajal Nõukogude armee sõjaväeosale. Mõisa territooriumil paiknes sõjaväele kuuluv katlamaja, millest imbus pinnasesse suuremas koguses naftasaadusi (eri hinnangutel umbes 50 tonni).

  • Scheeli mõis e. Kose suvemõis
    Scheeli mõis e. Kose suvemõis
  • Scheeli mõis e. Kose suvemõis
    Scheeli mõis e. Kose suvemõis

Välislingid

Viited

  1. ↑ Beitrag zur Geschichte Familie Koch in Reval von Oscar Koch. Reval, 1908.
  2. ↑ Kabeli üdseisukord ja hooldusaste
  3. ↑ Vaidlus Scheeli väidetava mõisa üle

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kose_suvemõis&oldid=4002206"