VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 45. rida: | 45. rida: | ||
Konverentsil võeti vastu ka [[15. juuni]]l 1918. aastal otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest [[Punaarmee]] eesti väeosad ning väeosade formeerimise, õpetamise ja vastava poliitilise selgitustöö läbiviimiseks otsustati moodustada [[Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu]]. [[Eesti Kütipolkude Revolutsiooniline Sõjanõukogu|Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu]] esimeheks valiti [[Jaan Sihver]]. |
Konverentsil võeti vastu ka [[15. juuni]]l 1918. aastal otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest [[Punaarmee]] eesti väeosad ning väeosade formeerimise, õpetamise ja vastava poliitilise selgitustöö läbiviimiseks otsustati moodustada [[Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu]]. [[Eesti Kütipolkude Revolutsiooniline Sõjanõukogu|Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu]] esimeheks valiti [[Jaan Sihver]]. |
||
[[24. oktoober|24. oktoobril]] toimus Petrogradis eesti bolševike nõupidamine, millel osalesid: eesti osakondade keskkomitee poolt [[Aleksander Jea]], Jaan Sihver, Rudolf Vakmann, G. Vaino; keskkomitee Moskva bürood: [[Viktor Kingissepp]], [[Hans Pöögelmann]], [[Max Trakmann]] ning osalesid veel [[Artur Vallner]], [[Richard Vennikas]], [[Johannes Mägi]], [[Jaan Ikmelt]], [[Mihkel Koolmeister]], [[Anna Leetsmann]], A. Koni, M. Laius. Puudus vaid [[Jaan Anvelt]], kes viibis Idarindel suurtükiväeüksuse komandörina. |
|||
==Keskkomitee ja Eesti Vabadussõda== |
==Keskkomitee ja Eesti Vabadussõda== |
||
Redaktsioon: 17. aprill 2012, kell 22:20
| Asutatud | 1918 |
|---|---|
| Eesmärk | Aidata taastada Eesti bolševistlike organisatsioonide taastamist ja osutada igakülgset abi eesti töörahvale võitluses saksa okupantide ja nende käsilaste vastu, nõukogude võimu taaskehtestamise eest[1] |
| Peakorter | Petrograd |
| Asukoht | Fontanka 2 Petrograd[2], Vene SFNV |
| Juhtkond | Jaan Anvelt |
| Peaorgan | VK(b)P Keskkomitee |
| Emaorganisatsioon | VK(b)P |
VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee (Центральный комитет эстонских секций РКП(б)) oli 1918. aasta maikuus Nõukogude Venemaal moodustatud Venemaal asunud eesti kommunistlike organisatsioonide juhtorgan.
1918. aasta 20. veebruaril maabusid Mandri-Eestis Saksamaa Keisririigi väed ning Tallinnas ja Eestimaal bolševike mõjua all olevate Vene sõjavägede toel võimul olnud VSDT(b)P Eestimaa Komitee ja Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee otsustasid 23. veebruari evakueeruda koos Tallinnast lahkuva Balti laevastikuga läbi Soome Nõukogude Venemaale (vt. Balti laevastiku Jääretk).
Pärast 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel allkirjastatud Brest-Litovski rahulepingut saatsid Petrogradi koondunud Eesti nõukogude ja parteiorganid end laiali ning eesti kommunistid koondusid Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadi Eesti sektsiooni ja piirkondlikesse VK(b)P rahvussektsioonidesse.
Ajutise Keskkomitee moodustamine
1918. aasta 26. märtsil moodustati aga Petrogradis eesti bolševike uue ajutise juhtorganina VK(b)P Eesti Osakondade Ajutine Keskkkomitee.
Keskkomitee moodustamine
19. mail 1918. aastal moodustati Petrogradis aga alaline VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee, mille koosseisu valiti teisejärgulised eesti kommunistid (Anna Leetsmann, D. Plau, R. Kook jt.), kuna enamik eesti kommuniste oli mobiliseeritud Vene kodusõtta.
Keskkomitee esmasteks ülesanneteks oli agitatsioonitöö teostamine veel saksa vägede poolt okupeeritud Eestis ja selleks kirjanduse ja agitaatorite lähetamine Eestisse.
13.-15. juunil 1918. aastal toimus Moskvas Venemaal asuvate eesti kommunistlike organisatsioonide esindajate konverents, kus osalesid Petrogradi, Moskva, Kroonlinna, Arhangelski, Vjatka, Permi, Sestroretski, Iževski, Samara, Novonikolajevski, Omski, Oudova ja Jamburgi organisatsioonide esindajad.
Konverentsil valiti uus keskkomitee, mille koosseisu valiti: Jaan Anvelt, Johannes Heintuk, Jaan Sihver, G. Vaino ja Rudolf Vakmann.
Konverentsil võeti vastu ka 15. juunil 1918. aastal otsus moodustada Venemaale evakueerunud kommunistlikest väeosadest Punaarmee eesti väeosad ning väeosade formeerimise, õpetamise ja vastava poliitilise selgitustöö läbiviimiseks otsustati moodustada Eesti Kütiväe Sõjaväelaste Nõukogu. Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks valiti Jaan Sihver.
24. oktoobril toimus Petrogradis eesti bolševike nõupidamine, millel osalesid: eesti osakondade keskkomitee poolt Aleksander Jea, Jaan Sihver, Rudolf Vakmann, G. Vaino; keskkomitee Moskva bürood: Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann, Max Trakmann ning osalesid veel Artur Vallner, Richard Vennikas, Johannes Mägi, Jaan Ikmelt, Mihkel Koolmeister, Anna Leetsmann, A. Koni, M. Laius. Puudus vaid Jaan Anvelt, kes viibis Idarindel suurtükiväeüksuse komandörina.
Keskkomitee ja Eesti Vabadussõda
1918. aasta 15. novembril moodustas VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, mille ülesandeks oli ette valmistada ja koordineerida Eesti bolševike tegevust Nõukogude Venemaal vastavate maailmarevolutsiooni levikut ettevalmistvate ametkondadega, eesmärgiga Nõukogude vägede poolt läbiviidava interventsiooni tulemusena (taas)kehtestada iseseisvunud Eestis kommunistlik riigikord.
1918. aasta 28.novembril, pärast Punaarmee väeosade poolt Narva vallutamist kuulutati Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee ja VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ühiskoosolekul välja Eesti Töörahwa Kommuuna (Eestimaa Nõukogude Vabariik) ning avaldati manifest, mis kuulutas 1917. aastal Eestis oktoobrirevolutsiooni tulemusel kehtestatud ja Saksa keisririigi vägede okupatsiooni tulemusel kukutatud nõukogude võimu taastamisest Eestis.
Keskkomitee likvideerimine
1928. aastal toimus Leningradis EKP KK laiendatud pleenum, millel reorganiseeriti EKP juhtorganid ning loodi EKP KK Poliitbüroo, mis juhendas EKP tegevust Eestis ja Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni büroo ehk Leningradi Büroo, mis teostas sidepidamist Kominterniga ning kuhu kuulusid: Hans Saks (1928–), F.Kiiser (1928–), Johannes Reesen (1928–), Johannes Käspert (1928–), Rudolf Vakmann (1928–). Samal ajal likvideeriti ka ÜK(b)P KK aparaadi koosseisus rahvussektsioonid sh. ka Eesti sektsioon.
VK(b)P EOK vs EKP KK
1930-ndail aastail kujunes VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee ja 1920. aastal moodustatud formaalselt iseseisva Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esindajate vahel välja võimuvõitlus, mis päädis 1937. aastal NSV Liidus toimunud poliitiliste repressioonide käigus nn fontannikute süüasjaga (vt. Eesti kommunistliku liikumise ajalugu#Eesti kommunistide saatus NSV Liidus).
Viited
- ↑ Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 111
- ↑ Прогулка по Фонтанке. Училище правоведенья и бывший Прачечный двор
Vaata ka
- Eesti kommunistliku liikumise ajalugu
- EKP Keskkomitee Venemaa büroo ehk Välismaa Büroo, Petrogradis. VB ülesanne oli sidepidamine Eestis illegaalselt tegutsevate kommunistidega, kaadri ettevalmistamine illegaalseks tööks Eestis ja kommunistliku kirjanduse väljaandmine (ajaleht Edasi).
- Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomisaariaat, (rahvakomissar Jossif Stalin) ja rahvakomissariaadi Eesti osakond, juht Hans Pöögelmann
- Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Petrogradi Rahvusasjade Komissariaat, juht Jaan Anvelt
- VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsioon, VK(b)P Petrogradi kubermangukomitee Eesti sektsiooni kirjastus, mis andis Petrogradis välja ajalehte Edasi
- VK(b)P KK Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1925–)
- Kommunistliku Internatsionaali Eesti Sektsioon, sekretär Otto Rästas (1929–)
- VK(b)P Petrogradi Eesti sektsioonide komitee
- VK(b)P Põhja-Dvina kubermangukomitee Eesti sektsioon
- VK(b)P KK Siberi Büroo Eesti Sektsioon (Эстонская секция при Сиббюро ЦК РКП(б)),
- VK(b)P Omski kubermangukomitee Eesti Sektsioon (Эстонская секция Омского губкома РКП(б));